Nohu viis olekut

1. Mul on nohu: Ehk tegelikult pole sul viga midagi, veidi kõditab ninas, vahel aevastad paar korda, kasutad mentooliga lõhnastatud taskurätti ja naerad nende üle, kes nohu haiguseks peavad. Mul on nohu kõlab nagu mul on savi, kama kaks jne

2. Ma tean mida te tunnete: Nohust on saamas haigus – nina tilgub nagu rikkis kraan. Alguses jõuad veel kuivatada, mentooliga rätikud asendad tavaliste vastu. Mõne aja pärast algab uputus. Kontroll kaob. Ninast tilgub igal hetkel, vedelik lihtsalt voolab sust välja.Taskurättide asemele tekib wc paberi rull. Üksi kodus olles topid paberirullid otse ninna, vähemalt mõneks ajaks on rahu majas. Su nina on punane ja valutab. Haiget teeb juba ainuüksi paberi puudutus. Kaalud pehmetele salvrättidele tagasi minemist.

3. Ei tea te midagi: Kraanid keeratakse kinni, kohe täitsa kinni. Nina kaudu hingata pole enam võimalik. Suu kaudu ka mitte, kurk kuivab. Tunned, kuidas nohu tungib su ajudesse. Sa juurdled tõsimeeli teemal, kas mul on kaks nina või oli ikkagi kaks ninaauku. Võtad kokku kogu oma julguse ja haarad ninatilkade järele. Pihustad, pihustad veel kord. Ei midagi. Ilmselt on tühjaks saanud. Kontrolli mõttes pihustad pudelit enda ees hoides uuesti. Saad lataka silma. No vähemalt töötab. Jätkad pihustamist ninas. Nohu täis aju otsib aga kirkaga mehi, või veel parem dünamiidiga, kes selle kaljukoopa seina purustaks.

4. Tean ikka küll: Ninasõõrmed avanevad vaevaliselt, esimene sõõm värsket õhku teeb su õnnest uimaseks. Õnn on ajutine, peagi valgub tatt jälle koopasuu ette. Haarad juba teadlikumalt ninatilkade järele ning annad tuld. Mis õnnis tunne, õhuvoolud on taastatud. Nohu on kontrolli all. Seda on võimalik välja nuusata. Tatt näeb välja nagu sa seda lapsepõlvest mäletad. Nuuskad ja nuuskad ja nuuskad... Pea valutab sellest lärmist, mida nuuskamine tekitab. Huvitav, palju seda sinna mahub. Määrid punast ninaulust kreemiga, see näeb jube välja aga ei valuta vähemalt.

5. Mul oli nohu: Sa said tast võitu ja tunned ennast kangelasena. Kallid taskurätid kolivad tagasi su käekotti. Ninatilgad peidad kaugele kapinurka ja võdistad õudusest õlgu, kes seda jälkust küll endale vabatahtlikult ninna laseks. Vastik. Sa tunned jälle lõhnasid, õhk voolab vabalt sõõrmetes, külma õhku eriti ei talu veel. Sa naerad nende üle, kes nohu haiguseks peavad.

Mamma Mia! Sa polegi veel näinud!!

Esimene kord, kui sujuvalt filmiteemale minnes kuulsin, et Fikon polegi veel Mamma Miat näinud, ajasin lihtsalt silmad punni. Mine kindlasti, õhutasin teda takka. Ma ise käisin vist neli või viis korda kinos vaatamas. Nojaa, siis rääkisin koorikaaslastele, et näete on veel inimesi, kes pole tõelist hitti näinud. Nemad vaatasid häbelikult lakke ja teatasid, et pole ka näinud. Apppi! Mul võttis lausa hinge kinni, kuidas nii saab!? Ajasin nemad ka kinno, sest see muusikal jookseb veel Kosmoses. Praegu vaatan seda kodus arvutis, üks hea kolleega, nähes minu vaimustust, tegi väikese kingituse. Kuigi peaks veel korra suurelt ekraanilt vaatama, see on oluliselt võimsam.
Mis mind vaimustab Mamma Mia juures? No eelkõige muusika, näitlejad ja mis seal salata, see lõputu keerutamine armastuse ümber. Igatsorti armastuse. Veel üks boonus - Abba lauludest saan tänu subtiitritele palju paremini aru, enne mul sellist huvi ei olnud. Esimest korda filmi vaadates hakkasid pisarad jooksma juba päris alguses. Lihtsalt heast peast. Teine kord suutsin end kauem vaos hoida aga ikkagi läksid silmad märjaks. Kui ma lõpuks seda filmi arvutis vaatasin, olin kindel - enam seda ei juhtu, suudan filmi kergelt ilma niuksumata läbi vaadata. Võta näpust! Ei õnnestunud. Ja tore on, sest film, mis suudab nii palju emotsioone tekitada on väga-väga hea. Minu jaoks lausa superleid. Ahjaa, mul need silmad lähevad märjaks ka naerust või lihtsalt liigutusest, ei pea alati kurb olema.
Tõeliselt nauditav oli aga Meryl Streep´i näitlejatöö, tema laulmine, duett Pierce Brosnan´iga - oehh. Ja kõik need tantsud ja see loodus ja see mõnus huumor ja veel ja veel ja veel.
See on film, mida on hea vaadata üksi kodus olles, sõbrannadega, väikese veini ja shokolaadiga. Ahjaa, pehmed salvrätid peaks ka ikka ligi olema :) Ma ootan juba kannatamatult millal DVD välja tuleb.

Ka Savisaar on inimene

Täna hommikust Tähelaeva vaadates olin rõõmsalt üllatunud - ja ongi Savisaar saates. Just, just - rõõmsalt üllatunud, ärge saage valesti aru. Ma olen ammu tahtnud aru saada selle mehe fenomenist. Millegipärast pekstakse teda ikka pidevalt, samas on tal ju nii suur toetajaskond. Ma ei tunne seda meest aga juba ammu olen tahtnud, et keegi räägiks tema, kui inimesega, mitte pelgalt poliitikuga. Luhatsi saade kobas natuke siit, natuke sealt. Igatahes inimlikustas ta seda meest küll. Ootasin küll veidi rohkemat.
Üllatunud olingi sellepärast, et üks kiuslik mõte on mu peas juba pikemat aega pinisenud. Tahaks, et Vahur Kersna kogu oma professionaalsuses unustaks tobedad eriarvamused ja teeks Savisaarega ühe korraliku portreesaate. Sellise saate, mis lubaks vaatajal ise hinnata, mis mees see selline on. Ausalt ja rahulikult, ilma pori pildumata, ilma õeluse või lömitamiseta. Hull mõte - võib olla. Aga hea, et Luhats otsa lahti tegi ehk aitab see jahutada nende viha, kes Savisaare nime kuuldes kriiskama hakkavad. Ma olen paraku selliseid näinud. Siiamaani hakkan ma värisema, kui meenutan üht autosõitu Tartust Tallinna. Minu lause peale - Savisaar on ka inimene, vallandus meeletu viha. Juht röökis mu peale ja võttis ülesse sellise kiiruse, et kartsin oma elu pärast. Ma ei julgenud isegi peatust paluda, et sellest autost maha minna. Hoidsin oma magaval lapsel ümbert kinni ja palvetasin terve tee koduni. See juhtus paar päeva pärast pronksiööd, meeled olid kõigil ärevil aga ikkagi, krrr...

444 kuud

Eile, sain 444 kuud täis, palju õnne mulle :) Ma arvan, et see oli üks ilusamaid sünnipäevi. Miks, ei oskagi kohe öelda aga kõik oli kuidagi paigas, rahulik ja ilus. Ja midagi murdus mu sees, sel päeval. Hommikust saati oli päev täis positiivseid emotsioone. Poleks arvanudki, et ma veel nüüd (nii vanana) ootan ärevalt sünnipäevahommikut, nagu kunagi lapsena. Nägin unes, et Kirke istub mu voodi serval ja lobiseb nagu ikka, Lele tatsab kuskil uniselt ringi ja kohmab moka otsast, palju õnne. Mina olen aga solvunud, et nad ei laulnudki. Mossitan veidi, enne, kui taipan - nägin vaid und. Uuesti magama jääda ei saa, uni on kadunud. Ma lihtsalt ootan millal nad tulevad, kuulatan, kas juba kobistab keegi ukse taga. Kell on alles kuus, kõik alles magavad... Poen peadpidi teki alla ja suudan siiski veidikeseks uinuda.
Muidugi nad tulid, lauldes ja tordi ja kingi ja lilledega. Päev läbi tuli õnnitlusi erinevaid kanaleid pidi ja see oli hea, pagana hea tunne. Õhtul istusin sõpradega kõrtsis ja tundsin kuidas neist kiirgas minuni mõnusat positiivsust, inimliku soojust, rõõmu. Milline täiuslik päev! Öösel koju jõudes mõtlesin - see ema kingitud kaart oli kui leebe meeldetuletus, väike sakutus mu tumedale küljele, et kaoks see tobe enesehaletsus ja äng.

Õnn ei asu mägede taga
ega kaugete merede randadel...
Ta öösiti Su padja all magab
ja päeviti kõnnib Su kandadel.

Kas pole lihtne, võibolla veidi magus aga ilus ja õige. Üks ilus päev ja palju häid soove raputas mu tardumusest, et võiksin olla iseenda muredest vabam ja palju, palju rõõmsam. Siit tulebki minu uue aasta lubadus - olla rõõmsam, kui eelmine aasta :)

Pole halba heata ja vastupidi :)

Kartsin sel aastal, et need pikad pühad muutuvad tüütuks. Sõbrad on kuidagi kaugeks jäänud, ei teagi, kas kaladel on sel aastal mingeid pidusid olnud või mitte. Londonit ja Kareli mälestusõhtut ma nende hulka ei arvaks.
Nojah, on kuidas on aga sain, mida kartsin ehk siis kodusistumise. Esmalt jäin ise haigeks, täiesti ootamatult sain sellise seljavalu, et olin kaks päeva voodis, valuvaigistitega, krrrr. Hobusesalv ja reumavöö hoiavad mind praegu enamvähem vormis ja ma saan hakkama.
Siis võttis Kirke kätte ja jäi haigeks, kõrge palavik - muud näha ei ole. Paraneme vaikselt, eile hommikul ärkas ta 39,6 täna kõigest 38 - super, kas pole!!! Ööd oleme muidugi üleval, määrime ja räägime. Mina valutan oma selga, tema sonib ja räägib oma unedest.
Et mis selles kõiges head on? Aga vot, näiteks reumavöö pakendi peal olev kiri oskab ka lohutada, selliste sõnadega:
Lisaks väldib reumavöö rasva ladestumist vöö piirkonda, mis aitab säilitada kena figuuri.
No kas pole armas, saan lahti seljavalust ja tõesti, sellise pitsitava vööga on väga raske süüa, koguaeg on täiskõhu tunne.
Ja kui ikka aega on, siis leiab netis surfates veidraid asju. Kingitusi otsides sattusin ühele kummalisele leheküljele. Muu seas näiteks selline kingitus - imepulber, mis muutub vannivees tarretiseks - oo, erootiline lõdisev vannirõõm. Ei noh, see võib ju mõnus olla, seal löga sees vedeleda aga tekib üks küsimus. Kuidas ma selle tarretise pärast oma vannist välja saan. Et kas ummistab kogu maja torustiku ja peale lõõgastavat vanni saad veidi aktiivsemat tegevust - uputuse likvideerimine, torumeestega sahmerdamine jms. Jajah, ei ole halba heata :)
Head uut aastat!

Päris Jõuluvana

Jõulumeestega on üks segane värk, tulevad korra aastas, üleni punases ja ajavad kummalist juttu. Kirke ootas nagu kõik teisedki lapsed seda veidrat selli, ärevus hinges ja salmid peas. Tuligi Jõuluvana, kõik nagu olema peab, kott ja habe aga häälega oli midagi viltu, Kirke meelest. No tuttav oli see hääl, liiga tuttav. Tegelikult tundis laps juba ukselt selle mehe ära - see on Lele issi, teatas ta valjul häälel oma sõbrannadele. Ahh, mis juttu sa ajad, katkestasid ta jutu teised lapsed, ära sega. Vaene Kirke, ta oli algul nii rõõmus, et Jõuluvana tema tuttav on, siis aga tekkisid küsimused. Kahju, et ei teadnud, milline Jõuluvana lasteaeda tuleb, saanuks ehk last veidi ette valmistada. Aga noh, pole hullu - mida varem see jõuluehmatus saadakse, seda valutum. Eile õhtul oli Lele sünnipäev ja Action oli ka kohal. Mind paraku mitte :( Aga Kirke oli korraldanud tõsise ülekuulamise, katsus käe ja sõnaga, lasi endale raamatut ette lugeda ja kuulas hoolega seda häält - et kumb see siis nüüd on, jõuluvana või Lele issi. Hommikul, kui lasteaeda läksime ütles ta tähtsalt: "Tead sa, Lele issi ongi see päris Jõuluvana!" Peagi arendas ta teemat edasi ja jõudis loogilisele järeldusele, et tegelikult võivad kõik issid olla Jõuluvanad. Siit edasi aga tuli juba unistus - "Tead sa, ma arvan, et minu issi paneb praegu punast mantlit selga ja läheb oma laste juurde. On ju nii?"
Mulle on ausalt öeldes tema loogika suur kergendus, sest eks ka mina ole lapsena selle vanaga (näärivana oli siis) haiget saanud. Mis võiks olla parem, kui see, et laps suudab juba nii vara omad järeldused teha ega pea pimesi uskuma neid muinasjutte, mida isegi emme ei usu aga kõik ikka räägivad. On müstika, on oma arusaamad ja pole pettumusi.

Kas mu laps on selgeltnägija?

Suur lumi on siis selleks korraks läinud. Reedel Kirket lasteaeda viies porisesin omaette, need lögalume vallid teede peal, vastik, vastik. Lasteaia ees oli tee eriti hull, autod olid lumme korralikud rööpad sisse sõitnud ja lapsed need mõnuga laiaks tatsunud. Märg lumi pressis läbi saabaste ja laps kukkus aina kummuli. Haarasin ta siis vihaga sülle ja tassisin väravani. Kirke aga ütles asjalikult: "Ära muretse emme, õhtuks on tee puhas!" Jaajjaaa, kohmasin vastu, teadmisega, et siit äärelinnast kaob lumi vaid sulades. Laps hoiule antud koperdasin läbi sulalume bussipeatuse poole ja ohhoo, mida ma näen. Mulle sõidab vastu lumesahk ja otse Kraavi tänava poole. Uskumatu aga tõsi! Õhtuks oli tänav puhas, vaid teeäärde oligi veidi lund maha jäänud. Ja see pole ainus kord, kus Kirke oma "selgeltnägemisega" mind tummaks on löönud. Hakka või uskuma, et lastel on kõik kanalid lahti ja info lihtsalt voolab nendeni, ole vaid valmis seda vastu võtma.

Madeira

Üks igavene nikerdamine nende piltidega, no ei saa kuidagi nii nagu tahaks - kujundust pean silmas. Panin mingi valiku pilte Nagisse ja teen järgmine nädal (kui ikka aega on) mingi korralikuma valiku reisijutule. Tahan lihtsalt nii teksti kui pilte koos näidata. Kui enne ei jõua, siis juba järgmise nädala ajakirjast võib lugeda, paberlehest paraku ainult ja seal on ruumi vähe, koonerdama peab nii teksti, kui piltidega. Seniks siis üks vaade Madeira mägisetelt teedelt, aitab esialgu :)

Nüüd on lugu netiavarustes ka :)

Kirke - juba neli täis :)

Tjah, täna on siis Kirke sünnipäev, see rõõmus plika sai neljaseks. Palju õnne :)
Minu mõtted on aga endiselt Madeiral, kirjutasin juba reisiloo valmis ja otsin võimalust suuremat hulka pilte koos tekstiga näidata. Pildigaleriid ei võimalda pikemat teksti panna, ilmselt tuleb käsitsi nikerdada. Varsti saab siis näha, kas sain hakkama.

Vahel tuleb rähn ka...

Käisin eile vanaemal külas, lobisesin nagu ikka oma tegemistest ja lastest ja kõigest, mis vahepeal juhtunud. Vanaema aina päris ja uuris, aga endast ei räägi. Palusin siis vanaema, et nüüd on sinu kord, räägi, mis siin ka põnevat on juhtunud. Vanaema naeratas, ohkas kuidagi kurvalt ja ütles:
"No mis sa nüüd, ei toimu siin midagi. Näed, istun siin akna all ja vaatan kuidas tihased pekki toksivad, vahel tuleb rähn ka..."

Jah, pikk sügis-talvine aeg on kätte jõudnud, aiatööd selleks aastaks läbi, lehed riisutud, lund veel ei saja. Nii ei jäägi muud, kui vaadata tihaseid ja vahel, kui veab, tekitab rähnipoiss veidike elevust. Toanurgas nurrub kass ja mängib telekas.

Vanaemast pole viimasel ajal pilti teinud, talle ei meeldi eriti, leidsin ühe paari aasta taguse kus Kirke alles pisike, kui nukuke :)