. Isegi maantee ääres oleval kilomeetripostil on mingi muhe väärikus, olgugi ta madal ja märkamatu.Mind häirib vahel, kui keegi teatab upsakalt - ähh see pole ikka see õige (originaal, piisavalt vana või kallis, kuulsa kunstniku tehtud vms). Nojah, pole siis pole - aga mind paeluvad need asjad ikkagi, eriti kui neis on mingi ebakõla. Vahel tundub mulle, et ma ei oska asjade õiget väärtust hinnata, ei suuda seda mõista. Näiteks Egiptuses imetlesin küll püramiide aga tõeliselt lummatud olin, nähes muuseumis Tutanhamoni sandaale. Kuldseid vaadates mõtlesin, et tea, kas need tal varbavahesid villi ei hõõrunud ja nahkseid nähes, et näe kui peen näputöö ja kui vahvalt need plätud ära on kulunud. Sel hetkel plahvatas korraga KUI vanad need asjad mu ümber on ja hetkega oligi peas kõik sassis. Jah tundsin end lapsena, kellele pakutakse miljonit ja ta selle peale õlgu kehitab aga saja krooni peale lähevad silmad põlema. Sest seda saab kommidesse ümber arvutada, selle väärtus on hoomatav, mitte ebamäärane nagu miljonil.
Tegelikult tahaks aga öelda - tühisuste tühisus, kõik on tühine - asjade väärtus on vaataja silmis. Ja shampustest ei tea ma mõhkagi ehk olgu või tuhat krooni pudel, maitseb ikka nagu üks hapu gasirovka, srry. See viimane lause tuleb mu ebaõnnestunud katsest shampuseid testida, no ei oska - tee mis tahad. Veidi solvumist selles suhtumises, et enne ikka tuleb maitset treenida kui nii peeni jooke mekid aga noh... Ilmselt peakski sel aastavahetusel hoopis mõnda värvilise sildiga lasteshampat jooma, saaks koos lastega klaase kõlistada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar