esmaspäev, mai 29, 2023

Praktikamuljed vol. 5

 Sitsiilia viies nädal (22-28 mai)




Viies nädal siin Sitsiilias oli tõeliselt tegus ja sündmusterohke. Esmaspäeval andsime oma panuse kardinasalongi esinduslikuks muutmisel. Nimelt pesime tänavatolmust puhtaks kõik kaupluse vaateaknad ja nimesildid. Töönädal jätkus toolide restaureerimisega, ka Silvi sai käe valgeks. Kuidagimoodi mahutasime end kolmekesi tillukesse töötuppa ära ja eemaldasime toolidelt vana polstri ning paigaldasime põhjale uued kummivööd. Vaheriiete paneku ajaks kutsuti Silvi aga taas kardinaid õmblema. Daisy ja Laur jäid toolidega toimetama ja mitkalit klammerdama. Lisaks toolidele oli vaja katta kunstnahaga ukse suurune plaat. Töö sellega osutus aga parajaks väljakutseks. Kangas venis ega püsinud ilma liimita kuidagi paigal, lisaks raskendas tööd plaadist väiksem töölaud jms. Selleks, et lõpptulemus ka ilma liimi abita kena ja sile saaks oli vaja veidi ajusid ragistada. Veidi mõõtmist ja arutamist, natuke kaklemist jukerdava klambripüstoliga, siis veel tublisti tiimitööd ning valmis ta saigi.
Silvi sai samal ajal meetrite viisi sirgeid õmblusi harjutada ja meistri tase on tal nüüd kindlalt käes. Laur paigaldas muuhulgas jätkuvalt kardinaid klientide kodudesse ja salongidesse.



Sel nädalal on siin olnud kuumad ning päikest täis ilmad, meri soojeneb lausa iga tunniga. Et seda kõike nautida, oleme pea iga vaba hetke mere ääres veetnud. Kes niisama pikniku pidades ja laineid imetledes, kes vees sulistades, kes jooksutrenni tehes. Daisy külastas ühel õhtul lähedal olevat linnakest Oliveri ja jalutas sealses looduspargis, kus kaljude vahele on ka kolm järve ennast peitnud. Rannajoon tegi siin kauni kaare, moodustades kitsa liivase neeme. Neemel seistes sai Sitsiilia rannikut eemalt vaadelda, nagu oleks paadiga merele sõitnud. Pühapäevaks läks aga meri nii soojaks, et Silvi ja Daisy veetsid suurema osa päevast kaelani vees, ujusid ja korjasid välja lainetel hulpivaid pimskivi tükke. 


Samal ajal, kui naised lainetes hullasid, seilas Laur merel ja avastas Lipari saarestiku. Kuna pühapäeval bussid ei sõida ning hooldustööde tõttu ei liikunud ka rongid, tuli Lauril kaheksa kilomeetrit eemal asuvasse sadamasse ja tagasi koju jalgsi vantsida. Peale poolteist tundi paadisõitu ja üht granitat laeval jõudis Laur Lipari saarestiku kõige väiksema saare peale. Nimeks saarel Panarea ja püsielanikke Google andmetel 280 ringis. Saar on tõesti pisikene kuid sellegi poolest on peatänav täis kauneid kohvikuid, restorane ja suveniiripoekesi. Ülejäänud asustatud saare osa on täis kitsaid ja veel kitsamaid tänavaid, mille vahel lisaks turistide hordidele vuravad ringi golfikärudest taksod ja pisikesed kolmerattalised mopeedautod, kuhu on ka uhkelt “Hotelli transfeer” peale kirjutatud ja kastis mugavaks istumiseks pehme alus pandud. Kiire jalutuskäik kirikusse, vaateplatvormile, kohvikukülastus ja natukene ekslemist tupiktänavates ning oligi juba aeg tagasi laevale kiirustada. Edasi nägi päevaplaan ette Stromboli saarele sõitmist. Tee peale jäävate kaljumassiivide juures pildistamist ja ööhämaruses vulkaanipursete imetlemist. Stromboli saart kutsutakse Vahemere majakaks, kuna see on üks kahest aktiivsemast vulkaanist maailmas, (teine on Mauna Loa Hawail) mille pursked toimuvad 15-20 min intervallide tagant. Mäe sisemuses kahesaja meetri sügavusel toimuvate pursete kuma on eriti hästi näha just ööpimeduses ja merelt vaadeldes. Sellest sai Lauri reisi tipphetk Lipari saartele.


Daisy käis saari avastamas laupäeval. Esmalt sõitis Vulcano saarele, kus ronis loomulikult saare kõrgeima vulkaani tippu. See vulkaan tuld ei pursanud, “ohkas” küll veidi ehk näha oli kuidas kuum aur kivide vahelt ülesse kerkib. Teekond vulkaani otsa käis sinka-vonka mööda kiviklibuga kaetud nõlva, kohati olid matkarajad kokku varisenud, siis tuli lõhede vahelt uus tee leida, pahatihti vajusid rada otsides pahkluuni pehme tuhaliiva sisse. Kõrgemal oli mõnisada meetrit ka veidi stabiilsemat pinnast. Sellel liikumine tundus, võrreldes jalge alt minema voolava laavatolmuga, lausa parketil tantsimisena. Tipus puhus aga nii tugev tuul, et Daisy kartis, et mõni tugevam tuuleiil tõukab ta mäest alla. Jalgade värisedes läks aga siiski aina kõrgemale ja jalutas veidi kraatri serva peal. Suurepärane kogemus ja imelised vaated kroonisid jalavaeva ja valatud higi. Mäkke tõusuks kulus ligi kaks tundi, laskumine läks veidi kiiremas tempos. Daisy plaan peale mägironimist end sooja termaalmutta kasta aga nurjus. Mudavannile oli aed ette ehitatud, värav lukus ja luku võti ilmselt mutta uppunud. Kahju küll!  Õnneks mineraalidega rikastatud merevett, kus end jahutada, saare ümber jagus.


Peale Vulcanot tegi Daisy laevasõidu kõrvalolevale Lipari saarele. Imekaunis linnake oma uhkete sadamate, kitsaste tänavate ja vaadetega võlus juba saarele astudes. Imeline paik, lihtsalt vaata ja naudi! Sitsiilia ei väsi meid üllatamast ja küllap leiame ka viimasel nädalal küllaga põnevaid paiku mida avastada.

Rohkem pilte siit

Kommentaare ei ole: