Kui vanad säravad...

... sinust eredamalt, oled keskea piirimail ja omadega rappa vajumas.  
D.L.  kevad 2013

Ühel päeval helistas mulle tuntud kirjanik Heljo Mänd, helistas toimetuse telefonile. Kui otsitakse fotograafi, siis eeldad kohe, et tegemist on pildisooviga. Ma pildistasin teda mitu aastat tagasi ja oli lihtne arvata, et just neid pilte ta nüüd tahabki. Kuhugi, kellelegi, endale. Suur oli mu üllatus, et ta soovis sootuks muud. Nimelt rääkida ja vestelda minuga - luulest. Minuga? Ta kutsus mind endale külla ja kokkulepitud päeval jalutasingi ma tema juurde. Läbi varakevadise Kreegi metsa, mööda Lootuse puiesteed.
Ilmselt oli üsna kohatu minna tühjade kätega aga mul oli meeles, et ta ei saanud hästi süüa neid krõbedaid kooke. (Ühe sellise olin just eelmine päev küpsetanud) Puru kippus proteeside vahele ja neid ära võttes tundis ta end samuti ebamugavalt, ebakaunilt. Seetõttu olin kimbatuses ja ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Banaanipüreega ju ei lähe...
Proua Heljo seisis uksel ootel, viipas lahkelt sissepoole. Mina sahmerdasin pikalt värava kallal, see oli nii kiiva vajunud, et ei tahtnud kuidagi avaneda. Kuidagi väga lihtne oli tema juurde minna, soe ja kodune tundus seal kõik. Ja kuigi perenaine vabandas häbelikult, et remont on pooleli, täpsemalt aknavahetus, ei märganud ma midagi häirivat. Nojah, minu kodus olid ju samuti aknaauku "kaunistamas" makroflexi miniskulptuurid ja reklaamkirjadega kleebised. Ilu oli teadmises, et see pilt peagi muutub.
Millest siis see eakas luuletaja minuga rääkida tahtis. Teda sundis mind üles otsima meie ammune jutuajamine. Täpsemalt mingi lausekatke, milles ma mainisin, et vaimuliku sisuga luulet on napilt. Ma ei mäleta seda lauset aga tema pani selle tallele. Muutused olid teel, riimid selles vallas hakkasid temani liikuma ja jõudsid pea kohale.
Neid, teistmoodi luuletusi ta nüüd mulle näidata tahtiski. Suurem ports valmis ja vaja kellegagi jagada. Heljo Mänd kirjutab teadupärast oma luulet kirjutusmasinaga, ei mingit arvutit. Minu ülesandeks ja suureks auks, sai see luule edasi viia. Kirikulehele. Teistele huvilistele. Ja nüüd ma istungi arvuti taga, paberipatakaks laual ja klõbistan klahve, et luule jõuaks kaugemale. Kirjutan, loen ja imetlen...
Kuidagi omapärane tunne on kirjutada ümber elukogenud naise südamest tulevaid luuleridu. Nii isiklike, elule tagasi vaatavaid, surmale mõtlevaid ja ometi lootusrikkaid, stiililt nooruslike vabavärsse. Värskeid ja kosutavaid, hirmuta ja elujaatavaid.
Ma imetlen tegelikult pidevalt, neid üle 80 aastaseid elukogenud naisi, kes suudavad mõelda värskelt nagu õhetavad tüdrukud. Ja nad ei unusta kõike seda armastust, rõõmu ja ilu, mida nad elu jooksul on kogenud. (Mu vanaema on üks neist.) Siis hakkab mul enese pärast veidi häbi. Miks mõtlen ma ennast vahel nii vanaks, väsinuks, kuigi tean, et hing ei hooli kesta hääbumisest. Hing püsib noorena igavesti, kui sa vaid julged ja lased tal noor olla. Loodan, et suudan selle kunsti ära õppida :)

Jazzkaare vibraga õhtust õhtusse

Olen saanud nüüd paaril õhtul nautida Jazzkaare kontserte, tänane on veel maiuspalaks ootel. Ma pole nende seas, kes Jazzkaart pidevalt külastavad. Vahel harva olen sattunud ja tänase valguses võiks öelda, et liigagi  harva. Seda viga peab parandama hakkama. Alustan siis nüüd. Reedeõhtu Gregory Porter´iga oli suurepärane elamus. Kõik mis vaja oli seal olemas, alates naeratusest. Sõnu polegi vaja. Õhtul tuli band Clazzi ja oli tõesti tore vaadata, kuidas fännid teda tervitasid. Või juba peale kontserti koridoris, ta jalutas lihtsalt rahva seas ja lasi kõigil endaga pilti teha, kätles, suhtles. Igati vahva sell! Kahju, et olin tol õhtul veidi väsinud ja juba kella ühe paiku jalga lasin. Pärast kuulsin, et Clazzis olid nad öösel veel laulu üles võtnud.
Eilne Lloyd oli samuti väga ehe ja tore. Klassik parimas mõttes. Nojha, kes see Nokia kontsertsaal võtab natuke elevust maha. Kui ikka lava ette ei pääse, siis on kogemus teine.
Kuid siiski... Need kaks tõelise jazzisõprade lemmikut seljatas minu jaoks hoopis üks a capella band - Naturally 7. Loomulikult olin taaskord lava ees, kus siis mujal, et kontsertelamus saaks täiuslik. Ning õhtu Merepaviljonis oligi lihtsalt jalusrabav, sõna otsese mõttes. Sest jalad, need hakkasid mul kohe iseenesest liikuma, seeg aolin jalust rabatud :) Neid poisse vaadates ei saanud lihtsalt ükskõikseks jääda. Milline šarm, milline liikumine ja muidugi millised talendid! Selge see, et suuga saab imehääli teha aga alati ainult efektist ei piisa. Neil oli lisaks see miski, mis teeb talendist tähe. Kogu show oli paigas, kõik oli mõnusalt läbi mõeldud ja hoogsalt liikuma pandud. Ei mingi halemagus poisteband valgetes ülikondades. Nende a capella oli äärmiselt särtsakas ja kaasa haarav. Neid lihtsalt peab oma silmaga nägema, ainult kuulamisest jääb väheks. No videod ehk leevendavad seda aga iga show on erinev, see on selge. Ühesõnaga ma sulan ja olen vaimustuses neist, jeahh!  Siin on veidi näha sarnast lavalist liikumist, mida eilegi näha sain - http://www.youtube.com/watch?v=cgL9HhiSd-A

Ja see on lihtsalt imekaunis ja samas haarav video :)
Naturally 7 - Keep the Customer Satisfied from Naturally 7 on Vimeo.

Viru. Vabaduse saatkond

Nagu enamasti juhtus ka seekord, et käisin uut filmi vaatamas esilinastusel. Esikate võlu on tegijate kohalolu, valitud publik, täis saal ja suur uudishimu. Ning hoolimata sellest, kui pikk päev on selja taga olnud möödub esikas alati veidi ülevas meeleolus. Ma ei tea, kui palju see mu arvamust mõjutab aga veidike siiski.
Kilumetsa dokfilmi "Viru. Vabaduse saatkond" läksin vaatama taaskord töö käigus. Enne kõigist külalistest pilt ja siis filmi nautima. Istekohta ei jagunud, kükitasin trepil. Esimese emotsiooni sain juba avakõnedest, naersin ette. Film ise aga puudutas mind nagu ilmselt iga Tallinnlast. See maja on minu jaoks alati olemas olnud, käin sellest iga päev mööda (või läbi) ja see on muutunud nii tavaliseks, isegi igavaks. Nüüd peale filmi nägemist tuli tahtmine ennast üles lüüa, minna varieteesse ja seal üks lõbus õhtu veeta.
Oli tõeliselt põnev näha hoopis teistsuguseid kaadreid majast. Tühi väljak, ehitustööd, põleng - kõik see millest ainult kuulnud olen. Ja vahva seos, et Viru hotell on valminud minu sünniaastal. Tagasivaade hotelli ajaloole viib mind lapsepõlve. Meenusid Viru tordid sünnipäevalaual, marsuuttakso peatus hotelli kõrval, esimesed Soomest toodud botased millega koolidiskol ilma tegin jpm. Üks vahva seik tuli veel meelde. Olin veel koolilaps, vanust ei mäleta. 1 aprillil tuli raadiost teade, et hotell Olümpia ja Viru vahele on tehtud köisraudtee ja täna saab iga soovija sellel tasuta sõita. Elasin Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurgal (toona oli see Lauristini) ja Olümpia paistis otse aknast. Ma hakkasin kohe riidesse panema aga ema sai sabast kinni. No tõesti, elu parim aprillinali mille õnge ma läksin :)
Ühesõnaga, Viruga on mul oma lugu. Ma ei teadnud toona midagi ärikatest (kui see laul - Viru nurga taga, on ärika paradiis... välja arvata), KGB-st ega prostidest. Restoranis sai küll käidud aga päevasel ajal ja perega. Mu isa oskas saada sinna kuhu tahtis, mitu rubla see maksis, seda ma ei tea.
Film oli minu jaoks täis kilde. Ärika uskumatu ülestunnistus arhiivi kaadritel (huvitav, kas see kunagi eetrisse ka jõudis?) Veel ühe endise ärika avameelsed väljaütlemised, tõeliselt koloriitne baarman, soomlaste vaatenurk. Kild killu järel. Toon ühe täiesti kõrvalise killu, muidu pole tore vaadata. - Arhiivikaader. Serveeritakse grillitud kanakoibi (seda luksust ma lapsepõlvest mäletan) ja diktor kaadri taga lausub umbes nii: "Kanakoivad, kõik võrdse hinnaga. Kuigi kanal, kes tukub õrrel ühe jala peal on vasak koib pehmem ja mahlasem." - nuta või naera...
Afterparty jätkus loomulikult Virus, varietee ja kokteilidega. Tundsin ennast nagu oleks ma oma ema noorusajas ja sellesse imedetemplisse peole sattunud. Lõbus, väga lõbus. Endine Viru ärikas hoidis oma pööraste lugudega tuju üleval, püsisime teemas. Sattusin temaga ühte lauda istuma ja elasin tibina rolli sujuvalt sisse. Ma pole ammu nii palju naernud. Lõpetasime Amigos. Millal ma seal viimati käisin, mitte ei mäleta aga olid ajad...
Ja polegi muud öelda, et minge vaadake seda filmi ja pärast minge Virusse, sööge ja tantsige. Otsige vanad diskopildid ka ülesse!

Treiler "Viru.Vabaduse saatkond" - http://youtu.be/DUGqRQYJYJg

Punaveinga tervist terveks aastaks

Eilne paastumaarjapäev algas nagu arvata oligi punase veiniga. Nojah, lisaks vanarahva uskumustele ennast punasega terveks aastaks ilusaks ja terveks juua oli ka veel ühel töökaaslasel sünnipäev. Ma olin sel päeval nagu puuoks voolavas jões. Läksin vabalt ja muretult kõigi pakkumistega kaasa ja ilmselt just minu veidra meeleolu tõttu oli päev täis ootamatuid olukordi ja tõeliselt meeldivaid üllatusi.
Hommikusest arooniaveinist (mu oma kodukas) mõnusalt uimane läksin objektile. Teel aga juhtus midagi mu silmaga ja mind tabas selline valu, et hakka või nutma. No ma nutsingi, üks silm jooksis vett. Põikasin apteegist läbi ja ostsin läätsevedeliku  ja uue konteineri. Mis teha, olen muutunud hooletuks ja ei tassi neid pidevalt kaasas. Kiskusin kohe läätse välja ja valu andis järele. Väga veider tunne oli, pilt oli pooleldi udune, värelev ja tundsin kuidas tasakaal kaob. Hea fotograaf küll, ühe silmaga. Pilti sai õnneks teha, pimeda silma pigistasin nagunii kinni aga tehtud pilti vaadata oli juba veidramast veidram. Millegipärast ma isegi nautisin seda kummalist olukorda. Kuidagi sain töö tehtud ja premeerisin ennast sealsamas pakutud punase veiniga. Hakkas juba päris hea, valu taandus ja töömeeleolu oli korralikult hävitatud. Õnneks ootas mind järgmisena hoopis mõnus massaaž. Kuidagi jõudsin kohale ja vajusin pehmelt madratsile ja keskendusin päevakorra järgmisele punktile - täna naised tööd ei tee ja lasevad meestel endale välja teha, seekord siis nautisin tasuta massaaži.
Paar tundi peale läätse välja sikutamist proovisin seda tagasi panna. Aga vot ei õnnestunud. Juba tilk läätsevedeliku tegi nii hullult haiget, et keerasin ennast valu tõttu massaažilauale rulli. Edasine päev jätkus seega udus. Kaugele nägemisega polnud muret, silm kuidagi kohanes ja tänaval oli juba palju kergem liikuda. Nojah, vein oli ka lahtunud.
Arvutis oli täiesti võimatu tööd teha. Valus, ebamugav ja lähedale vaatamine nõudis kohutavat pingutust. Tegin kõige kiiremad asjad läbi valu ja udu kuidagi ära ja koju! Kodus polnud enam vahet, kas või mida ma näen. Silm jäi aga valulikuks veel ka järgmisel päeval. Mis veider jama see oli, sellest ei saanudki sotti.
Paastumaarjapäev lõppes nagu algaski, punaveiniga. Hilja õhtul saabus sümpaatne külaline, kellele samuti veini jagus. Mis siis, et naised punast pidid jooma, kõlbab meestelegi. Eilsele päevale mõeldes hakkab kerge hirm, noh nüüd olen alkohoolik valmis. Võiks ju selle päeva teod ja patud ajada paastumaarjapäeva süüks. Aga tegelikult tahaks ma lihtsalt laulda Artur Alliksaare sõnadega - on hurmav juhusele anduda... ja tõdeda, et kevad on kätte jõudmas :)

See pole nii nagu paistab

Toas istudes ja päikest läbi klaasi vaadates tundub kõik nii ilus ja kena. Kevad juba käes. Päike särab nii ilusasti, et hakka või uskuma, ka väljas on juba soe. Aga lumi ei taha aga millegipärast sulada. Õue astudes saab muidugi kohe selgeks miks. Jäine tuul on tänaseks muutunud talumatuks ja nii ma naudin seda kevadet pigem läbi akna, soojas toas päikselaigus istudes.
Eile, kui olin lapse Tartu saatnud, lubasin mõned hetked enese jaoks ja veetsin ligi kaks tundi massaažis. Raadiomaja aknast paistis sisse päike ja tuba oli nii soe, et unustasin hetkeks selle tüütult pikaks veninud talve. Peale massaaži oli sees mõnus surin, sõrme otsest varvasteni välja ja tundus nagu vedeleks ma soojal rannaliival. Soojalt suvine tunne oli veel pikka aega sees aga jäine tuul tõi mu lõpuks siiski maa peale tagasi.
Ma ei tea kuidas seda massaaži täpselt nimetatakse aga google abil tundub, et tegu on shiatsu´ga. Mingit teed pidi paistab olevat shindo, peab vist üle küsima, et mida minuga tehakse. Üks vägade veider asi see on aga mulle meeldib, isegi väga. Mul on tunne nagu oleks avastanud mingi uue maailma ja paneb imestama, et kuidas ma varem ilma selleta elanud olen. Oled seal põrandal rullis, käed jalad sõlmes ja lased ennast venitada ja kokku pressida, muljuda ja väänata. Hingamine muutub vastavalt sellele, kas sind litsutakse kokku või sikutatakse pikemaks. Äärmiselt nauditav kogemus.
Kui Urmas (massöör) mu selga jalgadega pressis, oli tunne nagu püüaks ta mind kohvrisse mahutada. Litsub nagu riidepampu tihkelt vastu kohvripõhja, et kaas peale mahuks. Pärast oli tunne nagu oleks ma õhemaks ja kergemaks jäänud.

Soovid, soovid, soovid...

Koolivaheaeg käes ja Kirkel plaan Tartusse sõita. Ootame bussijaama kohvikus kella kahest bussi ja issit. Mul on kõht tühi ja uurin Kirke käest, et kas tema ka midagi süüa tahab. Ta raputab pead, ärevusest pole tal üldse söögiisu, isegi mahla ei taha. "Kindel, et sa midagi ei soovi, pikk sõit ees?" tunnen ma muret. "Ei taha midagi, ainult coca-colat või issit..." vastab ta ohates. Kangekaelne emme seda va colat ikkagi ei ostnud, õnneks sai laps juba paari minuti pärast oma issi :)

Déjà vu presidendiballil

See kogemus oli tõeliselt eriline, ma nuputan siiamaani, kuidas ja miks sellised asjad juhtuvad. Olen kerges hämmingus ja ma ei teagi, kas mind jahmatab sündmus ise või enese ebatavalised "võimed" kui neid võiks sedasi nimetada.
Presidendi vastuvõtu kõige raskem osa, kätlemine oli lõppenud ja tööpäev hakkas otsa saama. Peale kümmet paluti pressil lahkelt kaamerad käest ära panna. Koju ei aetud, lubati pidu kaeda. Eks ma siis jalutasin ja vaatasin, rääkisin veidi juttu paari tuttavaga ja maitsesin peeneid suupisteid. Vestlesin parajasti ühe kolleegiga. Tema juurde astus üks meesterahvas, tervitas ja surus ka mulle käe pihku. Kohe, kui olin ta käepigistuse vastu võtnud olin rabatud. Ma teadsin seda käepigistust!!! Hetkega meenus mulle, kes on see mees käepigistuse taga. Tõstsin silmad, ta nägu oli endiselt veel võõras aga ma olin kindel, et tean teda. Nimigi tuli meelde, kuigi mul on kohutav nimede mälu.
Mulle meenus see üks ja ainuke kohtumine, mil ma samamoodi tema käepigistuse üle imestasin. See juhtus umbes 13 aastat tagasi Viljandi folgil. Nagu ikka on sealsed kohtumised üsna põgusad. Jalutasime Naataniga mööda tänavat ja pidevalt hüüdis keegi teda, tervitas, embas, kätles. Mäletan, et olin juba toona hämmingus, et selles meeletus infotulvas üks käepigistus nii eriline tundus. Millest me rääkisime, ma ei mäleta. Tema visiitkaart oli mul tükk aega kotis. Tegemist  oli ühe Tartu masööriga, Urmas Lest nimeks. Ma vist isegi plaanisin tema juurde massaaži minna, arvates, et kui juba käepigistus on nii eriline, siis kui eriline saab olema massaaž. Nojah plaaniks see jäigi.
Nüüd uuesti kohtudes rääkisin Urmasele sellest eriliselt kogemusest. No ta ei osanud selle peale midagi kosta. Meenutasime, kus ja millal see kohtumine võis olla ja tema kutsus mu viisakalt enda juurde massaaži. Ta olevat paar päeva Tallinnas. Juba järgmisel päeval ta helistas, üks vaba aeg oli tekkinud ja ma läksin proovisin siis selle ära. Julgen soovitada, kuigi see oli mu elus alles kolmas kord massaažis käia, üks neist alles hiljuti ja see oli meemassaaž, ai-valus kogemus. Igal juhul saadan tema juurde ka oma tütre, kes seljaga kimpus. Loodan, et ta saab abi.
Sel päeval, kui Urmase juures käisin, olid mul õlad pikast sundasendist (mitu tundi järjest kaamera käes) kanged, jalad valutasid pikast kontsadel olemiset ja magamata öö andis samuti tunda. Peale poolteist tundi venitamist ja mudimist olin ma aga nagu uus inimene. Tõesti super!
Veel rohkem, kui hea massaaž vaimustab mind siiski see kummaline hetk. Üks käepigistus, mis toob aastatetaguse suve nii lähedale, nagu olnuks see vaid hetk tagasi. Inimese võime mäletada asju ühe lihtsa puudutuse kaudu. Kusjuures need kaks käepigistust olid veidi erinevad. Toona folgil oli see palju tugevam ja nüüd ballil kiirem ja pehmem. Ometi tundsin ma selle "miski" ära kõigest peopesaga. Üks puudutus nagu välgutabamus. Kas see saab olla juhus? On see eriline võime või lihtsalt unustatud oskused? Olgu, mis on aga sellised erilised kogemused on äärmiselt virgutavad ja meeldivad :)

Kleididraama

Fotograafina ei saa ma eirata seda, kui kutsel on kirjas ka dresscode. Enamasti jätab see üsna vabad käed, kas on tegemist mõne stiilipeoga või oodatakse mingit kindlat värvi. Kollane Kroonika pidu oli keeruliine, mul polnud kodus mitte ainsatki kollast hilpu ega akssesuaari. Lõpuks leidsin mingi kollase paela, mille siis ümber käe sidusin. Aga üldiselt on see põnev, üks toredamaid oli 30-ndate Chicago teemaline pidu. Must kaabu, võrksukad, lühikesed püksid ja triibuline pluus ajasid seekord asja ära.
Tuleb tunnistada, et olen sellest pidevast - tööl kannan pükse jubedalt väsinud. Aga mis parata, sest oleks ju tõesti tobe, kui ma seelik seljas laua peale roniks või maad ligi roomates pilte teeks. Pidulikud üritused on reeglina aga klõpsutamised sirge seljaga, ei mingeid ebasündsaid poose. Nii saan riietuda veidi naiselikumalt ja paraja pikkusega tuunika ei sega tööd. Mis kõige tähtsam, enesetunne on oluliselt parem, kui viigipükstes. Ma tunnen ennast neis jubedalt vanaegsena, igava kuivikuna, teksad on muidugi hoopis teine teema aga pidulikul puhul need üldiselt ei sobi.
Selle peale, kuidas üks naisfotograaf peaks olema riides presidendi vastuvõtul, olen mõelnud juba ammu.
Aastaid tagasi, kui mul polnud võimalustki sinna sattuda, arvasin ma muidugi, et kaameraga naine peab minema tumedas pükskostüümis. Tänaseks on mu arusaam selgelt muutunud. Mingi naiselik uhkus mu sees ei luba ennast pükstesse toppida. Lisaks veel mu isiklik vastumeelsus viigipükstesse.
Homme on siis käes tõehetk, kas ja kuidas võtavad mu kleidiga tööle ilmumise vastu kolleegid. Välisministeeriumi protokoll näeb ette, et ajakirjanikele kehtiv dresscode on tume ülikond. Daamidelt oodatakse piduliku ja pikemat kleiti. Protokolliosakonna briifingul täpsustasin igaks juhuks üle ka kleidi pikkuse. Minu rõõmuks ei pea see olema maani, piisab, kui põlv on kaetud. Ega vist keegi ei kujutaks ette maani kleidis fotograafi, samm tagasi ja juba ta koperdab oma kleidisabasse.
Õnneks on mul täpselt sobiv kleit olemas ja täiesti uus. Ema kinkis mulle sünnipäevaks ühe lihtsa aga elegantse musta õhtukleidi. Istub seljas nagu valatud. Kui selle kingikotist välja võtsin, siis ahmisin ma lihtsalt õhku. Kuhu ma sellega lähen? No kord paari aasta tagant ehk ikka sobiv sündmus tuleb, olin ma lootusrikas ja silitasin hellalt siidjat kangast. Ja vaid natuke rohkem, kui kuu aega hiljem ongi seda vaja :)
Kleidid on ikka midagi üdini naiseliku, olgu see lihtne suvekleit või pidulik koolilõpu-, peo- või uhke pulmakleit, neis on midagi erilist ja müstilist. Midagi sellist, mis muudab naist, mitte ainult väliselt, vaid keerab midagi ümber ka seestpoolt. Ikka ilusamaks ja paremaks :)

Taevalatern

Need taevasse lennutatud laternad on kuidagi väga erilised. Olenemata sellest, kas sa usud selle võimesse, soovide täitmisse või mitte. Nad on lihtsalt imekaunid :) Korra olen poest selliseid laternaid ostnud, ikka selle maagilisuse pärast. Kallid nad ju olid aga kange tahtmine oli. Lasin need lendu ühel kõledal hingedepäeva õhtul Londonis (fotokala üritusel). Meie pesa seal on üks vilets hurtsik jõekäärus, ümberringi vesine maa ja paksud metsad. Esimene latern jäi puuokstesse kinni, teine siiski tõusis kõrgele, seda vaadata oli kuidagi imeline tunne. Kaunis ja ärev ka, sest sai lendu lastud koos ühe salasooviga. See soov igatahes täitus :)
Teist korda puutusin selle laternaga kokku, kui vaatasin üht populaarset noortesaadet Rakett69. Noortele anti ülesanne säärane latern valmistada. No oli sellega aga pusserdamist ja ega need väga hästi välja ei tulnud. Materjaliks kasutati kilekotte ja tordiküünlaid. Ega ma siis selle füüsika peale suurt ei mõelnud ja noortest paremat lahendust ei leidnud.
Mõned nädalad tagasi tuli ajakirja jaoks selline step-by-step õpetus teha. Et kuidas ja millest ja mis moodi. Loodan, et on abi, kui keegi tahab järele proovida,tegelikult on see imelihtne, aega kulub umbes kümme minutit, ei enam.
Esimese sammuna viskasin minema mõtte latern küünaldega õhku lasta, ebastabiilne ja väike leek. Kuna poe laternas kasutati spetsiaalselt küttekeha tahtsin midagi sarnast teha. Millegipärast ei leidnud ma poodidest seda valget kütteelementi. Ma ei tea kuidas seda täpselt nimetatakse ka, olen lihtsalt näinud. Matkapoodi paraku ei jõudnud.

Hakkpuidust süüteklotsid tundusid kerged ja ilmselt sobinuks need hästi aga ma ei raatsinud suurt pakki lihtsalt mängimiseks osta. Tuli edasi mõtelda. Ja parim lahendus leiduski, lihtne teha ja odav. Nimelt immutasin ma salvrätti küünlarasvas ja keerasin selle siis pisikeseks klotsiks kokku.

Mu teine hirm oli laterna suurus, katsetasin Tiimari siidpaberiga. Pakis viis lehte suurusega 50x70 cm. Teoorias tundus kõik imeline. Need paar päeva, mis jäid katsetamiseks ja pildi tegemiseks olid laterna lennutamiseks uskumatult kehvad. Sadas pidevalt mingit uduvihma ja puhus tugev tuul.  Kuna süütamise pilt oli aga vaja ära teha, siis võtsin lapsed kaasa ja läksime pimeda saabudes õue.

Nalja sai, sest mina pidin ju pilti tegema, lapsed ei saanud aga täpselt aru mida tegema peab. Kust hoida ja kuidas. Lele susis salvakat põlema saada, tugeva tuule tõttu õnnestus see alles kes teab mitmendal katsel. Selle ajaga oli õhuke paber juba korralikult vihmamärg. Läbi häda õnnestus siiski pilt ära teha, sellest süütamisest vaid. Lapsed lasid laterna liiga vara lahti ja tuul keeras selle kohe kummuli, mõne hetke pärast oli latern leekides. Kogu ilust jäi alles vaid ohtlikult ringi laperdav pabertont.

Mõned päevad hiljem õnneks tuul vaibus ja vihma ka ei sadanud. Uus latern, uus katse. Seekord polnud pilti vaja teha. Kirke jäi niisama vaatama, meie Lelega siis hoidsime ja süütasime. Kõik õnnestus. Aeglaselt, väga aeglaselt hakkas latern õhku tõusma. Jälgisime seda umbes kümme minutit, kuni see muutus imeväikeseks täpiks ja silm enam ei seletanud. Imeline tunne oli, seisime seal ja hoidsime hinge kinni, et kaua ta põleb ja kõrgele tõuseb?

 Lele tegi telefoniga pilti ka. Nüüd on veidi kahju, et paremaid pilte pole aga kõike korraga lihtsalt ei saa. Soov läks ka lendu, näis kuidas seekord...

Laisaks läinud

Pole juba pikemat aega siia kirjutanud, laisaks läinud :( Samas võiks ju kellegi kraesse ajada, et tööd on palju ja see va facebook on süüdi. No jah, vahet pole. Nii on. Laiskus on roninud kontidesse või silmadesse või pähe. Arvuti sain tööle ja sinna sisse isegi kingituseks Photoshopi, et saaks nagu teha küll. Pikk talv pole ka otsa saanud ja õue nagu ei kipu aga ikkagi. Küllap olen arvutist lihtsalt võõrdunud selle pika jupsimise ajal. Inimene harjub kõigega :)

Mõeldes oma laiskusele, tuleb kohe meelde üks seltskond mu akna taga. Talve alguses murdsin pead, et mis asi nende linnukestega on? Ei tule nad mu pekipalle toksima. Varasematel aastatel nad ikka rõõmustasid mind oma vidinaga ja nii tore on hommikul kardina vahelt piiluda, kuidas nad põõsal istuvad ja teri nokivad. Sel aastal on aga tüütult vaikne.
Proovisin siis need poe omad ümber teha, ju on kehvad pallid seekord. Segasin head ja paremat kokku ja riputasin uue ja uhkema palli põõsa külge. Väike uudishimu ja siis jälle vaikus. Säutsuvad ja sidistavad nagu totakad kõnniteel aga põõsa küljest seemneid ega pekki ei noki. Kõnniteel on need libeduse krõbuskad, süüa ei kõlba ju.
Kes teab, äkki söödetakse neid kusagil siinsamas lähedal millegi peenema kraamiga.
Uurisin Türil käies vanaemalt ja onunaiselt, kuidas nende linnukesed ka pekki söövad. Türil seis sama, ei söö pekki. Viskad terad õuele, siis jah, nokivad. Aga pekki ei taha. Ja kui linnuke pekki ei taha, siis võib ju rõõmustada ehk tuleb pehme talv. No oligi ju :)
Laisad on need linnukesed ikkagi. Kui kraabin põõsa ümbert pehme lume ära ja puistan terad maha, siis nokivad. Ühel päeval sadas lumi üsna kohe teradele peale, siis käisin sõelaga teri lumest välja korjamas. Segane :) Vahepeal meisterdasin isegi mingi kastikese, seal kallal käivad ka aga mitte eriti usinalt. Aga kui ilusaks palliks teha ja tera kätte saamiseks tuleb ka tibake vaeva näha, siis mõni üksik viitsib tera välja urgitseda. Ma olen neile kolm erinevat seemnepalli teinud, pannud küll sihvkasid, pähklit ja linaseemneid. Rasva on vaid nii palju, et seemned koos püsiks, ei peaks raske olema neid kätte saada. Aga vot, seal need siis ripuvad ja ootavad, kedagi näljasemat ilmselgelt. Viska aga peotäis maha, kohe on parv platsis ja seemned söödud. Linnuke harjub kergema eluga nagu meiegi, liigagi kiiresti.