Praktikamuljed vol 3

 Sitsiilia kolmas nädal (8-14 mai)

Kolmas nädal siin Sitsiilia kirderannikul on märkamatult mööda läinud. Töökojas tegutsesime juba sisse tallatud radu pidi. Mõõtsime, lõikasime, triikisime ja vahel ka õmblesime. Laur komplekteeris ruloosid ja sai abiks olla kardinapuude mõõtu lõikamisel. Kuna töökoda on meil kitsuke ja ruumi vähe, siis saagimistööd sai tehtud maja ees tänaval. Õnneks oli sel hetkel vihmapaus. Muidu on siin pea terve nädal kord rohkem, siis veidi vähem, vihma sadanud.

Sel nädalal õppisime kõik kuidas kardinaid krookida. See pole mingi niisama lihtne töö nagu arvata võib, iga voldike tuleb täpselt paika sättida ja muidugi mitu korda mõõta, et krookimisega liiale ei läheks ja pikkus saaks täpselt paras. Kui kardinad valmis, pakkisid naised kardinad kenasti kokku, et töökoja meespool saaks need klientide kodudesse paigaldada. Kardinate pakkimisel kasutati valget laudlina sarnast kangast, servad pilutatud ja puha. Kui Daisy liniku lauale õmblustega väljapoole asetas, siis tehti talle kohe selgeks, et nii ei sobi. Siin firmas on kõik ülimalt täpne ja hoolikalt viimistletud. Isegi transpordipakend peab välja nägema korrektne, õmblused olgu sisemusse peidetud. Mis sest, et kliendid seda ise lahti harutama ei hakka. Kompsuks kokku pandud linik kinnitati keskelt nööpnõeltega ja tõsteti ettevaatlikult autosse.

Lauril oli jälle see au olla abiks paigaldamise juures. Sel nädalal said uued kardinad ja rulood Olivarell-Corriolo linnakeses asuv korter, üks ilusalong ning korter kodulinnakeses Barcellona Pozzo di Gottos. Pärast tublit tööd objektil lubas Laur endale kohalikus baaris granita ja brioche. Täpsustuseks tuleb öelda, et granita on kohalik jääjook, mida serveeritakse enamasti koos vahukoorega ja brioche on soe kukkel, mis kuulub magustoidu juurde. Granita levinumad maitsed on maasikas, mango, sidrun ja kohvi. Kohalikud kastavad ahjusooja kukli vahukoorese granita sisse või siis vahukoore granita segu kukli peale. Meile meenutab see kõik kodust vastlakuklit. Igatahes oleme selle vahva maiuse kõik omaks võtnud ja naudime seda pea iga päev.

Bussigraafik on siin selline, et nädalavahetusel kuskile kaugemale sõita ei saa, bussid sõidavad ainult tööpäeviti ja laupäeval poole päevani. Kuna reedel oli ilm päikeseline ja meil tööd polnud, otsustasime vihmavaba päeva kasutada selleks, et veidi looduses liikuda. Soov oli näha Milazzo poolsaarel asuvat rahvusparki ja matkata neeme tippu. Matkarada polnud väga pikk, üks suund umbes seitse kilomeetrit aga mäkketõusud ja laskumised, vahepeal trepid ja kivide peal turnimine, tegid selle just mõnusaks matkaks.

Vaated olid tee peal muidugi võrratud ja pidevalt oli vajadus hetkeks seisatada, pilti teha ja niisama seda ilu nautida. Meie sihtkohaks oli neeme tipp, kus kaljurahnud on täis madalaid koopaid, kaljude vahel aga väike laguun, mida kutsutakse „Veenuse vanniks“ itaalia keeles  Piscina di Venere. Vesi oli küll mõnusalt soe aga väga madal, ujumise asemel saab siin nagu vannis liguneda. Päev oli igati korda läinud, nautisime päikest ja soolast vett. Tagasi Milazzos ei saanud me läbi ilma granitata.

Laupäeval läks ilm aga kurjaks, tõusis tugev tuul, mis vahepeal lausa tormiks kujunes. Palmid paindusid tuule käes nagu pilliroog ja kõik kergem kraam, mis polnud maa küljes kinni lendas ringi. Kohalikud pugesid tubadesse peitu ja linnatänavad olid mõnusalt vaiksed. Daisy näiteks nautis seda tuulist ilma igati, sest erinevalt Eestist oli siinne tormituul väga soe. Hetkeks oli küll veidi hirmus tunne, kui suur plakat metallraamiga autoteel lendas, õnneks ta sellega pihta ei saanud. Õhtuks torm rauges ja siis  vaatasime kodudes Eurovisiooni, ikka koos Itaalia pitsa ja kohalike jookidega. Pühapäev oli taaskord vihmane ja pilvine, korrastasime oma portfoolioid ja tegime vihmahoogude vahel mõned jalutuskäigud linna peal. Kõikjal kohvikutes kostis aga Itaalia eurolaul. Uus nädal algab prognooside kohaselt samuti vihmaga, meie aga loodame, et nädala lõpus tuleb päike siiski pilve tagant välja ja siis saame rõõmsalt hüüda „Oo, sole mio!“