Sattusin paar päeva tagasi filmi nautides nagu kauaoodatud unenäkku. Filmiks oli "Vaya con Dios" (Saksa 2002) - tõeline elamus. Lugu ise rääkis mungakloostrist, kes eraldatuna muust ilmast teenivad Jumalat vaid lauldes ja kutsuvad endid kantoriaanideks. Olude sunnil peavad nad aga kloostrist lahkuma ja peale mõnigaid seiklusi ning raskusi jõuavad koos väärtusliku raamatuga teise sama mõttemaailmaga kloostrisse.
Ülistuslaulud filmis olid aga lummavalt kaunid ja panid mind võpatama. Mingid peidetud igatused tulid järsku nähtavale ja veel nii kaunilt serveerituna. Kerge iroonia pealiskaudsete jumalateenistuste aadressil sundis mind mõtlema oma usu sügavuse peale. Ja mulle meenus jälle, kuivõrd tunnen ma puudust teenistustest Tartu Jaanis. Juba ainuüksi see, et Meie Isa palvet seal ei loeta vaid lauldakse on võrratu, rääkimata siis Naatani ja Urmase kahehäälsest lauluga teenimisest ja koguduse ühtsustundest. Kaarlis kaob ka kõige võimsam etteaste kuhugi õhku ja haihtub vaikselt. Ülestõusmispüha öösel, kui oma kooriga laulsime tundsin meeletut vajadust väiksema ruumi järele. Tahtnuks orelist alla ja lähemale altarile. Erik Jõks, kes lauldes kaasa teenis ja piiblikohti esitas, jäi liialt eemale, hoolimata tema jõulisest ja kõlavast häälest. Võimalik, et asi pole ruumis vaid milleski muus. Mida rohkem ma asjasse süvenen, seda enam vajan ka hingetoitvat liturgiat ja ülistust. Ja mitte mingit kerglaselt rõõmsat trummide tagumist ning tantsu vaid lihtsat ja puhast häälega laulmist. Need mungad ja nende tõekspidamised sealt filmist olid nagu minu jaoks loodud. Aga see oli siiski ainult imekaunis filmimuinasjutt, nagu vahel mõni unigi ning ärgates on kõik argiselt tuim ja tavaline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar