Üks tavaline hommik köögis - Änn tegi endale võileiba, sprottidega. Kirke seisis ta kõrval ja vaatas, äkki tuli rõõmus äratundmine - näe, kala! Jah, kala oli täiesti äratuntava kujuga. Änn ladus need leivale ja Kirke aina seletas -kala, kala. Siis aga juhtus midagi lapse jaoks ootamatut - Änn hammustas kala, vuih! Kirke jaoks elavad kalad ju ikkagi akvaariumis. Laps seisis suu lahti ja vaatas Änni lausa tardunult. Ta näos olid korraga nii ääretu vastikustunne, kui meeletu hirm. Suu oli väändunud koletuks grimassiks ja see püsis nii väga pikka aega. Õudne, ta sööb kala ära, kala! Kui ta lõpuks ennast jälle liigutada suutis, jooksis kiiruga mulle sülle, pead peites -kala, kala...Ei osanud kuidagi reageerida, et naljaks oli aga ei saa ju lapse juures naerma hakata. Mõtlesin veel, et äkki peaks ta akvaariumi juurde viima, et näe, kalad on alles aga siis tundus, et see vaid võimendaks olukorda. Nii ma ei teinudki muud, kui hoidsin teda lihtsalt süles. Veidraks läks aga siis, kui Änn üritas Kirkele pai teha. Laps lükkas tigedalt käe ära ja ka teisel katsel samamoodi. Peitis end aina minu vastu. See päev nad rohkem ei kohtunud aga järgmisel hommikul kordus sama - Kirke lihtsalt kartis Änni ega lubanud endale pai teha. Kulus tükk aega, enne kui ta Änniga taas leppis.
Pildil mängib kalaga Cass aga jätab ta siiski söömata :) Seda kalakest sai küll igas asendis pildistatud ja hiljem ikkagi vette tagasi visatud. (Kui kala konksu küljes siples, siis Sinine aina kiljus ja pildistas ja kiljus ja... )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar