Haarasin esikust midagi peale, Kirke toppis tossud paljaste jalgade otsa. Riided, mis meil seljas olid, sobisid küll soojas toas kandmiseks aga mitte õues. Ilm oli sel pühapäeval külm ja vihmane. Aga mis sest, tagasi tuleme ka taksoga, mõtlesin.
Taksosse tuleb ta talutada, jalad võdisevad all.
Olen segaduses. Oot, ega ometi insult?! See pole ju võimalik!!!! Jõuaks juba kiiremini kohale.
Millegipärast arvan, et 14 ei saa enam Lastehaiglasse. Seepärast astume sisse PERHi suurde majja. Järjekorranumber, ootamine ja siis suunatakse ikkagi Lastehaiglasse. "Olete kindel!?" küsin lausa kaks korda. Läbi vihma teisele poole teed. Nüüd märkan, et olen valinud valed riided, valed jalanõud, vihnavarjust ei tasu unistadagi, seda pole. Lastehaiglas võetakse meid juba ukselt vastu. Ei mingit numbrit ega ooteaega. Ainult üleriided kästakse garderoobi viia. Jooksen sinna ja kohe kiiruga tagasi. Laps on juba meedikute hoole all, küsitletakse, mõõdetakse vererõhku ja palaviku. Seletame, räägime. Tuuakse ratastool ja laps sõidutakse ootetuppa, voodisse pikutama. Õdede jutust saan teada, et eluohtlik ta seis siiski pole, liigitatakse "kollaseks". Infolehest loen, et see tähendab abi andmist tunni jooksul. Toas palub Kirke mul rulood ette tõmmata, sest isegi see vähene valgus, mis vihmase ilmaga tuppa tungib on liig tema jaoks. Ootame. Mõne aja pärast on peavalu läinud nii hulluks, et laps hakkab oksendama. Samal ajal, kui ma lapse juukseid hoian vaatlen huviga kui leidliku disainiga on kaasaegsed oksekotid. Need saavad minult mõttes vaid kiidusõnu.
Tunni möödudes jõuab meieni lõpuks ka valvearst. Arvab, et tegu võib-olla migreeniga. Aga siiski tuleb asja veidi uurida, et välistada puugihaigused ja muud infektsioonid. Suunab edasi EMO jälgimispalatisse, analüüsid, tilguti, ravimid ja hommikuni jälgimisele. Saame ainsasse palatisse, teised voodid olid suures ruumis ja eraldatud üksteisest vaid kardinatega. Palati ainus miinus on see, et siin pole saatjale mõeldud lamamistooli. Ööseks ma seega lapse juurde jääda ei saa. Ja külm on siin ka. Röövin lapselt ühe teki ja kerin ennast plastikust toolile kerra. Haiglasse jõudsime kella neli ja kaheksa ajal hakkab meil vaikselt kõht tühjaks minema, oleme mõlemad vaid hommikuse söögiga. Või mina olen, laps oli... Väljas sajab, tuul on vahepeal nii tugev, et vihm sajab diagonaalis. Mul pole ei vihmavarju ega veekindlaid jalanõusid. Tõesti ei taha kopsupõletiku saada. Automaadis on ainult magusad näksid ja neid laps ei taha. Helistan vanemale tütrele, ta elukaaslasel on auto ja palun abi. Loomulikult tõttab ta meile appi, täpsemalt oma väikesele õele. Kuigi nad ootavad hetkel külalisi. Aga nad tulevad, lasevad oma külalised tuppa ja toovad haiglasse õhtusöögi - kuivikuid ja croissante, sest muud lapsele lubata. Samuti magamiseks sobilikud riided. Kümne paiku jätsin lapse haiglasse ja hommikul üheksast olin tagasi. Ootame taas arsti.
Kirkel on kõht tühi ja lähen uurima, kas talle hommikusööki ka tuuakse? Pole ette nähtud. Aga nad võivad teed teha. Kohe kui hommikuse analüüsi vastused käes. Et enne ei saa süüa, kui on selge, et tohib! Oeh! Lõpuks, kell 12 sai kannatus otsa ja uuesti hommikusööki küsides sain vastuse: kohe tuleb arst.
Hommikune valvearst oli samuti väga sõbralik. Diagnoos polnud muutunud - ikka migreen, see auraga. Analüüsid kõik korras, põletike pole. Nüüd tuleb lihtsalt hakata valupäevikut pidama. Neuroloogile aeg panna ja koju kangemaid ravimeid varuda.
Sõbralikult naeratades teatas, et see pole midagi hullu. Et tal endal on ka migreen ja et nüüd on väga häid ravimeid. Tõhusaid. Imestas minu üle, kui ütlesin, et mul haruharva pea valutab ja kui, siis läheb kohe üle. Ta ei osanud arvata, et selliseid naisi ka on. Et migreen olevat tänasel päeval lausa elu loomulik osa. Võimalik. Aga teismelisena saada teada, et sul võib peavalu tulla väga tühisest asjast ja nii tugev, et halvab su terveks päevaks - see pole just kõige toredam teadmine. Loodan, et kui tal sarnane valu tõesti korduma hakkab, siis väga harva. Et ikka elada ka saaks. Jõudu talle ja kõigile teistele, kes selle kuratliku haiguse käes vaevlevad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar