Selge see, et kui oled pikka aega mingi asja sees, hakkab see lõpuks su ajudele. Nagu kaua kodus olnud väikeste laste vanemad räägivad teistmoodi. Aga see projekti kirjutamine oli nagu diplomitöö tegemine. Väga põnev ja hariv. Õppisin iga päev midagi uut nii asjade kui enda kohta. Ning kui aus olla, siis pole ma varem iseendaga nii palju tööd teinud, pole kunagi nii põhjalikult ennast analüüsinud. Otsinud oma nõrku ja tugevaid külgi. sest kui tihti seda reaalselt ikka teha tuleb. Vahel ehk tuli mõnda ankeeti täita, küsitlusel osaleda. Kümme minutit analüüsi, mida see annab? Kõige pikem oli ilmselt aastaid tagasi tööl toimunud arenguvestlused. Ja need kestsid umbes pool tundi, mitte kaks kuud jutti. Ja ma vihkasin neid, kartsin - tõsiselt! Ma ei saanud aru mida minust tahetakse, miks mind kontrollitakse?! Ma teen ju oma tööd nii hästi nagu oskan ja punkt! Milleks see ülekuulamine?! Täna näen ma seda hoopis teisest küljest ja taipan, milleks see vajalik oli ja mida mult tegelikutl oodati. No nüüd on selleks juba veidi hilja aga ma ilmselgelt ei kardaks seda enam.
Kui olin äriplaani ära saatnud, siis lükkasin oma vana läpaka kapi alla peitu. Ei tahtnud enam hetkegi seda pilli näha. Paar päeva hiljem läksin hoopis toredale kanumatkale. Kaks väga toredat päeva. Mõte puhkas, muskel kasvas. Seltskond oli super (minnes tundsin vaid üht inimest) ja ilm oli lausa kingitus. Aprilli alguses ja nii soe ja päikest täis nädalvahetus. No uskumatu! Uuel nädalal tuli jälle lund ja lörtsi. Sellise ilmaga poleks ma ilmselgelt seda kanuumatka nautinud. Aga mul vedas ja see matk oli minu jaoks lihtsalt nii täpselt ajastatud. Eesmärgid oli mitte ümber minna, mitte segi ajada vasakut ja paremat ja vastu pidada, et ikka jaksaks!
Ja täna, oma uues eesmärgistatud elus, lõpetasin just remondi lapse toas. Ühte seina sai kena helehall tapeet ja teise panime valge. See valge oli aga kurb üllatus. Praagi kastist ikka alati head kraami ei saa :( Servad olid õrnalt roosad, seina pannes ei märganud. Arvasime, et see roosa liim kumab läbi ja pärast, kui kuiv, on kena valge. Aga eksisime. Hommikul märkasime ka seda, et lisaks roosadele servadele kumas tapeet läbi. Ehk betoonseina pahteldatud kohad olid kõik selgelt näha. Ja see ei olnud kena vaatepilt. No tuli meelde kohe reklaamlause lapsepõlvest: "Ärge minge närvi, leidub valget värvi!" Ja nii ma ka tegin. Värvisin seina üle, kaks korda, sest esimesest korrast polnud kasu. Ja siis muidugi tuli üle värvida põrand ja siis veel ka mõned kapid. Aga tuba näeb nii ilus ja helge välja. Totaalne muutumine, sest enne oli ainult põrand valge aga seinad mustad. Mul on hea meel, et see must periood meie kodus nüüd lõpuks läbi on :)
Sellega peaks sisetööde aeg ka ümber olema. Nüüd algab kevad! Jälle! Sel aastal on see, nüüd algab kevad, tunnet olnud nii mitu korda :) Homme on plaan sõita Türile ja kasvuhoone ära parandada, taimed ootavad ümberistutamist nii seal kui kodus aknalaual. Linnakorteri akna alla tahan ka paar puukest istutada. Varsti kasvab siin džungel, samasugune nagu Türil, seda ootan ma küll põnevusega. Kevadesse neid tegemisi ikka jagub, hea et on aega! See tähendab, et sel kevadel jõuab palju ära teha :) Tunnen ennast isegi nagu see aknalaual kasvav tomatitaim, kõik on nii uus ja põnev ja soojad ilmad on alles ees. Päikest täis kevad ootab mind!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar