Tegelikult tahaks praegu ühe suitsu (või piibu) teha, kuigi pole suitsumees.Hull tempo, millega viimastel päevadel olen ringi kihutanud sai täna õhtul viimaks otsa. Jeahhhh!
Kuigi mulle meeldib, et on tööd ja tegevust, ei salli ma jooksu pealt lahmimist. Aga las olla, ka nii saab. Esmaspäeval sai käidud Sillamäe tuletõrje komandos - kangelastel külas. Lõputu vihm, otsatu tee, lisaks tuli raadiost kuuldemäng Teravmägede üksildusest ja udust. Igatahes mõjus see sõit sinna nagu retk maailma serva, kadus ajataju - mitte minutid ja tunnid vaid aastad raputati kuhugi tee peale laiali. Ei, nooremaks ma ei muutunud, küll tuli aga meelde minevik, see mida oled püüdnud maha salata, unustada - nõuka aeg nagu nüüd on moodne öelda. Pärast komandopunktis käimist tegime tiiru ka vanasse kaevurikülla. Viivikonna on väljasurnud küla või linnak ma ei teagi, mis täpselt. Kuidagi nukker oli kuulata kuidas kohalik pritsumees näitas varemete peale, siin oli haigla, siin kool, selles majas (stolovaja) pidasin ma oma pulmi. Lõputu rida tühjasid, ilma akende ja usteta majakarpe, osaliselt lagunenud - enamus kahekordsed kivimajad. Mõne akna taga oli veel elumärke näha - terved aknaklaasid, kardinaräbal, ühes (!) toas oli isegi mingi valgusekuma. Linna piiril nägime ka üksikuid inimesi Sillamäe poole jalutamas, lootusrikkalt käsi püsti -paljukest neid autosid siin siis ikka liigub ja buss käib vaid kaks korda päevas. Liiga kiiresti või hoopis - hea, et nii ruttu - sõitsime sellest tondilinnast läbi, peatusime hetkeks vaid nende varemete juures, kus mõni aeg tagasi töömehed varingu alla jäid. Vihma sadas, nelgid punetasid kivhunnikus, külm oli ja porine ka, peas tagus vaid üks mõte - ruttu koju.
1 kommentaar:
suvel oli seal imeilus
Postita kommentaar