Lapsena pidin ma tihti haiglates vedelema. Ei olnud siis veel see luumurdude ja õnnetuste jama, nad aina uurisid midagi. Haigla on üks kurb koht, eriti lapse jaoks. Kui arstid, õed oma päeva lõpetavad, hakkavad kehtima teised reeglid, laste omad seadused ja need on pahatihti üsna julmad. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Olin haiglas ja nagu ikka ootasin külastusaega ja veel rohkem koju saamist. Ema käis ja vabandas, homme ma ei tule, põhjust ei mäleta aga ju siis oli tõsine asi. Kurb olin aga kange plikana ootasin juba ema järgmist tulekut. Peale ema lahkumist teatas arstitädi, homme saad koju! Oi ei, homme! Ema ei tule ju, kuidas ma saan siis? No siis saad hiljem, vastas arst. Ei-ei, ma oskan siit minna küll, ma mäletan seda teed, ajasin vastu. No tühja ma oskasin, mingi lõik oli küll meeles aga ilmselt oleks ma ikka esimese nurga peal juba eksinud. Milline abitus ja kurbus mind tabas, ei saagi koju! Nutsin ja hoidsin omaette, paha oli olla. Järgmisel päeval jalutasin tujutult haiglahoovis, ei olnud mul söögiisu ega mängulusti. Äkki nägin värva juures oma ema. Mida? Ma ei uskunud, äkki nägin valesti. Liiati sammus ta teises suunas, mitte haigla vaid selle väikse arstide maja poole. Jooksin lähemale, et kas on ikka tema. Oligi, minu ema! Hakkasin nutma, pisarad voolasid, nutt lihtsalt ise tuli ja tuli ja tuli. Arstitädid lohutasid kohkunud näoga, teised lapsed seisid tummalt ja vaatasid mind. Ema tuli kiirustades ja uuris, mis juhtus, mis juhtus? Ma ei suutnud rääkida, ei osanudki ju vastata, ma aina nutsin ja nutsin. Toona ma ei teadnud, et need olid rõõmupisarad, et ka suurest õnnest võib nutma puhkeda. Olin kohkunud omaenda reaktsioonist ja see ajas veel hullemini nutma. Aga koju ma sain ja siis unusid kõik valud.
Eile nutsin ma jälle, taas kord valasin rõõmupisaraid. Nuuksusin omaette, silmad märjad, palju vaoshoitumalt ja aremalt, kui lapsena aga ma nutsin siiski. Jah, imedeaeg on käes ja imed on ka minuni jõudnud. Mu 00.00 pangarvele olid sootuks teised numbrid tekkinud. Veidrad seletused, mitte ainsatki lepingutasu või honorari mida ma oodata teadsin, vaid - jõulu ja päkapiku ja laste kingi ja ... Hu-uvitav, kust need armsad päkapikud mu kontonumbri küll välja kaevasid? Aga jah, nüüd saan ka mina tunda seda jagamiserõõmu, sest juba täna lähen ostma kingitusi ja piparkoogitainast. Eile istusin kella kaheni üleval ja meisterdasin jõulukaarte, lõikasin ja kleepisin ja joonistasin meeletu innuga, sest enne seda polnu mingit tuju. Nüüd on topelt ja ehk saidki need kaardid liiga säravad aga las olla - jõulud ju :)
Ja päkapikud (te ise teate küll kes), ükskord ma saan teid kätte nii kui nii ja siis hoidke alt, saate mult ühe kõva kallistuse või kaks või kolm :)
SUUR TÄNU TEILE JA KAUNIMAST KAUNIMAT JÕULUAEGA!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar