Raputas, raputab veelgi...

Sel nädalal on mind korralikult ehmatatud, raputatud, krrr... Pühapäeva lõunal keset mänguhoogu hakkas Kirke järsku kurtma, et külm on. Panin talle teki ümber ja märkasin, et laps on veidi kuum. Palavik polnud kõrge, rohtu andma ei hakanud, panin ta voodisse, lootuses et jääb magama. No ei jäänud magama, vedeles niisama ja vahtis multikaid. Paar tundi hiljem hakkas ta järsku tõmblema. Krambid kestsid mitu minutit, pärast oli selline imelik, ei reageerinud, vaatas juhmi pilguga. Kiirabi kutsusin muidugi kohe kui ta tõmblema hakkas. Edasi tegin kõike mehhaaniliselt, telefon kõrva ääres hõõrusin ta keha niiske rätiga, kuulasin arsti ja vastasin küsimustele. Kergem hakkas alles siis kui Kirke teadvusele tuli, mis sest, et karjus aga hingas vähemalt ja tundis mu ära. Kiirabiautos istudes olime mõlemad juba täielikult maha rahunenud. No vot ja terve see nädal on last uuritud ja puuritud. Arstid olid algul optimistlikud, et sellised krambid (palavikukrambid) olevat levinud, ei midagi hullu ega eluohtliku. No korduma hakkavad ainult, ei muud. Mina olin närvis, hirmul. Murelikuks muutusid arstid aga siis, kui Kirke aina peavalu kurtis ja tugev viirus, mis verepildis näha, mujal ei avaldunud. Küsimused puukide ja kõrvapõletike kohta, no ei ole olnud. Meningiidi vastu on ka vaktsineeritud. No jah, ei tea milles asi, kaks kallist aju uuringut EEG ja MRT õnneks midagi ei näidanud. Midagi suurt vähemalt mitte, nii mulle öeldi. Nüüd polegi muud, kui jälgida ja kraadida, kraadida pidevalt. Ja muidugi ei julge ma enam Kirket ka kümneks minutiks üksi jätta. Iga kord kui ta mööda tuba jooksma hakkab, hüppab liialt, lähen jälle närvi. Teagi, kuidas see uudis lasteaias vastu võetakse.