Hallpea vanamees

Paar vahvat päeva kolistasin ringi setumaal Taarka filmivõtteid uudistamas. Mõnus tunne jäi sisse, rahulik ja eesmärgi poole kulgev sebimine. Mõned tulihingelised setud küll nurisesid ja norisid filmigrupiga iga pisiasja üle. Kord sai nurina teemaks riietuse detailid (kaabud, jalanartsud, kuued jms.) siis jälle õige setu keel - enamasti tegi esisetu märkusi häälduse kohta ja vahle tikkus ka stsenaariumit muutma. No kõrvalt vaadates kuulus see lihtsalt asja juurde. Enamik kohale tulnutest olid siiski väga positiivsed ja nautisid tähelepanu ja filmis osalemise protsessi. Minagi kogusin endasse mõnuga seda suminat ja rõõmustain, et ometi on laialt käes materjali mida kaadrisse püüda. Eile kohtasin Lauritsat, setude sõpra. Tema kommentaar jahmatas mind esmalt, ta nimelt pidas seda halvaks palaganiks ja setude ärakasutamiseks, kus uhked setud on näljaste turistide ette heidetud nagu laadale toodud karumõmm seelik seljas. Mu hing sai sellest millegipärast haiget, sest küllap on tal mõneti õiguski. Olin ju minagi elus esimest korda setumaal kui üks eksootikat püüdev turist. Veidral kombel huvitasid mind aga juba võtteplatsil rohkem lihtsad setu vanamehed ja lapsed kui uhkelt ehitud setu naised. Ehk on mul veel lootust ja ma ei muutu haigutavaks turistiks, kes setudele mõeldes vaid leelotavaid ja kõlisevate ehetega naisi näeb.