Kui horisont on viltu!

Sven pildistab, Ellen sätib
aga mina???

Juuli keskel alustasin tööd ühe suurema projektiga - ERM´i aardekambri digiteerimine ehk museaalide pildistamine. Olen kerges hämmingus, kui palju ma olen muutunud. Esmapilgul tundus see töö nagu iga teinegi. Naljatasin vahel sõpradega ja võrdlesin praegust tööd ajakirja juures töötamisega. Et näe, vähemalt ei õpeta keegi kuidas teda pildistama peaks, ei mossita, ei jää hiljaks, ei esita meeletuid tingimusi. Selles ma siiski natuke eksisin. Tõesti, museaalid ise ei vaidle ega nori, küll aga teevad seda varahoidjad. Ja õigesti teevad! Kui kunagi arvasin ma, et olen pildistamisel ikka väga korralik. No, et horisont pole viltu ja kaader ning valgus on paigas, siis peagi selgus karm tõde. Muuseumitöötajate jaoks olen ma ilmselt täielik rapsija, tühipaljas boheem ja vildaka silmanägemisega pealekauba. No päris niii hull see siiski ei ole aga arenguruumi on veel meeletult. Ja selle arenemisega ma nüüd päevast päeva tegelen.

Alguses tegime palju vigu ja teist sama palju vigade parandusi. Kui valesti, siis pole parata, tuleb uuesti teha. Õppisime, panime kõrva taha, vahel unustasime ja siis õppisime uuesti. Staare pildistades oli ikka olukordi, kus oleks tahtnud vigu parandada, uuesti pildistada aga seda võimalust tavaliselt ei antud. Nüüd siis saab. Ja esimesel kuul tuli seda uuesti pildistamist ikka päris tihti ette. Et mõnes mõttes jälle hästi, sest saab vigu parandada. Ahjaa, pildistama peab kohe õigest, sest hiljem mingit croppimist ega valguse korrigeerimist teha ei tohi. Reeglid on sellised.

Valgete kinnastega sirget joont
taga ajamas :)

Mäletan Fotokala aegadest, kui pildi all sai plõksitud: "Näe, horisont on viltu!" See tundus kohatu, ebavajalik või lihtsalt naljakas. Nüüd on sellest saanud meie igapäevane väljakutse. Värvikaardi paigutamine pildi serva käib millimeetrise täpsusega. Alguses panime tunde järgi ehk kasutasime live view´d läbi teleka ja teleka servade järgi sättisime. Siis lisandus kaamera tarkvarast grid ehk abijooned. Aga et ikka täiesti kindel olla, kasutame lisaks abijoontele ekraanil ka nurkjoonlauda põrandal. Kaamera loodimisest ma parem ei räägigi.

Ja täpsusest rääkides ei saa ma kuidagi üle Marjust. Tema on meie etalon või siis tema silm ja nõudmised. Marju on varahoidja, kes näeb iga viltuse millimeetri kinnisilmi ka ära. No olgu, tema vaatab valmis pilte, siis on kõik paremini aru saada ka. Kaadri servadega pole mõtet vaielda. Stuudio põrandal, kus puuduvad need abistavad servad, mille järgi kõike hinnata, on olukord teine. Kui me seal suurel põrandal asju sätime on meie vestlus tavaliselt selline: "Kaart on viltu! Veel natuke! Nii, nüüd seelik, tõmba sirgemaks! Vaata nüüd hoolega, kas Marju meelest oleks ka sirge?!"  Ja kui juba tundub, et hakkab saama, siis kellelgi meist tekib ikka tunne, et saaks paremini ehk Marju meie sees tõstab pead ja tuleb ja sakutab ning pildistamine venib ja venib... Vahel tahaks me kõik, et ühtlase halli tausta asemel oleks fooniks millimeetripaber. Nojah.

Mida see mulle on õpetanud? Kannatlikust eelkõige. Ja täpsust muidugi. Aasta lõpuks olen ilmselt valmis pedant. Ma väga loodan, et heas mõttes :) Marjut pole kunagi liiga palju.