Oraator

Vahel on täitsa väsitav olla, lihtsalt laske hingata tahaks paluda. Eriti siis, kui rumalus ja rahakott teevad mõistusest kõvemat häält, röögivad tugevama jõuga. Männiku tee korda tegemist ootasid paljud aga et seda niiiiiiiiimoodi tehakse, ei osanud küll karta. Kui ikka tee laiendamisel jääb midagi ette, siis maha võtta, lihtne ju. Olgu selleks või ilus puudeallee. Ma ei tea miks nii otsustati, aru ei saa lihtsalt ja ei saanud aru ka need inimesed, kes täna (ja eile) puude mahavõtmise vastu protestisid. Ainuke vastuhääl kes rahva ette tulla julges, oli teedeehituse ülevaataja (pildil käed rinnal risti oraatorit kuulamas). Vaene mees sai äkitisi kõigi vaenlaseks ja aruandjaks. Sest teised tähtsad tegelased, kes lubasid kohale tulla ja rahvale vastata, siiski välja ei ilmunud. Esimene ja põhiline küsimus jäigi õhku rippuma, miks on vaja nii laia teed? Miks, kui siin liigub autosid vähe (pole siin kunagi ühtki ummikut näinud) ja liiati keelatakse üle 8 tonniste sõidukite liikumine edaspidi. Masinad on ilmselt need, mis arvutavad ja tähtsad onud noogutavad kaasa, ju siis nii on õige.
Kõige tobedam vabandus mida ma selle projekti kohta lugesin - mõned puud õnnestub ehk säilitada ja need istutakse kuhugi mujale Nõmmel. Lollakad plaanid teil ikka, et võtame näiteks Tammsaare pargist puud maha (keset linna tühi plats kuhu hea ehitada ju) ja istutame puud ilusasti Kadrioru parki. Kas te pole millegagi rahul või mis?
Ahh, mis siin ikka targutada, erilist usku mul sellesse päästeoperatsiooni pole, lihtsalt vahel ootaks meie kalli linnavalitsuse poolt veidike ausust ja lugupidavamat suhtumist. Selle ainsa teedeehitaja või järelvalvaja (nime ei mäleta) silmis nägin hetkeks väikseid kuradeid, kui ta lausus - no ise te ju sellised mehed olete etteotsa valinud, nüüd näete tagajärgi. Nii on...

Usust ja kaardimoorist

Pärast seda, kui ajakirjas oli ilmunud lugu kaardimoorist on toimetuse telefon pidevalt helisenud. Toimetaja, kes on sunnitud toru tõstma teab vist kaardimoori numbrit juba peast. Väsinult loeb ta numbreid ja ohkab, ikka veel on neid kes seda totrust usuvad. Mida see huvi kaardimoori vastu aga näitab, et ebausk on võtmas võimust -kindlasti ka seda. Minu jaoks on see pigem märgiks, et inimesed haaravad kinni igast õlekõrrest, usuvad nad seda maagiat või mitte. See, et me kõik oleme pidevalt valikute ees, et on raskemad ajad ja mured, on ju selgemast selge. Kui inimene on täiesti murtud, elanud üle ränga kaotuse, õnnetuse või midagi muud karmi pole abi palumises midagi veidrat. Appi tulevad psühholoogid, nõustajad, hingehoidjad... Ja neist on abi. Väiksem kriis või lihtsalt kahevahel olek sellist sekkumist ja analüüsi ei näi vajavat. Peaks nagu ise hakkama saama. Peaks aga alati ei oska, ei taha, ei jaksa.
Saan ise tihti abi usust Jumalasse, ometi ei tule see läbi pideva palvetamise või pihtimise vaid on palju lihtsam ja kohati lausa tajumatu. Vahel piisab pelgalt teadmisest - ma usun - ja ongi olemas kõik vastused ning ainuõiged valikud. Kõige rohkem olen ma õppinud ootama, loobuma ja kannatama. Vahel on mul lausa tunne, et usk mõjub mulle nagu valuvaigisti - peatab valu, taastab hea enesetunde aga ei paranda mind, ei ravi mu haigust. Ma lükkan kõik keelatu kõrvale, sest tean - see pole mulle hea, ometi jääb teadmine sellest ju alles. See tuleb mu juurde tagasi läbi alateadvuse ja tungib mu unenägudesse...
Tagasi kaardimoori juurde tulles peab ütlema, et siin märkasin ma midagi uut. Võimalus alateadvuselt abi paluda on mind alati lummanud. Kaartides on olemas see miski - üks kummaline vägi, mis paneb mind unustama faktid ja loogika. (No usuga on tegelikult ju sama lugu...) Võimalus, olgu see kui tahes petlik, näha oma tuleviku annab mingi seletamatu rahu ja korrastab mõistust. Kõik ärevad küsimused, mis meid valikute tegemisel segavad - me ei saa ju kindlad olla, et just see valik on õige, kaovad kui tulemus on teada. Tööle hakkab jälle loogiline mõtlemine ja öelgu need kaardid mida tahes, suudame me oma segapuntras ehk paremini liikuda. Muidugi, need kes asjasse skeptiliselt suhtuvad ja ootavad vaid ühest vastust, ei pruugi kuhugi välja jõuda. Nad keelduvad kaarte uskumast kui vastus neile ei meeldi ja kui vastus ka sobib, tundub see liialt lihtne ja enesestmõistav, et sellele toetuda võiks.
Me kõik vajame siiski usku, igaühel on see lihtsalt erinev, kes usub endasse, kes kivisse, kes pole julgenud seda veel endale tunnistada. Mina usun nii mõndagi :)

Loomakari

Nüüd on siis nad enda tõelist palet näidanud - neis pole mingit austust, aateid ega ühist eesmärki. On vaid märatsev loomakari, vargad ja labased huligaanid. Tänased uudised siit

Mind vihake...

Foto: Postimees Täna trolliga sealt mööda sõites - no oli ikka vastik küll. See lärm ja vihkamine, mis inimestes peidus, kuidas seda küll ometi nii palju on kuhjunud. Ma pigem unustan need kuuldud kommentaarid, kadugu need samasse infotulva kuhu muudki tänased uudised.

Veel pole hilja - lahti päästa
need krampis pihud rusikaist.
Veel pole hilja - lõpuks mõista
vaen alguse saab endist meist...

Mind vihake,
kuid näkku ärge lööge!
Ma talun valu küll, kuid mitte alandust.
Suud roppu hoidke kinni,
hetkeks mõeldes -
miks õelaid mõtteid vahutada suust.

Näo varjan ma
ning kõrvad katan
end püüdes kaitsta kohmetult.
Ma olen väsinud end õigustamast,
hääl vastukarjumisest hell...