Äratus

Viimased kolm ööd olen olnud unetu. Veider, aga kõigil kolmel ööl olen maganud vaid kolm tundi. Mina, kes ma tavaliselt jään kohe magama kui pea patja puutub, ei saa enam und.
Esimene öö tuli uni nelja paiku, seitsmest klõps üleval. Teine õhtu jäin juba peale kahte magama aga viiest oli uni läinud ja kuigi ma püüdsin enam und ei tulnud. Kolmas õhtu kustusin südaöö paiku. Ja kell kolm sai uni otsa.
 Olen tegelikult hämmingus ja mingi osa ajust keeldub uskumast, et see kõik tuleb stressist. Ma olen ju rahulik, pole mingit paanikat, mul ei saa olla mingit stressi!
Algas see kõik neljapäeval, sain lakoonilise SMS-i milles paluti mul määratud ajaks tööle tulla. Fotograafi jaoks pole see ju midagi erilist. Kuid selgeltnägija mu sees röögatas hetkel, kui seda sõnumit luges. Ma teadsin täpselt, miks mind kutsuti ja seekord mitte pildistama...

Mul on selline "ma tean mis juhtub" tunne mõned korrad varem ka olnud. Üks väga valus hetk oli see, kui lugesin teadet Kareli kadumise kohta. Vaid hetk, pisarad jooksevad ja ma teadsin, et teda pole enam. Järgmistel nädalatel eitasin seda tunnet, tüütasin pendlimehi ja kaardimoore ning kammisin koos sõpradega metsi läbi, lootuses teda elusana leida. Kuid paraku oli Karel siiski tapetud juba kadumise päeval.

Tagasi neljapäeva. Olin eelmisel päeval haigeks jäänud ja plaanisin päeva voodis veeta. Lugesin teate läbi, ohkasin, sõin hommikust, saatsin lapse kooli, läksin vanni ja nutsin ennast tühjaks. Mõtlesin, et äkki peaks enne toimetusse minekut ühe välise kõvaketta ostma, siis ei peaks edasi-tagasi jooksma ja saan kohe oma isiklikud pildid maha tõmmata. Kaine mõistus aga eitas selgeltnägemist ja käskis enne ikka jutt ära kuulata, mitte asjata raha kulutama hakata.
Kohale jõudes selgus, et sisetunne ei petnud mind, kahjuks... Mind koondati päevapealt. Seda päevapealt osa ma küll oodata ei osanud. Mingil veidral kombel olin muutust tajunud juba viimased paar kuud. Me hakkasime kolima teise majja, kokku Õhtulehega ja palju räägiti ruumipuudusest uues kohas. Et näiteks kappe ei saa kaasa ja uued lauad tulevad väiksemad. Kui uurisin, kus ma siis oma fotokraami hoidma hakkan, sain vastuseks, et fotograafidel on Õhtulehes ühine kapp ja seal saavad olema ilmselt ka minu asjad. Olin häiritud mõttest, et ise istun ühes kohas aga kraam on kusagil mujal, eemal.
Pakkisin asju aga miski mu sees ütles, sina ei mahu sinna majja!
Nädal tagasi pesin oma kruusi (kunagi "Naiste" alguses maalisime terve toimetusega neid) ja mõtlesin, et huvitav kas uues kohas võib selle õhtul lauale jätta või viib koristaja kööki ja paneb pärast ühisesse kappi? Kuivatamise ajal libises kruus mu käest ja kukkus katki. Ehmatasin, see küll head ei tähenda...
Ja nii neid hetki kogunes, mis igaüks eraldi ütles, sinu aeg selles ajakirjas saab läbi.
Viimastel kuudel tundsin end väsinuna, ei osanud põhjust leida, sest tööga oli nagu alati. Vahel oli küll kiirem aga mingit ületöötamist nüüd küll ei olnud. Samas oli päevi, kui ma ei tahtnud tööle minna. Kõik tundus tüütu ja mõttetu. See tunne kadus tavaliselt kohe, kui kaamera kätte võtsin, pildistada mulle meeldib.
Sisemiselt olin ma koondamiseks valmis, tundsin juba viimane aasta, et tammun paigal ja peaks midagi muud tegema. Ainult, et kus ja mida, sellest polnud mul aimu. Seepärast imestangi, et millest nüüd see stress? Miks ma magada ei saa? Puhka nüüd ja pea jõulusid ja naudi seda vaba aega!
Äratus on see, mis mul magada ei lase. Kusagil lähedal on kell, mis pläriseb nagu pöörane aga mul on kõrvaklapid peas ning ma ei kuule seda. Mu alateadvus aga küll. Ilmselgelt tuleb nüüd klapid peast võtta ja kuulata, mis sellel kellal mulle öelda on. Ehk saan siis lõpuks magada ka.

Äratan üles ka oma blogi, sest mu pähe on palju väljaütlemata mõtteid kogunenud. Ja aega kirjutamiseks peaks nüüd jaguma.