Kajakate kisa

Aru ma ei saa, mis neil kajakatel viga on või ongi nad sellised veidrikud. Juba nädal aega, igal hommikul umbes kella viie ajal alustavad nad oma meeletut kontserti. Nende kisa on rohkem kui ärev. Tundub, nagu oleks nad paanikas või karjuks üksteise peale. Kajakate kisa polegi ju miski kaunis muusika aga see varahommikune on lausa hüsteeriline röökimine. Selge see, et ma ei saa pärast sellist äratust tükk aega und. On põrgulised! Nojah, akna võiks ju kinni panna aga ma tahan õhku ka. Nii ma siis vähkren hommikuti unesegaselt ja mõistatan, et mida neil küll öelda on, mis neid vaevab. Unenäod on ärevad. Täna öösel nägin, et leidsin kadunud Kareli portfelli, ühe vana laeva kajutist koi ja seina vahelt. Läksin seda kohustetundlikult tema perele viima. Kotis leiduvad paberid tekitasid aga paksu pahandust ja nii ma kuulsin tänusõnade asemel ainult süüdistusi. Kuidagi suutsin ikka asjad selgeks rääkida ja sain enda kätte ümbriku, millel oli minu nimi. Suur ja paks ümbrik oli. Mida Karel mulle öelda tahtis, ma teada ei saanudki, äratuskell lõpetas selle unenäo. Sõnum teispoolsusest jäi lugemata...