Praktikamuljed vol 6

Kuues nädal Sitsiilias (29 mai – 5 juuni)

 

Kuues nädal oli otste kokku tõmbamise aeg. Toimetasime veel mõned päevad töökojas ja lootsime, et saame ka toolide kallale asuda ning need porolooniga katta aga paraku selleni me ei jõudnudki. Silvi timmis veel oma õmblemise ja triikimise oskusi ning toimetas kardinatega. Lisaks õnnestus tal valmistada paar padja- ja istumisaluste katet. Daisy sai paaril päeval oma restaureerimise oskusi demonstreerida. Perekonna köögist toodi välja katkine madonna kuju, mis vajas veidi parandamist ja retuššimist. Ilmselt jäädi tehtud tööga rahule, sest juba järgmisel päeval toodi talle veel kolm kujukest, et needki värskema ilme saaksid. Daisy oli selle vahelduse üle väga rõõmus ning ei suutnud kuidagi retušeerimist lõpetada. Viimasel tööpäeval ootas Margo võtmed käes, et uksed kinni panna aga Daisy toimetas midagi märkamata edasi ega taibanud pintslit käest panna. 

Laur aga sai paigaldada ühele toolile nii porolooni kui kattekanga. Töö oli paras väljakutse, sest polster tuli teha algselt rotangiga kaetud toolile. Valtsi osa oli väga kitsas ja suuri auke täis aga Laur sai tööga kenasti hakkama. Veel aitas Laur ehitada perekonna tagahoovi varjualuse katust. Töösse olid kaastatud kõik selle suure perekonna liikmed. Onud, tädid, lapsed, vanaemad ja vanaisad. Kes aitas tassida, kes ronis katusele ja naelutas, kes aga juhendas. Daisyl ja Silvil oli võimalus seda tralli kõrvalt kaeda ja muuhulgas uudistada ka ringi õue peal. Seal kasvasid nii apelsini- kui sidrunipuud, aianurgas isegi banaanid. Apelsine jagati lahkelt ka meiega, samuti saime proovida värskelt pressitud punase apelsini mahla. Maitsev ja kosutav!  Majapidamisest ei puudunud ka kassid ja kanad, isegi valgeid tuvisid peeti siin. Küll mitte munade või liha saamise eesmärgil aga pidulike sündmuste tähistamiseks. Nimelt lastakse siis tuvidel õhku tõusta, hiljem lendavad nad oma puuri tagasi. 

Praktika lõpetamist tähistasime koos Francesco, Margo ja Karolinaga grillkana ja arancinisid ehk frititud riisipalle süües. Saime kätte ka oma diplomid. Francesco kirjutas meile aga nii ülevoolavalt kiitva iseloomustuse, et võttis lausa silma märjaks. No eks me olime tublid ka või vähemalt püüdsime. Lahkumine oli nukravõitu, olime selle toreda perekonnaga juba nii harjunud.

Enne koju lendamist veetsime pika nädalalõpu Palermos. See on linn, mis hullutab oma kaunite parkide, põneva arhitektuuri ja kireva meluga. Kohati lausa hirmutav, räpane ja lagunev ning sealsamas nii suursugune, kaunis ja meelitav. Ööbisime Palermo ühes vaesemas linnaosas, kitsad tänavad, kalaturg paari sammu kaugusel, lõhnad, lärm jms. Päeval, kui turg on täis kauplejaid ning turiste, ei märkagi muud, kui seda saginat ja põnevat kaupa. Öösel aga, kui turistid ja turuletid on kadunud, alles vaid tühjad kastid, meeletu kogus prahti ja kalalettide pesuveelombid, tundub kõik veidi õõvastav. Paarsada meetrit eemal, väikese jalutuskäigu kaugusel on aga juba kohvikute ja restoranide üleslöödud atmosfäär, lõbus muusika ja elevil turistid. Nautisime seda kõike nagu oskasime, sõitsime ringi ja maitsesime põnevaid roogasid. Palavusest hoolimata kippusime päikesele lähemale ja ronisime mööda kitsast keerdtreppi Palermo katedraali otsa, et jalutada selle katuseharjal. Sealt saime hea ülevaate linna tihedalt täis tipitud katustest, kirikute tornidest ja seda kõike ümbritsevatest mägedest ning merest. 

Kui palavus liiga hakkas tegema, otsisime varju uhketest kirikutest. Ühte neist sattusime laulatuse ajaks ja saime taaskord osa Sitsiilia pulmast. Pruutpaare kohtasime nende päevade jooksul mitmeid, enamasti sattusime nägema fotosessioone mõne vaatamisväärsuse juures. Oli veider jälgida, kuidas pruudid oma kleidisabasid mööda räpaseid tänavaid lohistasid. Vaatasime ja imestasime, et mis sellest uhkest kleidist niimoodi alles jääb. Lisaks helgetele pulmadele piilusime ka süngesse surnute maailma. Nimelt käisime kaputsiinide katakombis, kus on varjul üle 8000 mumifitseeritud surnukeha. Surnud on paigutatud eraldi kategooriate kaupa nt naised, lapsed, preestrid, neitsid, mungad, erinevate ametite esindajad. Katakombidesse maetud surnukehad on kinnitatud seintele kõigile vaatamiseks ja seda on tehtud alates 16 sajandist kuni 1920 aastani. Kõhedust tekitav paik, mis paneb mõtlema elu hetke ja kaduviku üle.

Tagasi värske õhu käes imetlesime linna arvukaid parke, kus kasvasid tõeliselt suured ja põnevate õhujuurtega ficus macrophyllad ehk austraalia viigipuid. Nende hulgas oli ka üks euroopa suurim puu. Kõikjal linna võis imetleda hetkel õitsevaid jacaranda puude alleesid. Need siniste õitega puud kuulutavad kohalikele, et suvi on viimaks kätte jõudnud. Meid tegi see suve alguse jutt veidi nukraks, sest oleks soovinud isegi seda kuuma suve pikemalt nautida. 

Tagasilennu päeval otsustasid lennutranspordi (pagasi) töötajad üle terve Itaalia aga streikida. Paljud lennud tühistati, suur osa lükati edasi. Meie lendu õnneks ei tühistatud aga lükati mitu korda umbes poole tunni kaupa edasi. Muretsesime oma jätkulennule jõudmise pärast. Õnneks lükati ka see lend kaks korda edasi, muidu poleks õigel päeva koju jõudnud. Veidi pikem ja närvilisem see kojulend küll oli aga kohale me jõudsime. Frankfurdist lahkudes saime näha, kuidas veripunane täiskuu linna kohale tõusis. Kuu saatis meid terve tee ja Tallinna jõudes nägime põnevat vaatemängu, kus ühel pool pardal sirab kuu, teisel pool aga on näha loojuv päike. Sitsiiliale mõeldes jääme taga igatsema sooja päikest ja merd ning loodame, et peagi algab suvi ka siin.

Rohkem pilte leiad siit :)

Praktikamuljed vol. 5

 Sitsiilia viies nädal (22-28 mai)

Viies nädal siin Sitsiilias oli tõeliselt tegus ja sündmusterohke. Esmaspäeval andsime oma panuse kardinasalongi esinduslikuks muutmisel. Nimelt pesime tänavatolmust puhtaks kõik kaupluse vaateaknad ja nimesildid. Töönädal jätkus toolide restaureerimisega, ka Silvi sai käe valgeks. Kuidagimoodi mahutasime end kolmekesi tillukesse töötuppa ära ja eemaldasime toolidelt vana polstri ning paigaldasime põhjale uued kummivööd. Vaheriiete paneku ajaks kutsuti Silvi aga taas kardinaid õmblema. Daisy ja Laur jäid toolidega toimetama ja mitkalit klammerdama. Lisaks toolidele oli vaja katta kunstnahaga ukse suurune plaat. Töö sellega osutus aga parajaks väljakutseks. Kangas venis ega püsinud ilma liimita kuidagi paigal, lisaks raskendas tööd plaadist väiksem töölaud jms. Selleks, et lõpptulemus ka ilma liimi abita kena ja sile saaks oli vaja veidi ajusid ragistada. Veidi mõõtmist ja arutamist, natuke kaklemist jukerdava klambripüstoliga, siis veel tublisti tiimitööd ning valmis ta saigi. Silvi sai samal ajal meetrite viisi sirgeid õmblusi harjutada ja meistri tase on tal nüüd kindlalt käes. Laur paigaldas muuhulgas jätkuvalt kardinaid klientide kodudesse ja salongidesse.

Sel nädalal on siin olnud kuumad ning päikest täis ilmad, meri soojeneb lausa iga tunniga. Et seda kõike nautida, oleme pea iga vaba hetke mere ääres veetnud. Kes niisama pikniku pidades ja laineid imetledes, kes vees sulistades, kes jooksutrenni tehes. Daisy külastas ühel õhtul lähedal olevat linnakest Oliveri ja jalutas sealses looduspargis, kus kaljude vahele on ka kolm järve ennast peitnud. Rannajoon tegi siin kauni kaare, moodustades kitsa liivase neeme. Neemel seistes sai Sitsiilia rannikut eemalt vaadelda, nagu oleks paadiga merele sõitnud. Pühapäevaks läks aga meri nii soojaks, et Silvi ja Daisy veetsid suurema osa päevast kaelani vees, ujusid ja korjasid välja lainetel hulpivaid pimskivi tükke. 

Samal ajal, kui naised lainetes hullasid, seilas Laur merel ja avastas Lipari saarestiku. Kuna pühapäeval bussid ei sõida ning hooldustööde tõttu ei liikunud ka rongid, tuli Lauril kaheksa kilomeetrit eemal asuvasse sadamasse ja tagasi koju jalgsi vantsida. Peale poolteist tundi paadisõitu ja üht granitat laeval jõudis Laur Lipari saarestiku kõige väiksema saare peale. Nimeks saarel Panarea ja püsielanikke Google andmetel 280 ringis. Saar on tõesti pisikene kuid sellegi poolest on peatänav täis kauneid kohvikuid, restorane ja suveniiripoekesi. Ülejäänud asustatud saare osa on täis kitsaid ja veel kitsamaid tänavaid, mille vahel lisaks turistide hordidele vuravad ringi golfikärudest taksod ja pisikesed kolmerattalised mopeedautod, kuhu on ka uhkelt “Hotelli transfeer” peale kirjutatud ja kastis mugavaks istumiseks pehme alus pandud. Kiire jalutuskäik kirikusse, vaateplatvormile, kohvikukülastus ja natukene ekslemist tupiktänavates ning oligi juba aeg tagasi laevale kiirustada. Edasi nägi päevaplaan ette Stromboli saarele sõitmist. Tee peale jäävate kaljumassiivide juures pildistamist ja ööhämaruses vulkaanipursete imetlemist. Stromboli saart kutsutakse Vahemere majakaks, kuna see on üks kahest aktiivsemast vulkaanist maailmas, (teine on Mauna Loa Hawail) mille pursked toimuvad 15-20 min intervallide tagant. Mäe sisemuses kahesaja meetri sügavusel toimuvate pursete kuma on eriti hästi näha just ööpimeduses ja merelt vaadeldes. Sellest sai Lauri reisi tipphetk Lipari saartele.

Daisy käis saari avastamas laupäeval. Esmalt sõitis Vulcano saarele, kus ronis loomulikult saare kõrgeima vulkaani tippu. See vulkaan tuld ei pursanud, “ohkas” küll veidi ehk näha oli kuidas kuum aur kivide vahelt ülesse kerkib. Teekond vulkaani otsa käis sinka-vonka mööda kiviklibuga kaetud nõlva, kohati olid matkarajad kokku varisenud, siis tuli lõhede vahelt uus tee leida, pahatihti vajusid rada otsides pahkluuni pehme tuhaliiva sisse. Kõrgemal oli mõnisada meetrit ka veidi stabiilsemat pinnast. Sellel liikumine tundus, võrreldes jalge alt minema voolava laavatolmuga, lausa parketil tantsimisena. Tipus puhus aga nii tugev tuul, et Daisy kartis, et mõni tugevam tuuleiil tõukab ta mäest alla. Jalgade värisedes läks aga siiski aina kõrgemale ja jalutas veidi kraatri serva peal. Suurepärane kogemus ja imelised vaated kroonisid jalavaeva ja valatud higi. Mäkke tõusuks kulus ligi kaks tundi, laskumine läks veidi kiiremas tempos. Daisy plaan peale mägironimist end sooja termaalmutta kasta aga nurjus. Mudavannile oli aed ette ehitatud, värav lukus ja luku võti ilmselt mutta uppunud. Kahju küll!  Õnneks mineraalidega rikastatud merevett, kus end jahutada, saare ümber jagus.

Peale Vulcanot tegi Daisy laevasõidu kõrvalolevale Lipari saarele. Imekaunis linnake oma uhkete sadamate, kitsaste tänavate ja vaadetega võlus juba saarele astudes. Imeline paik, lihtsalt vaata ja naudi! Sitsiilia ei väsi meid üllatamast ja küllap leiame ka viimasel nädalal küllaga põnevaid paiku mida avastada.

Rohkem pilte siit

Praktikamuljed vol 4

 Sitsiilia neljas nädal (15 - 21 mai)

Neljas nädal Sitsiilias möödus lausa lennates. Ilmad on olnud terve nädala heitlikud. Kord piilus päike pilve tagant välja, siis ladistas vihma ja vahel kiskus ilm lausa tormiseks.  Loodetud päikeselist nädalavahetust me ei näinud, küll aga kogesime palju muud põnevat. 

Esmaspäeval saime oma suureks rõõmuks natuke ka mööbliga tegeleda. Nimelt kutsus Francesco Daisy ja Lauri oma teise töökotta ja pani lauale ühe väsinud olemisega toolikese. Meie ülesandeks oli sellelt katteriie ja polster maha võtta. Eks ta veidi kummaline oli, niimoodi kahekesi ühe tooli kallal toimetada aga ikkagi vaheldus. Tööriistadega oli kitsas käes - ühed tangid, kaks väikest kangi (üks klambrite, teine naelte eemaldamiseks) ja kaks kruvikeerajat. Töö sai ruttu valmis ja meie rõõmuks toodi järgmisel päeval veel kaks tooli. Nüüd sai kumbki oma tooli kallal nokitseda. Silvi jäi aga kardinatega toimetama, triikima ja lõikama. Aga kui töökotta saabus üks eriti luksulik tikanditega kangas, oli just Silvi see, kellele uhkest kangast kardinate õmblemine usaldati. Kauni mustriga kardinariide lahti lõikamisele eelnes aga pikk koosolek, kus valjuhäälselt seletati ja mõõdeti ja vaieldi. Ikka selleks, et kõik õige ja ilus saaks. 

Teisipäeval jõudis Laur koos ülemusega paigaldada ühe ruloo kliendi vannituppa. Päeva teises pooles tegid nad teisegi kodukülastuse uute kardinate ja kardinapuu mõõtude võtmiseks, mõlemad Barcellonas. Kolmapäeval ja reede õhtul paigaldas Laur taas kardinapuu siine ja kardinaid. Algul Terme Vigliatore, siis juba Falcone linnas. Reede hommikul saagis Laur kardinapuude jaoks materjali parajaks ja hiljem hakkas koos Daisyga laudu kokku naelutama. Enne aga oli tarvis naelad üksteise küljest lahti lõigata, sest algselt olid need mõeldud naelapüstoli jaoks. Mida kõike me siin ei õpi, isegi naelte tegemist! 

Neljapäeva õhtul mere äärde jalutades sattusime nägema põnevat rongkäiku. Kõige ees sammus politseinik, tema järel valgesse riietatud poisid krutsifiksiga, siis terve hulk inimesi, kirikuisasid ja muid tegelasi. Kõige selle rahvamassi keskel veeti Santa Maria di Fatima kuju ning rongkäigu lõpus marssis korralik puhkpilliorkester.  Nägime inimeste hulgas üht tuttavat nägu, meie töökoja Margat. Temalt saime teada, et tegemist on traditsioonilise pulmade eelse pühitsemisega. Kohalikud elanikud tervitasid protsessiooni ja tegid tänavale lilledest kette ja südameid, millest pulmalised pidid üle astuma. Laupäeval toimus kirikus laulatus ja meiegi olime kutsutud. Ilmataat otsustas aga just sel päeval oma kangust näidata. Taevas oli sünge, tibas veidi vihma aga tuul tõusis lausa tormiks. Pulmalistel tuli saabudes karmi tuulega võidelda, isegi paar sammu autost ukseni oli päris vaevaline ettevõtmine. Meie pressisime end läbi tuule veidi pikemat teekonda läbides. Noored said aga tormist hoolimata paari pandud ja laulatuse lõpuks vaibus ka tuul veidi. Riisi pildumine oli aga tuule tõttu eriti lennukas. 

Laur külastas pühapäeval Messinat. Nägi temagi ära linna suurejoonelise kellatorni, mitmeid kirikuid  ja imelisi panoraamvaateid merele ja mandri Itaaliale. Lisaks õnnestus Lauril näha 2 meetrist haikala, mis püüti ühe noobli neljal aastal järjest Michelini auhinnaga pärjatud restorani jaoks.

Daisy hulkus reedel Messinas ja pühapäeval otsis tegevust Barcellona kaugemates paikades. Mõlemas linnas eelistas ta tasasele maale kõrgemaid kohti ja ronides mööda treppe ning mägiteid. Ikka selleks, et ülevalt alla vaadata. Messinas käis kellatornist kõrgemal vaateplatvormil, mis asub Santuario della Madonna di Montalto kiriku ees. Nii kirik kui selle ümbrus on tõeliselt uhke ja treppe pidi ronimist igati väärt. Barcellonas oli algselt plaan külastada mäe otsas asuvat surnuaeda. See oli aga pühapäeval suletud, väravatel lausa tabalukud ees. Ei jäänud muud üle, kui jalutada niisama äärelinna rohealas ja nautida vaateid viljapuuaedadele ja põldudele. Merigi ei jäänud nägemata. Pühapäeva õhtul jalutasime veel korraks merele lähemale ja tundub, et pilvine taevas hakkab vaikselt selginema. Mäed paistavad juba pilvede tagant välja, nii et lootus on peagi jälle päikest nautida.

Pühapäeval otsustas ka Etna natuke iseloomu näidata ja purskas välja võimsa tuhapilve. Catania linn sai tuhaga üle loputatud. Korraks suleti ka Catania lennujaam aga muidu oli see vaid uhke vulkaani vaikne ohe, mis suuremat kahju ei teinud. Naised saunas aga räägivad, et vulkaan purskas seetõttu, et vihmapilved Sitsiilia kohalt minema ehmatada. Mulle see mõte igatahes meeldib :) Tõsi või mitte aga esmaspäeval peale tööd nautisimegi juba päikest ja merelaineid.

Vaata videot mis toimus Catania linnas peale purset

ja

rohkem pilte siin

Praktikamuljed vol 3

 Sitsiilia kolmas nädal (8-14 mai)

Kolmas nädal siin Sitsiilia kirderannikul on märkamatult mööda läinud. Töökojas tegutsesime juba sisse tallatud radu pidi. Mõõtsime, lõikasime, triikisime ja vahel ka õmblesime. Laur komplekteeris ruloosid ja sai abiks olla kardinapuude mõõtu lõikamisel. Kuna töökoda on meil kitsuke ja ruumi vähe, siis saagimistööd sai tehtud maja ees tänaval. Õnneks oli sel hetkel vihmapaus. Muidu on siin pea terve nädal kord rohkem, siis veidi vähem, vihma sadanud.

Sel nädalal õppisime kõik kuidas kardinaid krookida. See pole mingi niisama lihtne töö nagu arvata võib, iga voldike tuleb täpselt paika sättida ja muidugi mitu korda mõõta, et krookimisega liiale ei läheks ja pikkus saaks täpselt paras. Kui kardinad valmis, pakkisid naised kardinad kenasti kokku, et töökoja meespool saaks need klientide kodudesse paigaldada. Kardinate pakkimisel kasutati valget laudlina sarnast kangast, servad pilutatud ja puha. Kui Daisy liniku lauale õmblustega väljapoole asetas, siis tehti talle kohe selgeks, et nii ei sobi. Siin firmas on kõik ülimalt täpne ja hoolikalt viimistletud. Isegi transpordipakend peab välja nägema korrektne, õmblused olgu sisemusse peidetud. Mis sest, et kliendid seda ise lahti harutama ei hakka. Kompsuks kokku pandud linik kinnitati keskelt nööpnõeltega ja tõsteti ettevaatlikult autosse.

Lauril oli jälle see au olla abiks paigaldamise juures. Sel nädalal said uued kardinad ja rulood Olivarell-Corriolo linnakeses asuv korter, üks ilusalong ning korter kodulinnakeses Barcellona Pozzo di Gottos. Pärast tublit tööd objektil lubas Laur endale kohalikus baaris granita ja brioche. Täpsustuseks tuleb öelda, et granita on kohalik jääjook, mida serveeritakse enamasti koos vahukoorega ja brioche on soe kukkel, mis kuulub magustoidu juurde. Granita levinumad maitsed on maasikas, mango, sidrun ja kohvi. Kohalikud kastavad ahjusooja kukli vahukoorese granita sisse või siis vahukoore granita segu kukli peale. Meile meenutab see kõik kodust vastlakuklit. Igatahes oleme selle vahva maiuse kõik omaks võtnud ja naudime seda pea iga päev.

Bussigraafik on siin selline, et nädalavahetusel kuskile kaugemale sõita ei saa, bussid sõidavad ainult tööpäeviti ja laupäeval poole päevani. Kuna reedel oli ilm päikeseline ja meil tööd polnud, otsustasime vihmavaba päeva kasutada selleks, et veidi looduses liikuda. Soov oli näha Milazzo poolsaarel asuvat rahvusparki ja matkata neeme tippu. Matkarada polnud väga pikk, üks suund umbes seitse kilomeetrit aga mäkketõusud ja laskumised, vahepeal trepid ja kivide peal turnimine, tegid selle just mõnusaks matkaks.

Vaated olid tee peal muidugi võrratud ja pidevalt oli vajadus hetkeks seisatada, pilti teha ja niisama seda ilu nautida. Meie sihtkohaks oli neeme tipp, kus kaljurahnud on täis madalaid koopaid, kaljude vahel aga väike laguun, mida kutsutakse „Veenuse vanniks“ itaalia keeles  Piscina di Venere. Vesi oli küll mõnusalt soe aga väga madal, ujumise asemel saab siin nagu vannis liguneda. Päev oli igati korda läinud, nautisime päikest ja soolast vett. Tagasi Milazzos ei saanud me läbi ilma granitata.

Laupäeval läks ilm aga kurjaks, tõusis tugev tuul, mis vahepeal lausa tormiks kujunes. Palmid paindusid tuule käes nagu pilliroog ja kõik kergem kraam, mis polnud maa küljes kinni lendas ringi. Kohalikud pugesid tubadesse peitu ja linnatänavad olid mõnusalt vaiksed. Daisy näiteks nautis seda tuulist ilma igati, sest erinevalt Eestist oli siinne tormituul väga soe. Hetkeks oli küll veidi hirmus tunne, kui suur plakat metallraamiga autoteel lendas, õnneks ta sellega pihta ei saanud. Õhtuks torm rauges ja siis  vaatasime kodudes Eurovisiooni, ikka koos Itaalia pitsa ja kohalike jookidega. Pühapäev oli taaskord vihmane ja pilvine, korrastasime oma portfoolioid ja tegime vihmahoogude vahel mõned jalutuskäigud linna peal. Kõikjal kohvikutes kostis aga Itaalia eurolaul. Uus nädal algab prognooside kohaselt samuti vihmaga, meie aga loodame, et nädala lõpus tuleb päike siiski pilve tagant välja ja siis saame rõõmsalt hüüda „Oo, sole mio!“

Praktikamuljed vol 2

Vigadest õpitakse

Sitsiilia teine nädal (1-7 mai 2023)

 Teine nädal Sitsiilias algas maipühadega. Esimesel mail tööpäeva ei olnud ning meie linnakeses oli väga vaikne, selline lõputu siesta. Poed ja kohvikud poolest päevast kinni, tänavad tühjad. Kuna päev oli vihmane, siis mere äärde me ei kippunud. Daisy ja Silvi istusid kodus arvuti taga ja kirjutasid usinalt oma kooli portfoolioid. Laur sai niisama puhata, sest temal oli see töö juba tehtud.

Teisipäeval läksime jälle tööle ja jätkasime kardinate õmblemisega. Suurem osa tööst oli servade ettevalmistamine õmblusteks. See tähendab, et mõõtsime õmblusvaru välja, voltisime ja triikisime selle korralikult sisse ja siis veelkord. Vahepeal õnnestus veidi õmmelda ka :) Õmblusmasin on vana ja väärikas ning õmblemisel on omad nipid. Näiteks tuleb kangast õmblemise ajal paraja pinge all hoida, et õmblused lokkima ei hakkaks. Kohe alguses see meil ei õnnestunud ja nii sai Daisy vahepeal ka harutamisega tegeleda. Aga vigadest saab teadupärast õppida ja peagi olid uued töövõtted selged ning töö läks lennates. Laur tegeles kardinapuude, siinide ja muu tehnilisema poolega. Neljapäeval võttis Francesco Lauri ja oma poja Gabrieli kaasa Messinasse, kus asuti ühe kliendi ridaelamus kardinapuid ning ruloosid paigaldama. Kardinad sai ette kogu korter - elutuba, vannituba ja köök. Vahepeal tehti usinalt pilte ja siis liiguti edasi teisele korrusele, kus oli vaja paigaldada kardinad magamistuppa, wc-sse ja tulevasse lastetuppa. Laur ja Gabriele sättisid kõik tööriistad valmis ja ulatasid neid jooksvalt Francescole. Meister ise ronis redelil, puuris tüübliauke ja tegeles mehhanismide paigaldamisega. Kui kardinad lõpuks ette said, tehti korteriomanikele põhjalik koolitus, kuidas neid uusi aknakatteid kasutada.

Nädalavahetusel sõitsime kõik rongiga Cataniasse. Uudistasime põnevat ja kontraste täis linna, külastasime turgusid, kirikuid ja muid vaatamisväärsusi. Laur tuuritatas „Hop-On Hop-Off“ bussiga mööda rannikut Catania - Acicastello – Acitrezza - Catania suunal.

Kui ehted on sama värvi kui meri...

Silvi ja Daisy sõitsid aga edasi Siracusa poole ja veetsid päeva Ortigia saarekest imetledes. Linnakese kitsastel tänavatel oli põnev niisama ringi jalutada, siis veidi jalgu puhata ja tänavatoitu nautida. Vahepeal põikasime mere äärde ja kastsime varbad vette ning imetlesime kauneid vaateid. Õhtul saime kõik jälle Catanias kokku, et sukelduda põnevasse ööellu ja täiskuu valgel linna avastada.

Rannamelu Ortigia saarel

Kuna ilmateade lubas pühapäevaks kuuma ja päikselist ilma, siis otsustasid Daisy ja Silvi linnast põgeneda. Kaarti uurides leiti, et parim koht teel kodu poole asub Letojannis. Rongijaamast oli mererand vaid paari minuti kaugusel ja otsus päev rannas veeta õigustas end igati.

Majakesed Letojannis on imearmsad, siia ma jään!

Letojanni on väga armas väike linnake oma kitsaste tänavate ja kauni rannaribaga. Siin on suur valik välikohvikuid, restorane ja baaride. Pakuti nii pitsasid kui mereande, jäätist ja koogikesi. Randa jõudes näitas kraadiklaas 26 soojakraadi ja meri lausa kutsus lainetesse viskuma. Rannaliiv ja kivid rannal olid aga tulikuumad ning teekond mereni oli paras katsumus. Või vähemalt Daisy jaoks, kes kingad jalast viskas. Mõned sammud saigi paljajalu teha, siis tuli kingad tagasi jalga panna, et mereni jõuda. Vesi oli küll veidi külmavõitu aga Daisy käis ikkagi ujumas ära. Suurema osa päevast saimegi niisama jalgupidi vees sulistada ja päikest nautida. Rannas leidus veel teisigi vapraid, kes end korraks vette kastsid aga enamus inimesi vedelesid niisama kuumal liival ja kuulas lainete loksumist.

Letojanni rannapromenaadil päikest nautimas

Tagasi Barcellona P.G´sse jõudes ootas meid korralik melu. Meie öömaja mõlemal küljel toimus elava muusikaga kontsert. Ühel pool maja asub väike baar ja teisel ööklubi. Oma rõdul istudes kuulsime mõlemat bändi. Kui nädala sees jagasime kööki veel Slovakkiast pärit autoremondi praktikantidega, siis pühapäevaks olid meie lärmakad sõbrad kodumaale tagasi lennanud. Vähemalt majas sees on nüüdsest vaikne ja mis peamine, terve köök on meie päralt! Eks varsti paistab, kauaks me seda rahu ja vaikust nautida saame ning kes meie uuteks naabriteks saavad.

Rohkem pilte siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10230573976761953&type=3

Praktikamuljed vol1

 Sitsiilia esimene nädal (25-30 aprill)

Alustame algusest, meie oleme pehme mööbli valmistajad Silvi, Daisy ja Laur ning sõitsime praktikale Sitsiiliasse. Nagu ikka kaugele sõites tuli ka meil veeta pikki tunde lennates, sõites või järgmist sõitu oodates. Lendasime Tallinnast läbi Zürichi Palermosse.

Kuna viimane lend hilines üle tunni aja jäime maha rongist, millega pidime oma praktikakohta Barcellonna Pozzo di Gotto´sse sõitma. Järgmise, ühtlasi ka viimase rongini oli mitu tundi aega. Me ei lasknud enda tujul langeda vaid otsisime kähku ühe mõnusa pitsakoha ja nautisime sooja päikest ning maitsvat sööki, jooki. Oma uude koju jõudes olime kõik üsna kurnatud kuid elevil, 18 tundi ärkvelolekut oli teinud oma töö. Puhata me aga koheselt ei saanud, sest meid ootas südamlik majaproua sooviga tutvustada meile elamistingimusi ja reegleid öömajas. Kogu vestlus käis poola keeles, muid keeli proua ei tundnud. Esimesel õhtul tõlkis proua jutu meile Erasmuse poolne vastuvõtja Karolina, kes ka ise poolakas. Edaspidi kasutasime telefone ja toksisime oma jutu GoogleTranslate´i ning juttu jätkus kauemaks. Laur elab teise maja korteris ning tema naabriteks on soomest pärit praktikandid. 

Järgmine päev oli Itaalias suur püha ning meil vaba päev linnakesega tutvumiseks. Loomulikult läksime esimese asjana mere äärde randa. Meri asub meie kodukohast jalgsi minnes 40 min kaugusel. Püüdsime mõista siinset liikluskultuuri, kus kõnniteed puuduvad, tänavad on kitsad ja autojuhid eiravad enamusi liiklusreegleid. Et sellega hakkama saada on vaja lihtsalt enesekindlust ja tähelepanelikust. Esimesed päevad olime veel kohmetud aga tänaseks liigume juba vabamalt. 

Töökojas, kus me oma praktikat tegema hakkame, valmistatakse põhiliselt kardinaid. See tähendab, et mööbliga me siin ilmselt kokku ei puutu. Ühel päeval näitas Francesco (töökoja omanik) meile lauatäit kangast ja ütles: „rifilare“. Siis tõlkis selle telefoniga eesti keelde „trimmima“. Olime nõutud, no mida me tegema peame? Peagi selgus, et tuleb lihtsalt üks lõimeniit kangast välja sikutada ja tekkinud jälge mööda kääridega lahti lõigata. Sellised väikseid töid me siin teemegi, vahel saame triikida ja õmmelda. Mõned kasulikud nipid kardinate õmblemises oleme ka juba selgeks saanud.  Laurile usaldati kardina siinide ettevalmistamine, seda alates metalldetailide mõõtu lõikamisest kuni siinide komplekteerimiseni. Õpime usinalt ka itaalia keelt, täpsemalt tööriistade nimesid ja muud tööga seotut, et saaks aga kiirelt tegutseda. 

Laupäeval käisime uudistamas mida põnevat on lähedalasuvas Milazzo linnakeses. Milazzo asub saare neeme tipus ja ühele poole kallast jäävad kalamehed oma võrkude, paatide ning värske kalaga. Teisel kaldal on aga rannaala, kus saab mõnusalt päikest võtta ja ujuda. Linnakese kõige uhkem vaatamisväärsus on aga mäe tipus asuv kindlus. Siia mahuvad nii kirik kui vangla, kõrged bastionitornid ning maskide muuseum. Vaated on muidugi võrratud. 

Pühapäeval käisid Silvi ja Daisy Messina kuulsas kellatornis. Saime näha uhket vaatemängu, kus tornis olevad kujud liikuma hakkasid, linna vapiloom lõvi möirgas ja kukk kires. Laur otsustas pühapäeval aga sporti teha ning jooksis mööda rannikut kõrvalasuvasse külakesse Marchesanasse, kokku 17 km. Pole paha või mis!

Tüdrukute elamispaik asub ühe kõige tihedama liiklusega tänava ääres ning lisaks on õhtuti tuppa kosta ööklubide ja baaride muusika. Pole vaja kaugele minna, piisab vaid rõdul istuda ja olekski nagu peole jõudnud. Magama jäämiseks tuleb rõduuks tihedalt sulgeda, sest pideva lärmiga pole me veel kohaneda suutnud. Aga kes teab, varsti ei märkagi me seda enam ja naudime seda kui öist meelelahutust.

Rohkem pilte: bdLZiTjTgARJ3QscvzGN3GWYPdNGzLkATASFEcthDuhZl

Lihtsalt naudin

Lappan oma hiljutusi pilte ja märkan, et olen häbiväärselt vähe pildistanud inimesi tänaval. Kohati jääb puudu nahaalsuset, enamasti aga lihtsalt vaatlen ega kipu jäädvustama. Aga elu käib mu ümber ja veel milline! Eile Catanias ma vähemalt midagi pildile sain. Kui ikka igal sammul su ümber on elu nautivad inimesed, siis tuleb mõned neist ka kaadrisse püüda. Ahh, hedonist minus laiutab ja on muutumas õige ülbeks. Maitsen igat hetke, ei püüa midagi peatada, sest kohe tuleb uus, mis samamoodi meeli paitab. Aeg ajalt tuleb tahtmine end näpistada, et ikka kindel olla - see kõik on päris, polegi mu fantaasia vili ega sulnis unenägu. Ma tahan siia jääda! Huvitav, kui mitu korda ma seda juba ütlenud olen? Mõned pildid nädalavahetusest ikka ka :) 

Mõned pildid, sest wifit ei ole ja välismaal kasutada olnud nett on otsa saanud. Ostan kalli hinnaga kilohaaval juurde...

Kohvikumelu

Kohalik paarike

Kuumad kastanid 

Päikeseloojangu valguses

Lihtsalt turistikas

Kontsakingadel itaallaseks

 Ühel õhtul peale tööd koju jalutades tundsid end nagu üks tõeline itaalia signora. Tööpäevadel kannan tavaliselt kontsakingi nagu kohalikud naisedki ega hooli siinsetest tänavatest, mis meenutavad logisevat trepistiku. Mäest alla minnes on küll vaja varbaid veidi rohkem väänata aga muidu - tutto bueno! Õhk oli veel nii soe, et t-särgi peale polnud vaja midagi tõmmata, püksisääred kergelt üles kääritud kõpsisin poest kodu poole.  Poekotis oli kõik vajalik ühe pasta bolognese jaoks ja mu uues türkiissinises (või rohelises) käekotis lisaks pudel kohaliku veini. Teised läksid õhtusele missale, mina võtsin perenaise rolli,  signora igas mõttes. Oli juba pime aga ei mingit hirmu üksi liikudes. Kõik siin on juba nii koduseks saanud. Ja paljud, keda iga päev kohtad ka tervitavad rõõmsalt. 

Peatänaval käis vilgas elu, peale tööpäeva lõppu on kõik liikvel, väikesed poekesed on taas avatud (päeval 13-16.30 on siesta) ja rahvas tuleb poodi või sõidab lihtsalt kodu poole. On tavaline, et igal tänavanurgal suheldakse. Pole vahet, kas kohtuvad jalutavad inimesed või kaks autojuhti oma masinates. Paar lauset jõuab ka liikluses vahetada. Auto jäetakse keset tänavat seisma, aken keritakse alla ja väike vestlus võib alata. Teised, kes mööda ei pääse ootavad rahulikult, sest juba järgmise nurga peal võivad nad ise sama teha. Tänavanurkadel käib ka pidev kauplemine. Pole veel aru saanud, et kus ja millal mõni oliivimüüja täpselt äri ajab. Kuigi, see võib olla juhuslik, et neil polegi kindlat kohta, sest kord näeme neid ühes, kord teises kohas. Vahel hommikul, vahel õhtul. Suurem kauplemine toimub muidugi pühapäeval. Siis saab mõnest muidu vaiksest tänavast turuplats. Müüakse nii söögikraami kui riideid. Õhtuks korjatakse oma lauad jälle kokku, ning kauplemisest pole enam jälgegi. Meie üheks lemmikkohaks on saanud kodu lähedal asuv väike hubane juurvilha lett või poeke. Tädi on lihtsalt nii armas, et ostame pigem temalt kui mõnest teisest kohast. Ja neid pisikesi juurviljalette siin ikka on. Ka kodu lähedal oleva poe juustumüüja tunneb meid juba. On tõeliselt soe tunne niimoodi poes käia, kuigi me vahetame vaid viisakusi, tundub nagu oleks kohtunud sõpradega.

Pühapäevaselt turult

Teel kodu poole

Lihtsalt üks tänav siin Nicoteras

Kassipiltideta ei saa kuidagi, kolm graatsiat peesitavad keset teed :)

Õhtul spaghetti bolognese, järgmisel lõunal kaste gnocchidele

Armastusavaldus

Jalutasime teisipäeval Reggio Calabria rannapromenaadil. Oli hingedepäev ja meil siin Itaalias vaba päev. Vaatasin merd, nautisin ja lasin end lummata selle imelisest toonist. Iga kord kui rannas jalutame, vahet pole millises külas või linnas aga siin Calabria maakonnas on meri nii ebareaalselt sinine, et pea hakkab ringi käima sellest ilust. Kogen pidevalt merd vaadates säärast magusvalusat tunnet, nagu kuulnuks kauaoodatud armastusavaldust. Vaatan seda sooja türkiisi ja iga rakk mu kehas naeratab kaasa. Ilu võrdub rõõm, õnn, armastus. See soe Itaalia sinine, hurmab mind, see on minu värv ja peegeldab hetkel mind ennast. Kuidas on see võimalik, et vaja on vaid veidibsoojalt sinist tooni ja juba tunnen end maailma kõige õnnelikuma inimesena?

Poleks iialgi arvanud, et Itaalia mulle nii võimsalt mõjub... Just need väikesed mereäärsed külad. Siinne kliima (eile oli 23 kraadi sooja), soe tuul, päike ja meri tekitavad mus tunde nagu ei saaks siin elades kunagi olla stressis, tusane või närviline. Ma tahan siia jäädagi! Kas võiks see olla võimalik? Küsimärke jääb aina vähemaks, sest kusagil alateadvuses tunnen - olen jõudnud koju. Keelt oskamata, tundub mulle ometi nagu mõistaks ma kõike. Liiga palju on neid hetki, kui taban end mõttelt - ma olen seda juba näinud, olen siin olnud. Kuidas küll? Ja see kõik saab alguse sinisest värvist...

Reggio Calabria rannas, üle lahe paistab Sitsiilia

Nädalavahetusel ikka mere äärde

 Nädalavahetus tõotas tulla vihmane või vähemalt arvas nii ilmateate rakendus mu telefonis. Norrakad aga ei tea vist Itaalia ilmast suurt midagi, sest päike paistis enamuse ajast. Tropeasse minnes ei võtnud me kaasa ujumisriideid vaid pakkisime end soojalt ja vihmakindlalt sisse. Juba teel rongijaama sai aga selgeks, et mantel ja kampsun ja pika varrukaga jakk on ülearused. Järjest kiskusin riideid seljast ja surusin kotti. Imetlesime vaateid ja ronisime algul mäest üles, siis alla mere äärde ja jälle üles. Mere ääres tegime mõnusa pikniku kaasavõetud oliivide ja teelt ostetud õllega. Ainult lõunasöögikohaga panime puusse, nii halba toitu annab otsida. Oligi kõik juba liiga ilus. Pühapäeval tegime tiiru kohalikul turul, ostsin veel oliive ja põgenesime alla randa. Seekord olime paremini varustatud ja saime ka ujumas käidud. Tropeas tundus meri olevat soojem kui siin, Nicotera Marinas. Kirjade järgi oli seal veetemp 20,9 °C. Vesi on siin helesinine läbipaistev aga tulisoolane. Võtab naha kergelt kipitama. Korra merre saanud, siis välja tulla enam ei raatsi. Imeline! Kodurannas (Nicotera Marinas) tuli meie juurde üks väike must koerake ja istus meiega seni kuni end äraminekule sättisime. Eks ta lootis meie laualt veidi ampsu saada. Sai ka, ega me kadedad olnud. Veidi jätsime ka kassidele, kes meid poolel teel koju ootasid. Kassid on siin kuidagi väikesed  Tundub nagu elaksid siin ainult kassipojad, on sellised beebikassi mõõtu teised. Vihma igatahes ei tulnud ja saime nautida mõnusat nädalavahetust. Väike väsimus on sees aga tunne on ikka ütlemata hea. Ehh, sügis Itaalias on nagu Eesti suvi.

Tropea tänavavaade

Tropea vaade merele ja Santa Maria dell'Sola  kloostrile 

Tropea vaated merele

Tropea linnamüür

Tropea kõige kuulsam klooster paistab seal mäe otsas

Teel

Meie igapäevast oliivi ehk piknikule kaasa

Need kassid on juba tuttavad, sest jäävad meie teele mere äärde minnes

Kui sügisel merre lähed, siis tuleb üks selfie ikka ka teha ;)

Meie kõrvale on sättinud end magama kohalik koerake