See askeldamist täis nädal Türil läks nagu lennates. Enne minekut olin vastikult närviline ja väsinud, tüdimus ja apaatsus piinasid hinge. Seal sain aga küllaga päikest, veidi rohkem tuult ja mõnusa surina kätesse ja selga. Mulle ikka sobib selline füüsiline pingutus, eriti kui pärast rassimist on tulemus selgelt näha. Ainult kont võiks mul tugevam olla, jõuaks rohkem. Aed sai korda ja nüüd on mul kange tahtmine tagasi minna, et istutada juurde lilli ja veel midagi ümber kujundada, et kõike ikka ilusamaks ja kaunimaks muuta.
Sain sel nädalal ühe ringmeili, kus paluti kõigilt sõpradelt andeks sõnade eest, mis haiget teinud. Armas küll aga mina jõudsin taaskord tõdemuseni, et mõned ütlemata jäänud sõnad ning mõtted teevad vahel veelgi rohkem haiget, küll rohkem endale ja mida kauem venitad seda enam. Ning see väljaütlemine ise polnud sugugi vähem valus, kuid sain sellega kohutavalt kobistades ja sabistades siiski hakkama. Oi kui paha mul oli vahepeal, nagu vanainimene jäin lausa haigeks, pea käis ringi ja südames oli nii halb, nii valus, et pidin tablette võtma. Õnneks hakkas peagi kõik sujuma nagu mädapaise oleks lahti lõigatud, veidi tuikab aga paraneb...
Mingi veider seos tekkis töö ja tundeelu vahel. Raske ja tüütu töö, kivide koristamine lahmakalt krundilt, mõjus mulle kummaliselt teraapilisena. Suur aiakäru sai pisikesi kive kuhjaga täis, kõik hoolikalt mullast välja riisutud ja kulust puhastatud. Ning selleks ajaks, kui selle koormatäie olin uuesti maha laotanud - seekord kunstiliselt ja praktiliselt - oli hinges taas rahu. Paar põõsast tuustisin ka siledamaks ja hõredamaks, hulk väiksemaid toimetamisi ja kohustusi ning võisingi jälle rõõmsalt naeratada.
Enne kojutulekut värvisin veel mune, keetmata peast olid need isegi vahvamad. Pärast tundusid kõik üsna sarnased, mõned küll veidi mõrased nagu mu hingki aga siiski kaunid :) Sel nädalal oli mul palju aega ja üksiolemist, et mõtiskleda elu ja õnne üle ning mune värvides tekkis tahtmatult üks võrdluspilt. Jah, mõni unistus puruneb juba enne, kui jõuab alata (üks muna läks katki enne värvimist), teisest saab aga alguse palju imelist ja suurt (olgu see siis uus elu või kõige kõvem muna, mida keegi katki ei suuda koksida). Vot sellised pentsikud mõttes siis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar