Mõtisklused fotograafia teemal on vast lõputud - alates loomafotost -(ikka see valge nirk) ja lõpetades eetika (paparatsod jm) või kunstiga (untsus või taotlus.) Ma olen vältinud seda teemat, sest see tundub nii nämmutatud ja selge aga vot - vale puha, nagu selgub. Andsin hiljuti kirikulehele intervjuu, küsiti palju isikliku aga ka fotost oli juttu. Vastates paari lausega küsimusele - mida sulle pildistada meeldib - arvasin, et vastus sai ammendav ja igati selge. Aga hiljem teksti üle lugedes taipasin, minust pole aru saadud. Kahju küll :( Seepärast võtsingi nõuks veidi enda jaoks paar teemat lahti seletada, mida mina arvan - teistel on nagunii oma arusaamad.Loodusfoto üldine arusaam on igati mõistetav, ilus ja kaunis maastik lisaks ehk paar detaili, metsad, udu, päikesloojang jms. Kui minult küsitakse, kas mulle meeldib loodust pildistada vastan eitavalt. Kiirvastus kõlaks umbes nii - "Linnalapsena ma loodusesse eriti ei satu, tundub võõras ja ega ma eriti seal olles pilte ei tee, ei oska nagu õieti." Minu jaoks on selle lausega kõik öeldud. Mis aga on selle taga. Võõra all mõtlen ma seda, et kuna ma satun metsa või rappa harva, siis pole mul tekkinud ka loodusega sellist suhet nagu ma vajaks, et pilti teha. Enamuse ajast kui ma linnast väljas ringi kolistan, vaatan ma suu lahti enda ümber ja lihtsalt ahmin endasse seda kõike. Olen nagu turist suures ja uhkes templis, silme eest kirju, käes seebikas aga pilti teha ei lubata. Mind ei hoia tagasi mitte keelavad sildid vaid aukartus nähtu ees. Tundub, et kaunist vaadet pildile püüdes ma vaid labastan seda - näiteks päikesloojang postkaardil on juba muutumas kitšiks, halvaks maitseks.
Minus ei ole nii palju püsivust, et tõuseksin hommikul vara või kolistaks telgiga päevi metsades, ikka selleks, et õigel ajal kohal olla. Imetlen näiteks KaRahhi uduseid rabapilte ja selleks, et ise sinna küüniks, peaks ma vähemalt osaliselt oma laiskusest võitu saama. On muidugi veel võimalus, et satun ühel varahommikul rabaservale kuivade jalgadega, otse soojast autost välja astudes (enne küll tuleb selline autoga sõber leida.) Kas ei tunneks ma siis end vargana, kes näppab kaadri, paar digilaksu, et punkt kirja saada? Loodus nõuab pikka vaatlust, arusaama aja kulgemisest, süvenemist - mul aga pole selleks kõigeks pahatihti aega. Eks ma ju teen ikka looduses pilte ka, vähe - aga teen, mulle isegi meeldib neid kaadreid hiljem vaadata. Aga ikka jään ma sellest kõigest eemale ja pean neid fotosid vaid proovitõmmisteks, need pole minu jaoks täisväärtuslikud loodusfotod mida võiks uhkusega teistele näidata.See kollane roos läks mu akna all paar päeva tagasi õide, täna oli ilus udune hommik ja mul enne tööd paar vaba minutit vaba aega.
Metsapilt on tehtud aasta tagasi rabamatkal, tõeline turistikas ehk enamus aega sai käidud mööda laudteid ja umbes tunnike rabametsas konnates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar