Nähtamatud sõbrad - see teema minu lapsepõlves puudus, ma küll fantaseerisin palju ja õppisin unes lendama ja nõiduma ja muud sellist aga nähtamatuid tegelasi mu kõrval polnud. Kirkel on juba pikemat aega sõbraks nähtamatud ponid. Nendega on üks igavene tüli kui aus olla. Vahel tahavad nad lapsega kaasa tulla ja oh seda häda, kui nad nüüd rongi ei mahu. No Kirke leidis õnneks lahenduse ja ponid sõitsid katusel :) Nad elavad ka meie 9-kordse paneelmaja katusel, nii et kõrgust nad ei karda. Vahel peab neil käest kinni hoidma ja siis tuleb eriti aeglaselt kõndida. Mina ka pean hoidma ja aru ma ei saa kuidas nad siis käia saavad, kui me mõlemad ponil käest hoiame?? No vahel söövad nad väga kaua rohtu, siis ei jõua me ka kuidagi edasi. Tundub lõbus? Jah aga vahel on ikka jube tüütu.Paar päeva tagasi käisin aga pildistamas üht naist, kes tegeleb hobuteraapiaga, Kirke kaasas. Ohh seda rõõmu, kui lubati poni selga ronida ja teist kallistada ja lihtsalt olla. Kodune poniteraapia aga jätkub. Ahjaaa, unustasin vist mainida - need nähtamatud ponid oskavad loomulikult lennata. Ja üks poni jäi kahjuks auto alla aga nagu Kirke ütleb - tema on nüüd taevas ja pole vaja kurvastada. Ehh, lapsena on kõik nii lihtne...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar