Täna hommikust Tähelaeva vaadates olin rõõmsalt üllatunud - ja ongi Savisaar saates. Just, just - rõõmsalt üllatunud, ärge saage valesti aru. Ma olen ammu tahtnud aru saada selle mehe fenomenist. Millegipärast pekstakse teda ikka pidevalt, samas on tal ju nii suur toetajaskond. Ma ei tunne seda meest aga juba ammu olen tahtnud, et keegi räägiks tema, kui inimesega, mitte pelgalt poliitikuga. Luhatsi saade kobas natuke siit, natuke sealt. Igatahes inimlikustas ta seda meest küll. Ootasin küll veidi rohkemat.
Üllatunud olingi sellepärast, et üks kiuslik mõte on mu peas juba pikemat aega pinisenud. Tahaks, et Vahur Kersna kogu oma professionaalsuses unustaks tobedad eriarvamused ja teeks Savisaarega ühe korraliku portreesaate. Sellise saate, mis lubaks vaatajal ise hinnata, mis mees see selline on. Ausalt ja rahulikult, ilma pori pildumata, ilma õeluse või lömitamiseta. Hull mõte - võib olla. Aga hea, et Luhats otsa lahti tegi ehk aitab see jahutada nende viha, kes Savisaare nime kuuldes kriiskama hakkavad. Ma olen paraku selliseid näinud. Siiamaani hakkan ma värisema, kui meenutan üht autosõitu Tartust Tallinna. Minu lause peale - Savisaar on ka inimene, vallandus meeletu viha. Juht röökis mu peale ja võttis ülesse sellise kiiruse, et kartsin oma elu pärast. Ma ei julgenud isegi peatust paluda, et sellest autost maha minna. Hoidsin oma magaval lapsel ümbert kinni ja palvetasin terve tee koduni. See juhtus paar päeva pärast pronksiööd, meeled olid kõigil ärevil aga ikkagi, krrr...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar