Jalla-jalla ehk rutuga läbi egiptimaa

Lisaks sadadele kohustuslikele kaadritele aretasin edasi oma seeriat - "Kohaoleku kontroll". Õnnetuseks kirjutasin need blogisse pandud pildid üle ja nüüd mul ongi ainult netiversioon, niuks :( Hammas ka valutab ja õhtuleht kirjutas mingi veidra artikli nagu oleks ma mõni äraostetav. Aga ei ole ju, tegin vaid oma tööd seal. Ja seda polnud vähe. Väsimus on peal, sest muljeid oli palju ja pikad bussisõidud lokustasid ka korralikult läbi. Vette sain alles kolmanda päeva õhtul ja siis ka sisebasseini, kus oli nii tulisoolane vesi, et kaua seal olla ei kannatanud. Pikad väljasõidud tõid meid hotelli pimedaks (viiest juba päike läinud) ja siis ei lubata seal enam ei merre ega valgustatud välibasseinidesse. Veider oli üks hotell Porto Marinas, kus peatusime mitu ööd. Ääretu suur kompleks oli nagu välja surnud, olime ainuke grupp, lisaks paar üksikturisti ja meeletu teenidajate brigaad. Hotellide all oli paarkümmned kauplust, kuid ükski neist ei olnud avatud. Ehitus käis ja välibasseini ei saanudki minna, sest kus sa seal vedeled töömeeste vahel. Rand oli küll pisike aga tervelt ühe päeva saime ka seal vedeleda. Vesi vahemeres oli jahedavõitu, kauaks sinna mulistama jääda ei saanud. Kananahk oli peagi peal. Punasesse merre sain siiski ka, aega oli küll vaid paar tundi, osa sellest kulus ranna otsimisele, sest takso viis meid alul valesse kohta linna teises otsas. Päikest saigi lausa varastatud, igal peatusel kui bussist välja saime, maantee ääres seistes keerasime oma näod päikese poole ja kasutasime igat hetke, isegi rannas sai kella vaadatud, et näe veel viis minutit siis peab tormama. Ometi olen rahul - see oli mu esimene välisreis peale nõuka aega (kui kaks Helsingi külastust välja arvata) ja elamus missugune. Eriti vaimustas mind Siwa kõrb ja oaas. Olen endiselt selle ääretu ja kuumava liivavälja lummuses.
Shoppamine jäi aga kiireks läbitormamiseks, mõni vaba minut et leida õige koht ja siis kiirelt paar soovitud asja lastele või endale. Püramiidide juures ma lausa põgenesin pealetükkivate suveniirimüüjate eest. Seal käis ikka korralik kaelamäärimine. Olin liiga palju õudukaid sel teemal kuulnud ja ei julgenud katsetki teha. Kairo turul ikka proovisin ja ostsin ühe trummi sealt. Hind oli alguses kosmiline 350 kohaliku (umbes 700 eeku) ja langes siis 60-ne peale, aga ikka tundus mulle, et oleks saanud soodsamalt. Igatahes võttis see kauplemine tüütult kaua aega, need vähesed poed kus olid fix hinnad tundusid lausa paradiisina. Kuigi ka seal tuli hinda pahatihti küsima. Täna kodupoes käies nautisin seda, et igal asjal on kindel hind ja ma ei pea selle üle kauplema ega uurima mis maksab, ega seda mis selle karbi sees on.
Teen peagi ka mingi galerii reisipiltidega, siis saate näha enamat kui mu varbaid :)