Miks ma puhata ei oska?

Uute alguste erutavast ja õndsast tundest on saamas argipäev. Õnneks pole see mulle halli laviinina kaela langenud aga ma juba kuulen selle aegamisi valjenevat mühinat. Mõni päev ongi juba üleni hall aga õnneks mitte negatiivses tähenduses. Pigem vajub see mulle peale nagu vana soe pleed kodusel diivanil. Turvaline ja tuttav, veidi kulunud aga oma. Turvalist rutiini tunnen eelkõige digiteerimise töös. Kuigi iga ese on minu jaoks uus, teen nende pildistamisel palju sarnaseid liigutusi. Asjad on paika loksunud ja see mõnus tunne "kõik töötab" muudab mu töö automaatsemaks. Mõnes mõttes ka igavamaks. Aga ma teen seda vaikselt, tükkhaaval nagu mulle asju ette antakse ja päeva lõpus loen tibud üle, panen kenasti kirja ka. See numbrite virr-varr on aga üsna tüütu. Museaalide nimed-numbrid on nagu mingi salakeel mille selgeks saamiseks pole mingit lootust. 

Kool tasakaalustab suurepäraselt seda vaikset tiksumist. Uued teadmised, olgu siis teoorias või praktikas hoiavad virgena.  Loen viimasel ajal nii palju uut ja põnevat. Arhitektuurist ja mälestistest ja ajaloolistest ehitusmaterjalidest.  Isegi keemilised valemid haaravad mind endasse. Huvitav, kas mul on mingi õppimise nälg või millest see tuleb?! 

Siis on päevi, mil pole tööd ega kooli, on lihtsalt üks ootamise aeg. Kas siis on puhkus? Mõnes mõttes küll. Aga kui sul pole nendeks päevadeks plaani, siis tundub see lihtsalt laisklemine. Aja surnuks löömine. Tööluus või popi tegemine. Käid mööda tuba rahutult ringi ja mõtled, mida teha.  Kas on võimalik kuidagi ette puhata? Kui saaks need haigutatud päevad tükkideks teha, purki panna. Ning siis, kui tõesti vaja, sahvrist välja võtta. Kui saaks... Miks ma aga puhata ei oska? Miks ma otsin endale õigustusi kui niisama kodus olen? Kas tuleb see aastatepikkusest palgatööst, kui puhkus tuligi alati just õigel ajal või lausa viimasel hetkel ja sa nautisid seda täiega. Teadlikult. Ja see rahulik kodus olemine teeb kohutavalt laisaks. Sest palju töid, mida võiks kodus ära teha, lükkan millegipärast edasi. Näiteks veinide pudelisse villimine või sahtlite korrastamine või riiete parandamine. Lihtsalt ei viitsi. Logelen niisama. Vähemalt mõnda aega :) 

#Puitarhitektuurikonverents

Ega ma nii väga kodus ka passinud. Käisin fotonäitustel ja muuseumides ja kunstisaalides kondamas. Ühe koolipäeva olime kursusega puidukonverentsil. Ettekandeid oli seinast seina. Räägiti üliigavat reklaamijuttu ja väga põnevat juttu tõesti eriliset arhitektuurist. Oli ka uskumatult naljakaid esitlusi, sest arhitekt ei ole alati jutumees :) Ja kui siia veel lisada  sünkroontõlget teinud naisterahva uskumatult labane kõnepruuk, sai kokku paras meelelahutus. Õhtu ei tahtnud kuidagi lõppeda, sest pärast oli auhinnagala ja vein. Me jäime oma pundiga ühe laua taha lobisema ja pildil olev seltskond oli endale paar tooli ja mõned veinipudelid lohistanud. Lava oli ka juba kokku pakitud, kõik toolid ja lauad ka. Need toolid ja meie laud olid ainsad, mis õhtuks veel pakkimata jäid. Väga mõnus tiksumine oli :)

 

Rahutu hing nagu ma olen, ootan juba uut nädalat. Sest siis algab jälle kool. Digiteerimine läheb ka edasi aga seda ma nii suure elevusega ei oota. Näe, juba ongi laiskus sisse pugenud! Koolis ehitasime viimati karniisi, see pole veel päris valmis. Jäänud on veel viimased tõmbed, viimistlus ning siis peaks tulema värvimise kord. Pean leidma sobiva trafarett mustri mida seinale maalida. Valik on meeletult suur ja samas nii väike. Šabloon tuleb ju ise teha ja muster võiks olla ikkagi ajalooline, mitte lihtsalt ilus. See kõik on nii põnev! Saaks juba värve segada!