444 kuud

Eile, sain 444 kuud täis, palju õnne mulle :) Ma arvan, et see oli üks ilusamaid sünnipäevi. Miks, ei oskagi kohe öelda aga kõik oli kuidagi paigas, rahulik ja ilus. Ja midagi murdus mu sees, sel päeval. Hommikust saati oli päev täis positiivseid emotsioone. Poleks arvanudki, et ma veel nüüd (nii vanana) ootan ärevalt sünnipäevahommikut, nagu kunagi lapsena. Nägin unes, et Kirke istub mu voodi serval ja lobiseb nagu ikka, Lele tatsab kuskil uniselt ringi ja kohmab moka otsast, palju õnne. Mina olen aga solvunud, et nad ei laulnudki. Mossitan veidi, enne, kui taipan - nägin vaid und. Uuesti magama jääda ei saa, uni on kadunud. Ma lihtsalt ootan millal nad tulevad, kuulatan, kas juba kobistab keegi ukse taga. Kell on alles kuus, kõik alles magavad... Poen peadpidi teki alla ja suudan siiski veidikeseks uinuda.
Muidugi nad tulid, lauldes ja tordi ja kingi ja lilledega. Päev läbi tuli õnnitlusi erinevaid kanaleid pidi ja see oli hea, pagana hea tunne. Õhtul istusin sõpradega kõrtsis ja tundsin kuidas neist kiirgas minuni mõnusat positiivsust, inimliku soojust, rõõmu. Milline täiuslik päev! Öösel koju jõudes mõtlesin - see ema kingitud kaart oli kui leebe meeldetuletus, väike sakutus mu tumedale küljele, et kaoks see tobe enesehaletsus ja äng.

Õnn ei asu mägede taga
ega kaugete merede randadel...
Ta öösiti Su padja all magab
ja päeviti kõnnib Su kandadel.

Kas pole lihtne, võibolla veidi magus aga ilus ja õige. Üks ilus päev ja palju häid soove raputas mu tardumusest, et võiksin olla iseenda muredest vabam ja palju, palju rõõmsam. Siit tulebki minu uue aasta lubadus - olla rõõmsam, kui eelmine aasta :)