Puhkus saigi läbi. Hommikul olin veel ärevil nagu laps enne kooli, et mis riided ja ega ma hiljaks ei jää ja mis mind kõik ees ootab :) Toimetusse jõudes sulasin aga argisesse rutiini sisse nii sujuvalt nagu poleks suve olnudki.
Õhtul tulin koju, kaasas kolme nädala ajakirjad, ema märkas kohe, et üks on puudu. Srry, ei leidnud enam arhiivist, vabandasin. Ja siis hakkas peale - kuule teil on siin täitsa vale saatekava, just telekast näitas, et "Vaprad ja ilusad" hakkab nüüd allllllllles pool seitse - nuuksus ema. No oli vana ajakirja ette võtnud. Vaatas uuesti - oo, täna hakkab ju see uus sari, vaatame õige seda. Siis aga jäime koos tummaks - pole võimalik, see seep on pealelugemisega ja veel millisega. Kohutav! Ma suutsin seda oma tubli viis minutit vaadata, rohkem ei jaksanud. Olgu see sari kui tahes hea aga halvasti peale loetud tekst tõmbab kõigele vee peale, blahhhh... Peab ikka väga suur huvi olema, et taluda terve filmi aja pealelugejat, kes vuristab ja räägib mingi eriliselt tülpinud tooniga. Huvitav, kas neil toimetajat ei ole, kes teksti suupäraseks lühendaks. No näiteks igat "teret" ei peaks ju ka tõlkima. Tooni vist kontrollida ei saa. Igatahes jääb mulje, et ajal, millal suurem osa inimesi on valmis oma töökoha säilimise nimel aina rohkem vaeva nägema ja pingutama, tehakse kusagil ikka veel odavat haltuurat ...
Või siis, sama raha aga kolm korda rohkem tööd, ka see jätab jälje :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar