Kuuma päeva lõpus ootab veinikokteil

Pildil piilun pohlaveini, millesse on lisatud külmutatud mustsõstrad. 

Pildi tegi Emes

Eilse palava päeva (tööpäeva) järel ei suutnud ma viimaks koju jõudes mõelda muust kui jääkülmast joogist. Vett, limpsi, mahla, veini - mida iganes andke ainult juua, palun!
Ma tegelikult naudin neid kuumi suvepäevi, mulle sobib see soojus, isegi kui higistan ja kipun vahepeal jahedasse. Tundub, et mul on mingid kuuma maa juured või hing, sest mu keha lausa vajab seda päikest ja soojust ja vett muidugi ka. Nii sisse juua kui nahka kasta. Vahel on mul tunne, et mu keha hingab läbi vee. Seetõttu kulutan ma ka meeletult vannivett. Vaja on! Õhku vajan loomulikult samuti, tuul mulle meeldib aga vees ma lihtsalt pean olema. Hoolimata sellest, et eriti ujuda ei oska. Selline kolme peale ujuja olen, hakkama saan aga pead  näiteks heameelega vee alla ei topi.
Nojah, eile möödus suurem osa tööpäevast vägagi kuuma päiksese käes, mis mulle sobis. Vahepeal pidi lihtsalt vett jooma, ennast veega kastma ja viimaks olin sunnitud sootuks pesu väele võtma. Õnneks polnud kiibitsejaid ja tundsin ennast hästi. Tuul jahutas.
Peale paari tundi päikese käes tagasi kontorisse, pilte töötlema. Kontoris oli jahedam aga õhk ei liikunud. Raskem osa päevast oli veel ees, kogu koli tuli kastidesse pakkida, arvuti, laud, kapid ja muu sildistada. Kolime kogu kirjastusega südalinnast Kalamajja. Ma olin küll omast arust varakult pihta hakanud ja juba eelmisel nädalal ohtralt asjatut prahti minema visanud. Väga hea tunne muide, saad vanast kolist lahti ja ees on ootab uus ja põnev. Pealegi prahivaba kontor. Kui viimaks kõik asjad kastidesse said oli ikka hea tunne küll. Tehtud!
Kodutee tundus tüütult pikk, bussis oli neetult lämbe ja silme ees kippus mustaks minema. Aga viimaks oli see õnnis hetk käes, mil hoidsin käes jahutavat veinikokteili.  Oma rõõmuks avastasin, et mu pohlavein, mille endamisi ebaõnnestunute sekka arvasin, sobis kokteiliks imeliselt.
Retsept on lihtne:
Ohtralt jääd, pool klaasi pohlaveini, sorts arooniveini, lisaks Schweppes Bitter Lemonit, üks laimiviil, paar maasikat - noh kuidas tundub, suviselt ja kosutavalt või mis ;) Ja mahla pole vajagi, sest koduveinis on seda mahlast maitset küll ja küll. Ühe õnnestunud katse tegin juba Jaanipäeval, rabarberivein rabarberi tükkidega maitseb samuti oivaliselt, jääd peaks ikka ka suvisel ajal lisama. Eile panin natuke rabarberit jäässe, et oleks kaks ühes kohe võtta :)

Unustasin lisada, et veinikokteil oli õhtusöögi asemel :) Suvel võib!

Naised on harakad

Suvel tuleb neid tibimõtteid kuidagi rohkem kui muul ajal ;) Nojah, ma lihtsalt märkasin mingi hetk, et ei ostagi ainult lastele ilusaid asju. Midagi kukub endale ka. Keegi töölt kommenteeris veel, et - mis sa õitsed siin, selline värviline ja üldse... Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Soojal ajal on riietega alati kuidagi lihtsam eputada ja tahtmist on ka rohkem. Külma ja tuule käes lõdisedes on minu jaoks viimane asi see kuidas ma välja näen, palju olulisem on et oleks soe. Ilusad ja soojad asjad on teadupärast ka palju kallimad kui lihtsalt  ilusad asjad.
No kes ei teaks, et naised on harakad. Kõik naised! Isegi need, kes kaitsevärvi rohelist pükskostüümi ja kummikuid kannavad on sisimas kindlasti harakad. Ka temal on käekotis üks erkroosa huulepulk või pesusahtlis pitsilised stringid, raudselt on! Ja harakas ei ole halvustav hinnang, pigem naiste käitumist vabandav ja õigustav. Sest mida sa ikka teha saad, kui üks harakas su peas ilusate asjade peale kisama pistab ja su praktilise meele kurdiks karjub. Sa annad alla, varem või hiljem potsatab sinu ostukorvi midagi imekaunist, sädelevat või lihtsalt nii nunnut. Looduse vastu ei saa.
Ma ostsin ilma mõtlemata keset suve ühe tuhandete litritega kaunistatud talvejope, nii lühikese, et tagumik väljas. Talvel poleks ma seda teinud, siis oleks praktiline meel mulle öelnud, et sellisega hakkab pepu külmetama. Ja see pole naisterahva tervisele üldse mitte kasulik. Palaval suvepäeval tundus selline ost täiesti OK. Praegu ma veel ei põe ja talveks on meelest ka see pisku, mis jope eest välja tuli käia.
Aga tegelikult puges mu sisse tõeliselt lärmakas harakas, kui ma sain kingituseks geelküünte paigalduse. Sõbranna Reedal on sellised geelküüned, mis külmaga värvi muudavad. Muidu kollased küüned lähevad jaheda tuulega punaseks, vahel ainult otsad ja see on nii ilus :)
Ma pole seda kinkekaarti veel realiseerinud. Praktilise naisena valin ilmselt geelküünte asemel pediküüri, edevuset hek lasen küüsi ka lakkida, kes teab... Tibikribal jäi aga mõtteisse püsima ja kui märkasin ühel vanemal kolleegil kunstripsmeid (mitte tibil), siis käis mingi judin läbi. Kui tema võib, siis miks mitte mina! Eile kohtasin veel üht kolleegi, kes oli endale need edevad ripsmed paigaldanud. No minu jaoks oli see juba liig. Angelicat olen näinud vaid mõnel harval korral meigituna ja isegi siis pole see midagi silmatorkavat vaid lihtne ja loomulik. Ja nüüd korraga kunstripsmed. Liig oli see minu jaoks selles mõttes, et kadeduseuss hakkas jubedalt närima. Ja et harakale mitte liigselt voli anda, küsisin nii muu seas, et tea kas neid ripsmeid pruune ka olemas on. Nagunii ei ole ja siis ma ei taha ka. Ometi imetlesin ma neid, unistasin ja lasin harakal oma peas kisada - tahan ka! Õnneks või kahjuks on selleks ajaks, kui ilusalongi jõuan, üks praktiline ja kalkuleeriv kodukana harakale tuupi teinud ja mõtteks see kõik jääbki. Piirdun uue ripsmetuššiga ja sädeleva lauvärviga. Harakas jääb ehk rahule, kana ka :)

Jälle veinist - võilillevein seekord

Kui võtan vaevaks millestki kirjutada, siis jälle veinist. Tuleb tunnistada, et ma sain juba oma tütre käest noomida, et näguderaamatus muust ei räägi kui joomisest või veini tegemisest. Pildid lisaks. Mis teha, selline ma kord juba olen :P
Esimesed võililled, mis Türil murust välja ronisid korjasin kibekähku kotti. See laupäev oli imeliselt kuum, päike lõõskas ja võililled nägid välja nii ahvatlevad ja mesised. Kakerdasin enne muru niitmist mööda platsi ringi, poolkükakil, ikka õie juurest teiseni ja mõttes vaid vein. Kõrvalt vaadates ilmselt kentsakas vaatepilt. Kellele umbrohi, kellele aare. Sattus olema Lillelaada päev ja neid möödujaid oli tavapärasest enam. No said natuke tsirkust lisaks :)
Kui ma ükskord selle kalli kraamiga koju sain, olid lopsakad õied nukralt kokku kuivanud. Sellised tihedad nupsud vaid ja imepisikesed teised. Roheline osa tuleks veiniteoks eemaldada. No aga eks sa katsu seda nuppus õie küljest kätte saada. Mitu tundi mässasin. Tulemuseks oli kamalutäis punakspruune niidikesi, nägi välja nagu safran. Nukralt ohates, et nii vähe seda siis saigi panin kalli kraami potti kuuma vette. Ja siis aina lisasin ja lisasin vett juurde. Paisus päris korralikuks supiks. Panin sekka veel apelisinkoort ja kollaseid rosinaid ja lasin kõik blenderiga sodiks.
Nüüd on aga see vein ära käärinud. Tundub väga kange. Juba sodi välja kurnamisest pidin purju jääma, mis võimas aur... Maitselt on muidugi ka kangust tunda. Mõõtes saan 16,5 %  no vähemasti seisab kaua (loe:  säilib). Seda veini tahangi kauem laagerdada. Ja osa veini panen mõneks ajaks tammelaastule seisma. No näis, näis - praegu on küll täitsa mõnus tunne, et saab küll võilillest veini teha. Seistes kindlasti maitse muutub ja loodetavasti ainult paremaks.
Rabarberivein mulksub toa teises nurgas ja ootab millal maasika hinnad veidi kukuvad. Siis panen neid ka juurde. Suveks on ju üht korraliku rosed hädasti vaja  :)

Kui vanad säravad...

... sinust eredamalt, oled keskea piirimail ja omadega rappa vajumas.  
D.L.  kevad 2013

Ühel päeval helistas mulle tuntud kirjanik Heljo Mänd, helistas toimetuse telefonile. Kui otsitakse fotograafi, siis eeldad kohe, et tegemist on pildisooviga. Ma pildistasin teda mitu aastat tagasi ja oli lihtne arvata, et just neid pilte ta nüüd tahabki. Kuhugi, kellelegi, endale. Suur oli mu üllatus, et ta soovis sootuks muud. Nimelt rääkida ja vestelda minuga - luulest. Minuga? Ta kutsus mind endale külla ja kokkulepitud päeval jalutasingi ma tema juurde. Läbi varakevadise Kreegi metsa, mööda Lootuse puiesteed.
Ilmselt oli üsna kohatu minna tühjade kätega aga mul oli meeles, et ta ei saanud hästi süüa neid krõbedaid kooke. (Ühe sellise olin just eelmine päev küpsetanud) Puru kippus proteeside vahele ja neid ära võttes tundis ta end samuti ebamugavalt, ebakaunilt. Seetõttu olin kimbatuses ja ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Banaanipüreega ju ei lähe...
Proua Heljo seisis uksel ootel, viipas lahkelt sissepoole. Mina sahmerdasin pikalt värava kallal, see oli nii kiiva vajunud, et ei tahtnud kuidagi avaneda. Kuidagi väga lihtne oli tema juurde minna, soe ja kodune tundus seal kõik. Ja kuigi perenaine vabandas häbelikult, et remont on pooleli, täpsemalt aknavahetus, ei märganud ma midagi häirivat. Nojah, minu kodus olid ju samuti aknaauku "kaunistamas" makroflexi miniskulptuurid ja reklaamkirjadega kleebised. Ilu oli teadmises, et see pilt peagi muutub.
Millest siis see eakas luuletaja minuga rääkida tahtis. Teda sundis mind üles otsima meie ammune jutuajamine. Täpsemalt mingi lausekatke, milles ma mainisin, et vaimuliku sisuga luulet on napilt. Ma ei mäleta seda lauset aga tema pani selle tallele. Muutused olid teel, riimid selles vallas hakkasid temani liikuma ja jõudsid pea kohale.
Neid, teistmoodi luuletusi ta nüüd mulle näidata tahtiski. Suurem ports valmis ja vaja kellegagi jagada. Heljo Mänd kirjutab teadupärast oma luulet kirjutusmasinaga, ei mingit arvutit. Minu ülesandeks ja suureks auks, sai see luule edasi viia. Kirikulehele. Teistele huvilistele. Ja nüüd ma istungi arvuti taga, paberipatakaks laual ja klõbistan klahve, et luule jõuaks kaugemale. Kirjutan, loen ja imetlen...
Kuidagi omapärane tunne on kirjutada ümber elukogenud naise südamest tulevaid luuleridu. Nii isiklike, elule tagasi vaatavaid, surmale mõtlevaid ja ometi lootusrikkaid, stiililt nooruslike vabavärsse. Värskeid ja kosutavaid, hirmuta ja elujaatavaid.
Ma imetlen tegelikult pidevalt, neid üle 80 aastaseid elukogenud naisi, kes suudavad mõelda värskelt nagu õhetavad tüdrukud. Ja nad ei unusta kõike seda armastust, rõõmu ja ilu, mida nad elu jooksul on kogenud. (Mu vanaema on üks neist.) Siis hakkab mul enese pärast veidi häbi. Miks mõtlen ma ennast vahel nii vanaks, väsinuks, kuigi tean, et hing ei hooli kesta hääbumisest. Hing püsib noorena igavesti, kui sa vaid julged ja lased tal noor olla. Loodan, et suudan selle kunsti ära õppida :)

Jazzkaare vibraga õhtust õhtusse

Olen saanud nüüd paaril õhtul nautida Jazzkaare kontserte, tänane on veel maiuspalaks ootel. Ma pole nende seas, kes Jazzkaart pidevalt külastavad. Vahel harva olen sattunud ja tänase valguses võiks öelda, et liigagi  harva. Seda viga peab parandama hakkama. Alustan siis nüüd. Reedeõhtu Gregory Porter´iga oli suurepärane elamus. Kõik mis vaja oli seal olemas, alates naeratusest. Sõnu polegi vaja. Õhtul tuli band Clazzi ja oli tõesti tore vaadata, kuidas fännid teda tervitasid. Või juba peale kontserti koridoris, ta jalutas lihtsalt rahva seas ja lasi kõigil endaga pilti teha, kätles, suhtles. Igati vahva sell! Kahju, et olin tol õhtul veidi väsinud ja juba kella ühe paiku jalga lasin. Pärast kuulsin, et Clazzis olid nad öösel veel laulu üles võtnud.
Eilne Lloyd oli samuti väga ehe ja tore. Klassik parimas mõttes. Nojha, kes see Nokia kontsertsaal võtab natuke elevust maha. Kui ikka lava ette ei pääse, siis on kogemus teine.
Kuid siiski... Need kaks tõelise jazzisõprade lemmikut seljatas minu jaoks hoopis üks a capella band - Naturally 7. Loomulikult olin taaskord lava ees, kus siis mujal, et kontsertelamus saaks täiuslik. Ning õhtu Merepaviljonis oligi lihtsalt jalusrabav, sõna otsese mõttes. Sest jalad, need hakkasid mul kohe iseenesest liikuma, seeg aolin jalust rabatud :) Neid poisse vaadates ei saanud lihtsalt ükskõikseks jääda. Milline šarm, milline liikumine ja muidugi millised talendid! Selge see, et suuga saab imehääli teha aga alati ainult efektist ei piisa. Neil oli lisaks see miski, mis teeb talendist tähe. Kogu show oli paigas, kõik oli mõnusalt läbi mõeldud ja hoogsalt liikuma pandud. Ei mingi halemagus poisteband valgetes ülikondades. Nende a capella oli äärmiselt särtsakas ja kaasa haarav. Neid lihtsalt peab oma silmaga nägema, ainult kuulamisest jääb väheks. No videod ehk leevendavad seda aga iga show on erinev, see on selge. Ühesõnaga ma sulan ja olen vaimustuses neist, jeahh!  Siin on veidi näha sarnast lavalist liikumist, mida eilegi näha sain - http://www.youtube.com/watch?v=cgL9HhiSd-A

Ja see on lihtsalt imekaunis ja samas haarav video :)
Naturally 7 - Keep the Customer Satisfied from Naturally 7 on Vimeo.

Viru. Vabaduse saatkond

Nagu enamasti juhtus ka seekord, et käisin uut filmi vaatamas esilinastusel. Esikate võlu on tegijate kohalolu, valitud publik, täis saal ja suur uudishimu. Ning hoolimata sellest, kui pikk päev on selja taga olnud möödub esikas alati veidi ülevas meeleolus. Ma ei tea, kui palju see mu arvamust mõjutab aga veidike siiski.
Kilumetsa dokfilmi "Viru. Vabaduse saatkond" läksin vaatama taaskord töö käigus. Enne kõigist külalistest pilt ja siis filmi nautima. Istekohta ei jagunud, kükitasin trepil. Esimese emotsiooni sain juba avakõnedest, naersin ette. Film ise aga puudutas mind nagu ilmselt iga Tallinnlast. See maja on minu jaoks alati olemas olnud, käin sellest iga päev mööda (või läbi) ja see on muutunud nii tavaliseks, isegi igavaks. Nüüd peale filmi nägemist tuli tahtmine ennast üles lüüa, minna varieteesse ja seal üks lõbus õhtu veeta.
Oli tõeliselt põnev näha hoopis teistsuguseid kaadreid majast. Tühi väljak, ehitustööd, põleng - kõik see millest ainult kuulnud olen. Ja vahva seos, et Viru hotell on valminud minu sünniaastal. Tagasivaade hotelli ajaloole viib mind lapsepõlve. Meenusid Viru tordid sünnipäevalaual, marsuuttakso peatus hotelli kõrval, esimesed Soomest toodud botased millega koolidiskol ilma tegin jpm. Üks vahva seik tuli veel meelde. Olin veel koolilaps, vanust ei mäleta. 1 aprillil tuli raadiost teade, et hotell Olümpia ja Viru vahele on tehtud köisraudtee ja täna saab iga soovija sellel tasuta sõita. Elasin Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurgal (toona oli see Lauristini) ja Olümpia paistis otse aknast. Ma hakkasin kohe riidesse panema aga ema sai sabast kinni. No tõesti, elu parim aprillinali mille õnge ma läksin :)
Ühesõnaga, Viruga on mul oma lugu. Ma ei teadnud toona midagi ärikatest (kui see laul - Viru nurga taga, on ärika paradiis... välja arvata), KGB-st ega prostidest. Restoranis sai küll käidud aga päevasel ajal ja perega. Mu isa oskas saada sinna kuhu tahtis, mitu rubla see maksis, seda ma ei tea.
Film oli minu jaoks täis kilde. Ärika uskumatu ülestunnistus arhiivi kaadritel (huvitav, kas see kunagi eetrisse ka jõudis?) Veel ühe endise ärika avameelsed väljaütlemised, tõeliselt koloriitne baarman, soomlaste vaatenurk. Kild killu järel. Toon ühe täiesti kõrvalise killu, muidu pole tore vaadata. - Arhiivikaader. Serveeritakse grillitud kanakoibi (seda luksust ma lapsepõlvest mäletan) ja diktor kaadri taga lausub umbes nii: "Kanakoivad, kõik võrdse hinnaga. Kuigi kanal, kes tukub õrrel ühe jala peal on vasak koib pehmem ja mahlasem." - nuta või naera...
Afterparty jätkus loomulikult Virus, varietee ja kokteilidega. Tundsin ennast nagu oleks ma oma ema noorusajas ja sellesse imedetemplisse peole sattunud. Lõbus, väga lõbus. Endine Viru ärikas hoidis oma pööraste lugudega tuju üleval, püsisime teemas. Sattusin temaga ühte lauda istuma ja elasin tibina rolli sujuvalt sisse. Ma pole ammu nii palju naernud. Lõpetasime Amigos. Millal ma seal viimati käisin, mitte ei mäleta aga olid ajad...
Ja polegi muud öelda, et minge vaadake seda filmi ja pärast minge Virusse, sööge ja tantsige. Otsige vanad diskopildid ka ülesse!

Treiler "Viru.Vabaduse saatkond" - http://youtu.be/DUGqRQYJYJg

Punaveinga tervist terveks aastaks

Eilne paastumaarjapäev algas nagu arvata oligi punase veiniga. Nojah, lisaks vanarahva uskumustele ennast punasega terveks aastaks ilusaks ja terveks juua oli ka veel ühel töökaaslasel sünnipäev. Ma olin sel päeval nagu puuoks voolavas jões. Läksin vabalt ja muretult kõigi pakkumistega kaasa ja ilmselt just minu veidra meeleolu tõttu oli päev täis ootamatuid olukordi ja tõeliselt meeldivaid üllatusi.
Hommikusest arooniaveinist (mu oma kodukas) mõnusalt uimane läksin objektile. Teel aga juhtus midagi mu silmaga ja mind tabas selline valu, et hakka või nutma. No ma nutsingi, üks silm jooksis vett. Põikasin apteegist läbi ja ostsin läätsevedeliku  ja uue konteineri. Mis teha, olen muutunud hooletuks ja ei tassi neid pidevalt kaasas. Kiskusin kohe läätse välja ja valu andis järele. Väga veider tunne oli, pilt oli pooleldi udune, värelev ja tundsin kuidas tasakaal kaob. Hea fotograaf küll, ühe silmaga. Pilti sai õnneks teha, pimeda silma pigistasin nagunii kinni aga tehtud pilti vaadata oli juba veidramast veidram. Millegipärast ma isegi nautisin seda kummalist olukorda. Kuidagi sain töö tehtud ja premeerisin ennast sealsamas pakutud punase veiniga. Hakkas juba päris hea, valu taandus ja töömeeleolu oli korralikult hävitatud. Õnneks ootas mind järgmisena hoopis mõnus massaaž. Kuidagi jõudsin kohale ja vajusin pehmelt madratsile ja keskendusin päevakorra järgmisele punktile - täna naised tööd ei tee ja lasevad meestel endale välja teha, seekord siis nautisin tasuta massaaži.
Paar tundi peale läätse välja sikutamist proovisin seda tagasi panna. Aga vot ei õnnestunud. Juba tilk läätsevedeliku tegi nii hullult haiget, et keerasin ennast valu tõttu massaažilauale rulli. Edasine päev jätkus seega udus. Kaugele nägemisega polnud muret, silm kuidagi kohanes ja tänaval oli juba palju kergem liikuda. Nojah, vein oli ka lahtunud.
Arvutis oli täiesti võimatu tööd teha. Valus, ebamugav ja lähedale vaatamine nõudis kohutavat pingutust. Tegin kõige kiiremad asjad läbi valu ja udu kuidagi ära ja koju! Kodus polnud enam vahet, kas või mida ma näen. Silm jäi aga valulikuks veel ka järgmisel päeval. Mis veider jama see oli, sellest ei saanudki sotti.
Paastumaarjapäev lõppes nagu algaski, punaveiniga. Hilja õhtul saabus sümpaatne külaline, kellele samuti veini jagus. Mis siis, et naised punast pidid jooma, kõlbab meestelegi. Eilsele päevale mõeldes hakkab kerge hirm, noh nüüd olen alkohoolik valmis. Võiks ju selle päeva teod ja patud ajada paastumaarjapäeva süüks. Aga tegelikult tahaks ma lihtsalt laulda Artur Alliksaare sõnadega - on hurmav juhusele anduda... ja tõdeda, et kevad on kätte jõudmas :)

See pole nii nagu paistab

Toas istudes ja päikest läbi klaasi vaadates tundub kõik nii ilus ja kena. Kevad juba käes. Päike särab nii ilusasti, et hakka või uskuma, ka väljas on juba soe. Aga lumi ei taha aga millegipärast sulada. Õue astudes saab muidugi kohe selgeks miks. Jäine tuul on tänaseks muutunud talumatuks ja nii ma naudin seda kevadet pigem läbi akna, soojas toas päikselaigus istudes.
Eile, kui olin lapse Tartu saatnud, lubasin mõned hetked enese jaoks ja veetsin ligi kaks tundi massaažis. Raadiomaja aknast paistis sisse päike ja tuba oli nii soe, et unustasin hetkeks selle tüütult pikaks veninud talve. Peale massaaži oli sees mõnus surin, sõrme otsest varvasteni välja ja tundus nagu vedeleks ma soojal rannaliival. Soojalt suvine tunne oli veel pikka aega sees aga jäine tuul tõi mu lõpuks siiski maa peale tagasi.
Ma ei tea kuidas seda massaaži täpselt nimetatakse aga google abil tundub, et tegu on shiatsu´ga. Mingit teed pidi paistab olevat shindo, peab vist üle küsima, et mida minuga tehakse. Üks vägade veider asi see on aga mulle meeldib, isegi väga. Mul on tunne nagu oleks avastanud mingi uue maailma ja paneb imestama, et kuidas ma varem ilma selleta elanud olen. Oled seal põrandal rullis, käed jalad sõlmes ja lased ennast venitada ja kokku pressida, muljuda ja väänata. Hingamine muutub vastavalt sellele, kas sind litsutakse kokku või sikutatakse pikemaks. Äärmiselt nauditav kogemus.
Kui Urmas (massöör) mu selga jalgadega pressis, oli tunne nagu püüaks ta mind kohvrisse mahutada. Litsub nagu riidepampu tihkelt vastu kohvripõhja, et kaas peale mahuks. Pärast oli tunne nagu oleks ma õhemaks ja kergemaks jäänud.

Soovid, soovid, soovid...

Koolivaheaeg käes ja Kirkel plaan Tartusse sõita. Ootame bussijaama kohvikus kella kahest bussi ja issit. Mul on kõht tühi ja uurin Kirke käest, et kas tema ka midagi süüa tahab. Ta raputab pead, ärevusest pole tal üldse söögiisu, isegi mahla ei taha. "Kindel, et sa midagi ei soovi, pikk sõit ees?" tunnen ma muret. "Ei taha midagi, ainult coca-colat või issit..." vastab ta ohates. Kangekaelne emme seda va colat ikkagi ei ostnud, õnneks sai laps juba paari minuti pärast oma issi :)

Déjà vu presidendiballil

See kogemus oli tõeliselt eriline, ma nuputan siiamaani, kuidas ja miks sellised asjad juhtuvad. Olen kerges hämmingus ja ma ei teagi, kas mind jahmatab sündmus ise või enese ebatavalised "võimed" kui neid võiks sedasi nimetada.
Presidendi vastuvõtu kõige raskem osa, kätlemine oli lõppenud ja tööpäev hakkas otsa saama. Peale kümmet paluti pressil lahkelt kaamerad käest ära panna. Koju ei aetud, lubati pidu kaeda. Eks ma siis jalutasin ja vaatasin, rääkisin veidi juttu paari tuttavaga ja maitsesin peeneid suupisteid. Vestlesin parajasti ühe kolleegiga. Tema juurde astus üks meesterahvas, tervitas ja surus ka mulle käe pihku. Kohe, kui olin ta käepigistuse vastu võtnud olin rabatud. Ma teadsin seda käepigistust!!! Hetkega meenus mulle, kes on see mees käepigistuse taga. Tõstsin silmad, ta nägu oli endiselt veel võõras aga ma olin kindel, et tean teda. Nimigi tuli meelde, kuigi mul on kohutav nimede mälu.
Mulle meenus see üks ja ainuke kohtumine, mil ma samamoodi tema käepigistuse üle imestasin. See juhtus umbes 13 aastat tagasi Viljandi folgil. Nagu ikka on sealsed kohtumised üsna põgusad. Jalutasime Naataniga mööda tänavat ja pidevalt hüüdis keegi teda, tervitas, embas, kätles. Mäletan, et olin juba toona hämmingus, et selles meeletus infotulvas üks käepigistus nii eriline tundus. Millest me rääkisime, ma ei mäleta. Tema visiitkaart oli mul tükk aega kotis. Tegemist  oli ühe Tartu masööriga, Urmas Lest nimeks. Ma vist isegi plaanisin tema juurde massaaži minna, arvates, et kui juba käepigistus on nii eriline, siis kui eriline saab olema massaaž. Nojah plaaniks see jäigi.
Nüüd uuesti kohtudes rääkisin Urmasele sellest eriliselt kogemusest. No ta ei osanud selle peale midagi kosta. Meenutasime, kus ja millal see kohtumine võis olla ja tema kutsus mu viisakalt enda juurde massaaži. Ta olevat paar päeva Tallinnas. Juba järgmisel päeval ta helistas, üks vaba aeg oli tekkinud ja ma läksin proovisin siis selle ära. Julgen soovitada, kuigi see oli mu elus alles kolmas kord massaažis käia, üks neist alles hiljuti ja see oli meemassaaž, ai-valus kogemus. Igal juhul saadan tema juurde ka oma tütre, kes seljaga kimpus. Loodan, et ta saab abi.
Sel päeval, kui Urmase juures käisin, olid mul õlad pikast sundasendist (mitu tundi järjest kaamera käes) kanged, jalad valutasid pikast kontsadel olemiset ja magamata öö andis samuti tunda. Peale poolteist tundi venitamist ja mudimist olin ma aga nagu uus inimene. Tõesti super!
Veel rohkem, kui hea massaaž vaimustab mind siiski see kummaline hetk. Üks käepigistus, mis toob aastatetaguse suve nii lähedale, nagu olnuks see vaid hetk tagasi. Inimese võime mäletada asju ühe lihtsa puudutuse kaudu. Kusjuures need kaks käepigistust olid veidi erinevad. Toona folgil oli see palju tugevam ja nüüd ballil kiirem ja pehmem. Ometi tundsin ma selle "miski" ära kõigest peopesaga. Üks puudutus nagu välgutabamus. Kas see saab olla juhus? On see eriline võime või lihtsalt unustatud oskused? Olgu, mis on aga sellised erilised kogemused on äärmiselt virgutavad ja meeldivad :)