Täna hommikul olin kui uus inimene - lõpuks ometi sain korralikult magada. Äratas mind kassipoeg, kes tahtis tuppa saada. Ta on isegi mõned "näud" selgeks õppinud ja pikib neid nüüd nende haledate piuksude vahele. Pole vist kunagi varem ärgates niimoodi rõõmustanud. Silmad olid aga kui kokku kleebitud ja nende avamine nõudis pingutust. Pole ka ime, eile olid silmad punased ja valusad. Õhtul ei näinud enam hästi. Üks udune pilt vaid silme ees.
Eile päeval linnas käies tekkis mitmel korral tunne, et nüüd kohe kukun. Põlved olid nõrgad ja pea käis ringi. Toetusin käies Kirkele ja mõnes poes leidsin istumiseks puki (no selline, mis mõeldud astumiseks, et kõrgelt asju kätte saada). Istusin seal ja andsin Kirkele korraldusi, otsi nüüd seda ja toda ja too kõik siia. Aju töötas säästureziimil ja kole kaua kulus asjade välja ütlemiseks ja mõtlemiseks. Apteegis jäigi käimata, tahtsin unerohtu osta. Aga õnneks ei läinudki vaja. Sain ilma hakkama.
Koju jõudes tuli uni peale. Tükk aega mõtlesin, kas lubada endale tunnike magamist või mitte. Kartsin, et siis ei saa jälle öösel und ja loobusin. Tundub, et tegin õigesti. Igatahes, see unine tunne läks mööda ja terve õhtu olin tegus. Lele tegi meile ise piparkoogitaigna ja see tuli nüüd ära küpsetada. Ja kuigi mul on endiselt tugev nohu, siis piparkookide lõhna ma tundsin. Super! Ilma lõhnatajuta on elu ikka kurb. Loodan, et õhtuks on see veel parem ja saan jõuluroogi täiega nautida. Sel aastal on plaanis ahjupart. Lele retsepti järgi, näis mis saab...
Igatahes olen hetkel lausa õnnelik, ootan õhtut ja selline mõnus jõulurahu tunne on sees.
Häid jõule kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar