Stucco on mu südame võitnud!

Aga kes on küll see võluv itaallane, kes ühel asjalikul põhjamaa naisel jalad alt lõi? Või kuidas ma ta leidsin? Ojaa, Itaalia, sinna pole veel jõudnud aga peagi olen ka mina seal. Ettevalmistused juba käivad. Ikka selleks, et kohtuda Stuccoga :)
Stucco on itaalia keeles kips või krohv. Stucco all mõeldakse aga kõiki neid ohtraid kaunistusi, mida kasutatakse palju lagede juures aga ka mujal interjööris, hoonete fassaadidel ja isegi mööblil.

Kipsist aluse tegemine

Savist mudel on viimaks valmis, ümber ehitatud kindlus ka

Olemegi oma koolitöödega liikunud stucco ehk eesti keeles stukkdekoori juurde.  Ühe laeroseti valmimise protsess on pikk, nii palju etappe aga ääretult põnev! Neli koolipäeva kulus ainuüksi mudeli vormimiseks. 

Esmalt aga valasime kipsist aluse. See on ikka üks paras mökerdamine. Kipsi segatakse paljaste kätega ja visatakse siis laua peale, et sellest kiht-kihi haaval üks kena ketas voolida.Väga lõbus :)

Vinamoldi valamine

Siis, kui kipsist alus on valmis ja tahenenud, saab hakata saviga mängima. Ajalooliselt on üks levinumaid motiive akantuse leht. Ja minu sooviks oli oma töös just seda kasutada. Uurisin erinevaid fotosid, jooniseid ja dekoore aga lõpuks tegin ikka omamoodi. Visandasin siis ühe lehekese ja püüdsin joonist jälgida aga tuli ikka umbes-täpselt. Idee poolest oleksin pidanud kaks lehemotiivi jaotama ringi ühe veerandi peale aga leht tuli plaanitust suurem ega mahtunud ära. Uus plaan oli mudel poole ringi peale ehitada. Savitööd sai selle võrra küll rohkem aga nagu hiljem selgus, siis pärast oli jälle kergem.
 

Vinamoldist vorm on valmis

Viimaks sain mudeli valmis, ehitasin sellele savist kindluse ümber ja valasin vinamoldi täis. Selle otsa veel kipsist kaas ja nüüd tuli vaid loota, et vorm saab korralik. Vinamold tahenes ja oligi mul valmis saanud kena vorm. Vorm millesse sai hakata kipsi valama. Mõned valamise jäljed küll tekkisid aga õhumulle või muid vigu õnneks polnud.

Tuli aga jälle kätega kipsi segada ja läks valamiseks. Valasin neli toorikut.  Kaks koolile ja kaks koju. Et kui juba nii palju vaeva on nähtud, siis võib ju endale ka ühe roseti valmistada. Kusagile ma selle ikka riputan või kleebin siiski lambi ümber, kus on ta õige koht. Eks näis.

Kipsist rosetitükid on valmis ja ootavad kokku liimimist

Nüüd jääb veel viimistlus. Need kaks poolikut tuleb omavahel ühendada, liitmiskoht ära peita. Siis värvimine ja kuldamine. See viimane mulle idee poolest väga ei istu. Kuldlehtede kinnitamine on ju põnev töö aga mulle kuidagi ei meeldi see valge kipsi ja kulla kooslus. Võib olla jääb täitsa kena, eks näis.
Igatahes on kooli minna alati põnev. Ja väga raske on sealt koju ära tulla. Nagu magnetiga tõmbab mind sinna :)

Stucco mu arm!

   

Miks ma puhata ei oska?

Uute alguste erutavast ja õndsast tundest on saamas argipäev. Õnneks pole see mulle halli laviinina kaela langenud aga ma juba kuulen selle aegamisi valjenevat mühinat. Mõni päev ongi juba üleni hall aga õnneks mitte negatiivses tähenduses. Pigem vajub see mulle peale nagu vana soe pleed kodusel diivanil. Turvaline ja tuttav, veidi kulunud aga oma. Turvalist rutiini tunnen eelkõige digiteerimise töös. Kuigi iga ese on minu jaoks uus, teen nende pildistamisel palju sarnaseid liigutusi. Asjad on paika loksunud ja see mõnus tunne "kõik töötab" muudab mu töö automaatsemaks. Mõnes mõttes ka igavamaks. Aga ma teen seda vaikselt, tükkhaaval nagu mulle asju ette antakse ja päeva lõpus loen tibud üle, panen kenasti kirja ka. See numbrite virr-varr on aga üsna tüütu. Museaalide nimed-numbrid on nagu mingi salakeel mille selgeks saamiseks pole mingit lootust. 

Kool tasakaalustab suurepäraselt seda vaikset tiksumist. Uued teadmised, olgu siis teoorias või praktikas hoiavad virgena.  Loen viimasel ajal nii palju uut ja põnevat. Arhitektuurist ja mälestistest ja ajaloolistest ehitusmaterjalidest.  Isegi keemilised valemid haaravad mind endasse. Huvitav, kas mul on mingi õppimise nälg või millest see tuleb?! 

Siis on päevi, mil pole tööd ega kooli, on lihtsalt üks ootamise aeg. Kas siis on puhkus? Mõnes mõttes küll. Aga kui sul pole nendeks päevadeks plaani, siis tundub see lihtsalt laisklemine. Aja surnuks löömine. Tööluus või popi tegemine. Käid mööda tuba rahutult ringi ja mõtled, mida teha.  Kas on võimalik kuidagi ette puhata? Kui saaks need haigutatud päevad tükkideks teha, purki panna. Ning siis, kui tõesti vaja, sahvrist välja võtta. Kui saaks... Miks ma aga puhata ei oska? Miks ma otsin endale õigustusi kui niisama kodus olen? Kas tuleb see aastatepikkusest palgatööst, kui puhkus tuligi alati just õigel ajal või lausa viimasel hetkel ja sa nautisid seda täiega. Teadlikult. Ja see rahulik kodus olemine teeb kohutavalt laisaks. Sest palju töid, mida võiks kodus ära teha, lükkan millegipärast edasi. Näiteks veinide pudelisse villimine või sahtlite korrastamine või riiete parandamine. Lihtsalt ei viitsi. Logelen niisama. Vähemalt mõnda aega :) 

#Puitarhitektuurikonverents

Ega ma nii väga kodus ka passinud. Käisin fotonäitustel ja muuseumides ja kunstisaalides kondamas. Ühe koolipäeva olime kursusega puidukonverentsil. Ettekandeid oli seinast seina. Räägiti üliigavat reklaamijuttu ja väga põnevat juttu tõesti eriliset arhitektuurist. Oli ka uskumatult naljakaid esitlusi, sest arhitekt ei ole alati jutumees :) Ja kui siia veel lisada  sünkroontõlget teinud naisterahva uskumatult labane kõnepruuk, sai kokku paras meelelahutus. Õhtu ei tahtnud kuidagi lõppeda, sest pärast oli auhinnagala ja vein. Me jäime oma pundiga ühe laua taha lobisema ja pildil olev seltskond oli endale paar tooli ja mõned veinipudelid lohistanud. Lava oli ka juba kokku pakitud, kõik toolid ja lauad ka. Need toolid ja meie laud olid ainsad, mis õhtuks veel pakkimata jäid. Väga mõnus tiksumine oli :)

 

Rahutu hing nagu ma olen, ootan juba uut nädalat. Sest siis algab jälle kool. Digiteerimine läheb ka edasi aga seda ma nii suure elevusega ei oota. Näe, juba ongi laiskus sisse pugenud! Koolis ehitasime viimati karniisi, see pole veel päris valmis. Jäänud on veel viimased tõmbed, viimistlus ning siis peaks tulema värvimise kord. Pean leidma sobiva trafarett mustri mida seinale maalida. Valik on meeletult suur ja samas nii väike. Šabloon tuleb ju ise teha ja muster võiks olla ikkagi ajalooline, mitte lihtsalt ilus. See kõik on nii põnev! Saaks juba värve segada! 

Lubimördiga energiat kogumas

Sel aastal olen palju uut õppinud. Ettevõtlusega alustamine oli suur samm, hetkel tundub, et püsin pinnal :) Siis see digiteerimine, õpin iga päev. Aga nüüd, sügisel sai minust õpilane ka Tallinna Ehituskoolis, erialaks restauraator-viimistleja. Miks ehitus? No need kes mind kauem tunnevad, need teavad kui väga mulle remonti teha meeldib. Ja kui veel on midagi sellist nagu savi- või lubikrohv. Ning kuna mul kodus hakkavad vabad pinnad otsa saama ja hetkel pole ka ühtki vana maja, mida saaks korrastada, siis koolis on see võimalus. Eks uuel suvel saan ennast, juba veidi targemana, jälle kellelegi appi pakkuda :)

Vasakult paremale: Veneetsia kellu, krohvikellu, müürikellu ja pottsepa kellu

Peale tööd veel ka kooli minna, see tundus alguses imelihtne. Meenus EKA aeg ja kuigi mõnes loengus kippus uni peale (väsimus pluss uinutava häälega lektor) siis läksid need neli aastat nagu lenneldes. Ok, mitte ainult kippus uni peale aga ma ikka magasin ka mõnes loengus. Nüüd on aga vaid aastake pingutust, ise ka suurem ja tugevam :) Veidi läksin alt selle mõistega õhtune õpe. No minu jaoks algab õhtu ikka viie-kuue ajal. Aga paraku tuleb koolis olla juba kella kahest, mis on ju lõuna aeg! Aga ma saan hakkama. Digiteerimise töö on õnneks tükitöö ja koolitöö ka suuresti praktiline ehk teooriat koolis vähem ja rohkem kodutööd. Ehk siis koolipäevadel tuleb ennast kokku võtta ja mõlemas kohas kiiremini liigutada. Kui tahta siis jõuab küll! Ja mina tahan jõuda.

Seina lammutamine on alanud!

Esimese tuleproovi sain juba sel nädalal kui algas praktiline töö. Varem olid loengud. Kolmapäeval lammutasime maha eelmise kursuse krohvitud pinna. Töö oli füüsiliselt päris raske, kõigele lisaks hull tolm. Tegin ka paar kavalat lüket, et vähem tööd oleks. Laiskus paneb ikka pea tööle! Näiteks lükkasin kasti vastu seina ja kogu krohv kukkus kenasti sinna sisse, ei pidanud pärast teist kasti kühveldama. Samuti ei hakanud ma pilliroomatti haamriga lõhkuma vaid kiskusin servad peeneotsaliste tangidega lahti ja edasi tuli see juba sirinal ühes tükis maha. Neljapäeval hakkasime peale loengut pilliroomatti paigaldama. Mõtlesin, et jõuan samal päeval ka järgmise etapi ehk sisseviske krohvimise ära teha. No siis saan neljapäeval rahulikult tööl olla ja võin koolipäeva üldse vahel jätta. Ehh, kalkun ka mõtles :)
Pilliroomati paigaldamine tundus olevat kui lapsemäng. Mis seal siis ikka teha, lõikad välja ja seina! Ja kuna meil oli kasutada veel elektriga (!) klammerdaja, siis lootsin selle tööga kiirelt valmis saada.

Naaberboksis käib roomati klammeramine

Ma olen klammerdanud küll ja veel, ikka käsitsi ja tõesti, pikemalt töötades väsib käsi ikka veidi ära. Seega arvasin, et nüüd see väsimus mind küll ei kimbuta ja töö on poole tunniga valmis. Muidugi ma eksisin. Põhjus polnud aga ainult selles, et töö olnuks füüsiliselt raske või keeruline. Asi oli klambripüstolites. Mina sain juhuslikult ühe parima neist enda kätte aga... Peagi hakkasid osad klammerdajad otsi andma ja mõned õpilased jäid tööta. Selge see, et ma ei hoidnud head tööriista ainuüksi endale. Ikka tuleb jagada. Pausid olid tegelikult head, veider küll aga mingil hetkel peab toituma ju ka. Kui ma suure õhinaga midagi teen, siis kipun selle pisiasja ära unustama ja tulemuseks on elementaarne kondinõrkus. Jõuetust aga ma endale enam lubada ei saa. Pean jaksama! Seega rohkem putru ja edasi! Kui nüüd uhkus alla suruda, siis peab tunnistama, et lage tehes väsisid käed ikka ära küll. Sest niimoodi  (vt pilti) käed üleval töötamine lihtsalt pole tavapärane käte asend ja see väsitab.

Kastitäis mörti sai õhtuks seina!

Kella kaheksa paiku oli mu sein lõpuks kenasti roomatiga kaetud. Teised hakkasid koju sättima aga mina tahtsin siiski ka esimese krohvimise ära teha.  Hetkel kui ma seda 25 kilost segupakki tõstsin sain aru kui väsinud ma tegelikult olen. Aga  toimetasin jonnakalt edasi. Mörti segades selgus, et olin vett liiga palju pannud ja ühe koti segu asemel tuli kaks kotitäit segada. Juhendaja ütles: "Võta umbes pool ämbrit vett koti kohta!" Ämbreid oli aga suuri ja väikseid. Ma väikseid ei näinud ja võtsin muidugi suure.  Õnneks oli olemas korralik segumasin, ei pidanud labida ega kelluga segama. Ma polnud kunagi nii suurt segumasinat kasutanud, väike hirm oli et ei jaksa seda hoidagi aga hakkama sain.
Kui koos juhendajaga mördikasti kohale lohistasime ehmusin, et seda nii palju on. Jube raske, kas ikka jaksan täna seda seina panna. Uurisin igaks juhuks, et kas võin osa homseks jätta. No et kui ei jõua, aeg saab otsa, jaks lõpeb... Tegu on lubimördiga ja selgus, et kui veidi vett peale valada siis võib vabalt paar päeva seista. Hingasin kergendatult. Aga ometi muutsin ma taaskord meelt. Peale esimesi kellutäisi olin kui ümber vahetatud. Väsimus kadus nagu imeväel ja siis ma aina loopisin ja silusin ja mökerdasin ja silusin kuniks kast oli tühi ja enamus seinapinnast sai krohvitud.
Ainult lagi jäigi veel teha. Krohvimine on nii äge! Olin tehtud tööst vaimustuses. Ja kuigi ma sel õhtul sisuliselt roomasin koju, olin ma üliõnnelik. Oeh, see kooli asi on ikka väga õige. Mitte ainult see praktika vaid ka kõik need uued teadmised. Igal vabal hetkel ma nüüd aina uurin seda mälestiste teemat ja muinsukaitse nõudeid ja kõike renoveerimisega seotut.
Tempo on küll korralik aga saan sealt koolist nii tugeva energialaksu, et olen pidevas hüpikjänese seisundis. Kogu aeg tahaks tegutseda. Näis kauaks seda tunnet jagub aga praegu olen elevil ja heast energiast laetud.

P.S. Kui sul peale rasket tööd selg valutab ja tundub, et enam liigutada ei saa, siis voodisse viskamise asemel võimle. Lihtne harjutus, tuntud ka koera-kassi ringutus. Mine põlvili maha, toetu kätele ja suru lõug vastu rinda, aja selg aeglaselt nii kumeraks üles kui saad. Hoia asendit. Siis aeglaselt (!) alla tagasi, pea kuklasse ja selg nii nõgusaks kui saad. Hoia! Ja korda seda viis-kuus korda! Minu seljavalu kadus selle peale kuhugi õhku :)

Vello42 isik tuvastatud!

Kes on Vello Nelikendkaks? See küsimus tekkis hetkest, kui selle tegelase postitusi märkasin. Kui Kalle mulle aga Vello raamatut ("Vello42 maailma avastamas") laenas, siis uudishimu süvenes. Ilmselt huvitab tema isik paljusid teisigi, sest Vellot googeldades satud paratamatult erinevatesse foorumitesse, kus sama teema üleval. Kes ta on?

Raamatut lugedes jõudsin aga äratundmisele, ma ju tean seda tüüpi. Midagi nii tuttavat oli neis lausetes, mõtetes ja esitamise viisis. Nüüd olen viimaks tema isikus kindel. Alguses ma muidugi kahtlesin, see ei ole ju võimalik? Mingi loogikaviga tekkis sisse aga selline see elu juba on. Miski pole veatu. Peale pikemat kaalumist võin nüüd julgelt välja öelda: Vello Nelikendkaks on Ivan Orava reinkarnatsioon.
Vaidlete vastu? No ma ka algul vaidlesin, iseendaga. Et Vello võiks olla ju mingi keskealine mees ja mingil ajal pidid nad ju koos elama ja hingama. No aga tegelikult on kõik väga loogiline. Sest mõelge ise, Ivan Orav lahkus teadupärast igavikku 2009 aastal, samal ajal kui Vello42 orbiidile jõudis. Vello lihtsalt sündiski kohe 42 aastasena ega jää ka sugugi vanemaks. Selle loogikale saab vastu ainult põhikooli loodusteaduste või matemaatika õpetaja. Mida mina õnneks pole :) Loogivabalt võib öelda, et raamatu esimeses osas tungib Ivan Orav jõuliselt esile. Teises osas on ohjad rohkem Vello käes.
Kes Vellot veel ei tunne see võiks alustada raamatuga või lugeda tema Facebook'i postitusi. Jagan üht vahvat linki ka, meenutamaks seda suve ja Pärnu linna, kus ma tutvusin Vello raamatuga :) NautigeVäga kummaline video

Kui horisont on viltu!

Sven pildistab, Ellen sätib
aga mina???

Juuli keskel alustasin tööd ühe suurema projektiga - ERM´i aardekambri digiteerimine ehk museaalide pildistamine. Olen kerges hämmingus, kui palju ma olen muutunud. Esmapilgul tundus see töö nagu iga teinegi. Naljatasin vahel sõpradega ja võrdlesin praegust tööd ajakirja juures töötamisega. Et näe, vähemalt ei õpeta keegi kuidas teda pildistama peaks, ei mossita, ei jää hiljaks, ei esita meeletuid tingimusi. Selles ma siiski natuke eksisin. Tõesti, museaalid ise ei vaidle ega nori, küll aga teevad seda varahoidjad. Ja õigesti teevad! Kui kunagi arvasin ma, et olen pildistamisel ikka väga korralik. No, et horisont pole viltu ja kaader ning valgus on paigas, siis peagi selgus karm tõde. Muuseumitöötajate jaoks olen ma ilmselt täielik rapsija, tühipaljas boheem ja vildaka silmanägemisega pealekauba. No päris niii hull see siiski ei ole aga arenguruumi on veel meeletult. Ja selle arenemisega ma nüüd päevast päeva tegelen.

Alguses tegime palju vigu ja teist sama palju vigade parandusi. Kui valesti, siis pole parata, tuleb uuesti teha. Õppisime, panime kõrva taha, vahel unustasime ja siis õppisime uuesti. Staare pildistades oli ikka olukordi, kus oleks tahtnud vigu parandada, uuesti pildistada aga seda võimalust tavaliselt ei antud. Nüüd siis saab. Ja esimesel kuul tuli seda uuesti pildistamist ikka päris tihti ette. Et mõnes mõttes jälle hästi, sest saab vigu parandada. Ahjaa, pildistama peab kohe õigest, sest hiljem mingit croppimist ega valguse korrigeerimist teha ei tohi. Reeglid on sellised.

Valgete kinnastega sirget joont
taga ajamas :)

Mäletan Fotokala aegadest, kui pildi all sai plõksitud: "Näe, horisont on viltu!" See tundus kohatu, ebavajalik või lihtsalt naljakas. Nüüd on sellest saanud meie igapäevane väljakutse. Värvikaardi paigutamine pildi serva käib millimeetrise täpsusega. Alguses panime tunde järgi ehk kasutasime live view´d läbi teleka ja teleka servade järgi sättisime. Siis lisandus kaamera tarkvarast grid ehk abijooned. Aga et ikka täiesti kindel olla, kasutame lisaks abijoontele ekraanil ka nurkjoonlauda põrandal. Kaamera loodimisest ma parem ei räägigi.

Lahkumisavaldus kirjutatakse punasega

Täna viskasid mu une otseülekandes lahkumisavalduse lauale mitmed tuntud ajakirjanikud. Filmilindile jäid tühjad lauad ja nendel paberilehed, millele (punase!) vildikaga kirjutatud: Nimi ja lahkus töölt päevapealt! Tegemist oli poliitilise avaldusega. Noogutasin mõttes nendega kaasa, õigesti tegite! Tubli! Nii peabki vastu astuma ebaõiglusele. (Kusagil kuklas oli olemas teadmine miks see õige samm oli aga lahti seletada ei oska.)
Kaamera liikus mööda pooltühja ruumi. Mõne laua taha oli siiski inimene alles jäänud aga neid polnud palju. Siis jõudis ringkäik ruumi sellesse otsa, kus istusid fotograafid. Korraga olin ise kaameramees (või naine) ja mulle vaatasid rõõmsalt otsa Erik Prozes, Rauno Volmar, Tiit Blaat ning Marko Mumm. Rahulikult, enesekindlalt. Ilma soovita lahkuda. Ma vist ahhetasin ja uurisin neilt, et miks teie siis ei lähe, kõik teised ju... Erik naeratas enesekindlalt ja teatas: "Meie töö on jälgida, mitte sõnu teha, keegi peab lehte ka tegema!"
Vot selline uni täna öösel. Sai vist õhtul uudiseid vaadatud :)

Ja lisaks vaatasin Facebookist Eriku suurepärast tabamust Elmar Vaherist. See pilk lihtsalt on nii läbitungiv, et pelgalt pilti vaadates ajad endalgi selja sirgu ja kipud au andma. Hommikuses lehes kaader teistpidi cropitud, mulle meeldib see siin rohkem :)

 P.S. Aga poisid, teie koos ühes toimetuses? Põnev!

Kohtuotsus on tehtud!

Eile õhtul, kui avalduse* esitamisest oli möödunud 57 tööpäeva ja 27 puhkepäeva sain lõpuks oma kauaoodatud kohtuotsuse. Töötukassa lehel on kirjas, et avalduse läbivaatamine võtab aega max 30 tööpäeva. Seda aga, et otsuse tegemist võib lausa kaks korda edasi lükata, kirjas pole.
No ma olin kannatlik, väga, väga kannatlik. Kui esimene tähtaeg kukkus, 20 mai, olin terve päev või tegelikult juba paar päeva varem valmis. Valmis vastama täiendavatele küsimustele, kaitsma oma äriplaani nagu üks korralik emalõvi. Vähemalt nii meile koolitusel räägiti, et paar päeva enne taotluse tähtaega tavaliselt helistatakse, kirjutatakse ja palutakse teha parandused. Lülitasin telefonis sisse kirjade saabumise kõlli ja ootasin. Kui see "õige" kõll lõpuks tuli, hakkasid käed värisema. Kuigi kirja teemaks oli "...edasilükkamine" ja sain kohe aru, et täna veel otsust ei tehtud olin siiski närvis. Ei saanud faili lahti, telefonis polnud ju mul mingit äppi, millega digodoci avada. Kuna olin parajasti Andol külas (kasutasin tema arvutit, et Lelest tehtud kunstpilte töödelda) sain lõpuks Ando abiga ka tähtsa dokumendi lahti. Ja mida ma loen! 20 mai asemel on uus tähtaeg 6 juuni?!?!? See tegi mind muidugi väga kurvaks ja nõutuks. Kas nii saab? Aga kenasti kirjutatud kirjas vabandati, et neil on palju tööd ja lihtsalt ei jõua. Olgu siis! Nemad on ka ikkagi inimesed.

Pilt on ammu tehtud aga kirjeldab veidike
tunnet, et kui oled kannatlik suudad kõike :)

Juuni alguses võtsin taas oma äriplaani ette, et kui küsivad saaks kiiresti parandused sisse viia, et ikka mäletaks, mis seal kõik kirjas, eriti numbrite osa. Nojah, 6 juuni lõunaks tuli meilile digidoc teade. Taaskord otsuse easilükkamine. Seekord olin aga vajaliku äpi alla laadinud ja sain suvilas niitmise vahel lugeda, et uus tähtaeg on 28 juuni. See on ju mägede taga! Oigasin, valasin endale klaasi rabarberiveini ja tähistamise asemel lihtsalt kulistasin selle joogi alla. No tegelikult oli janu ka, palava päikese käes muruniiduki taga jooksmine võtab veidi võhmale. Et karastav jook kulus ära nii ehk naa.
Juunikuu möödus uniselt, ootamine oli piin. Peale jaanipäeva oli ärevus aga juba suur. Äriplaani lahti ei teinud, lihtsalt ei suutnud. Öösiti magada ei saanud, hommikul vara olin üleval. Vaatasin iga kümne minuti tagant kella ja siis kalendrit ja siis telefoni ja jälle kella... Nagu sellest midagi muutuks. Eile olin kuidagi eriti närviline. Iga kord kui telefon kõll tegi haarasin selle lootusrikkalt kätte. Tühjagi, reklaamid, reklaamid... Õhtul kuue ajal sai ootamise aeg läbi. No tööpäev läbi, ei nüüd enam midagi tule. Homme siis uuesti! Ja korraga, veerand üheksa ajal õhtul tuli järsku see kiri. Lihtsalt tuligi kiri! Ja kirjas imetore teade - raha tuleb arvele kümne tööpäeva jooksul :) Ei mingeid täiendavaid küsimusi, ei mingeid parandusi. Kõik oligi korras!? Kirjutasin vist korralikult selle nõutud äriplaani.  Ongi kõik! Olemas! Varsti läheb ralliks! Osturalli ja  raamatupidamine ja aruanded ja muud rõõmud. Ja kõige selle ootamise ajal leidsin ka tööd. Üks pikem projekt, alustan juuli keskel, tootepildid. Üldse mitte see, mis äriplaanis kirjas aga töö on töö. Saan kirjutada oma esimesed arved ja teha esimesed sammud ettevõtjana :)

*Et mis avaldus? Ahjaa - see oli siis Ettevõtluse alustamise toetus, summas 4474 eurot mida ma Töötukasssa kaudu taotlesin. Et saada endale lõpuks ometi arvuti, millega tööd teha! Oma kodus pilte töödelda.

Rendirattaga Helsingis

Käisin eile koos noorema tütrega Helsingis, lihtsalt niisama, suve nautimas. Ja ma lihtsalt pean kiitma ja reklaamima sealset rattalaenutuse süsteemi. Enne reisi oli just-just jõudnud Tallinnasse elektrilise tõukeratta rendisüsteem.
Mu vanem tütar sai seda veidi kasutada aga paraku uue ratta leidmine osutus keeruliseks. Veel keerulisem oli leida kahte vaba ratast, sest ta liikus koos kaaslasega. Et nagu on süsteem ja nagu pole ka. Ehk rohkem oleks rattaid vaja, palju rohkem. Loodame, et peagi tuuakse juurde!!!

Foto: Spirit FM

Igatahes sain siit mõtte Helsingis samuti tõuksid rentida. Seal juba neid jagub, ilma ei jää. Laadisin alla vajaliku äpi - VOI Scooters aga paraku pidin pettuma. Sest noh, üksi saan ma seda kasutada küll aga.. mu 14 aastane tütar paraku mitte. Vanuse alampiir on 18 aastat. Sama on muidu Tallinnas. Selge, ootame veidi kuni laps kasvab, mis teha. Edasi uurisin ühistransporti ja tahtsin osta juba mõlemale päevapiletid, kui märkasin HSL kodulehel, et Helsingis on olemas ka linnarataste süsteem. Valisin päeva paketi. Maksab viis eurot ratas ja üks kasutaja saab rentida kuni neli ratast. Selles mõttes väga mugav, et kui lähed sõprade, perega ei pea igaüks endale kasutajat tegema ja eraldi maksma. Tõuksidega see just nii on, lisaks peab kõigil olema telefon ja sinna alla laaditud VOI äpp. Meile sobis see rattasüsteem igatahes hästi. Selle päeva jooksul võid lugematu arv kordi ratast laenutada, ainus tingimus on see, et kui üksik sõit kestab üle 30 minuti tuleb järgmise pooltunni eest maksta juurde 1 euro, max võib võtta ratta viieks tunniks. Pikem laenutus ei ole tegelikult aga sugugi vajalik, sest rattajaamu on iga nurga peal. Meil oli pikem sõit vist 20 min. Kaardilt on näha kui tihedalt linn neid täis on, kus on rattaid ja mitu neist kasutamiseks vabad on. Paaril korral küll tundsime veidi kadedust, kui tee ääres neid elektrilisi tõukerattaid seismas nägime. Sest neid saab igale poole maha jätta. Pole vaja jaama viia. See kerge kadeduse tunne tekkis siis, kui tahtsime korraks mõnda poodi sisse minna aga jaam oli kaugel (!) ehk nurga taga või kahe nurga taga. Ja ma ei uurinud ka võimalust, et kas ja kuidas saab ratta korraks seina äärde jätta. Mingit lukku ma ratta küljes ei näinud ja mina ei julenud küll ratast järelvalveta poe ette üksi jätta.
Teine imeline asi, mis ratastega kohe seondub on teed. Siin on rattateed ja need on igal pool ja tähistatud ja inimesed arvestavad sellega. Ehk harva jalutab keegi rattateel ja ratturid mahutuvad kenasti kõik liiklema. Kui ise teekonda planeerida, siis võib vahel tekkida olukord, et sõidad kõnniteel või sõiduteel. Kasutades aga HSL-i äppi suunab see sind kenasti rattateedele.
Panime rattaid laenutades tähele, et mõnikord ei töötanud tabloo, mis näitab kui kaua sa oled juba sõitnud (oluline info, sest 30 min on piir) ega ka sõidukiirust (minu jaoks mitte oluline info). Mõnikord oli koodide sisestamisega probleem aga Kirke pani tähele, et laiema tablooga rattad töötasid alati aga kitsa tablooga rattad kippusid streikima. Võib olla oli see juhus aga tähelepanek ikkagi. Kiiresti õppisin ka selgeks millise numbrini ma oma rattasadula alla (alati allapoole) kruvima pean. Minu nummer oli 10 ja Kirkel  8. Nii palju pikemate jalgadega on see plika minust :(
Järgmine kord Helsingisse minnes võtan kindlasti taas rattad, jõuab kaugemale ega väsita ja pole muret, et kas tagasi laevale jõuab.

Sain kätte selgeltnägija sertifikaadi

Unenäod on minu jaoks maailm täis seiklusi, põnevaid paiku ja imelisi vaateid ning võimalust kohtuda inimestega, kes on meie hulgast lahkunud või keda muidu näed harva. Ja kuna uned on mul erakordselt selged ning detailirohked, siis ajan vahel segamini, et oli see nüüd unes või ilmsi.
Mõni päev tagasi oli üks selline tore ja küsimusi tekitav uni: Olen kusagil reisil,  kohmitsen oma kapi kallal, et välja minna. Tuppa tuleb üks selgeltnägija, guru paljude jaoks. Ma olen teda pildistanud, tunnen ja tean teda. Seega ma ei imesta, et ta joonelt minu juurde tuleb, lai naeratus näol. Vahetame viisakusi, siis surub ta mul kätt, kuidagi pidulikult ja ulatab mulle mingi uhke dokumendi. Uhke selles mõttes, et paber on tugev, struktuurne, tekstid uhkeldavate fontidega, hästi kujundatud ja lisaks sellised kuldsed reljeefsed pressitud templid lehe alumises servas.  Allkirjad  näikse olevat kirjutatud sulega, näevad kuidagi galligraafilised välja. Tegemist on selgeltnägijate tunnistusega, sertifikaat selle kohta, et olen nüüd ametlikult läbinud kõik katsed ja olen võetud nö sumfti.
Maigutan suud. Meenub, et tõesti olen hiljuti mingeid eksameid teinud. Guru soovitab paberi ära peita, mingi teema sellega. Ma tean ja ei tea ka, punastan. Sosistame, voldin paberi kokku ja peidan pesu vahele. Mõte, et nüüd olen siis ametlikult selgeltnägija tekitab mus ebamugavust ja vähemalt esialgu ei taha ma sellest teistele midagi rääkida. Las olla mu väike saladus.
Edasi lähen õue ja seal jooksevad ringi karupojad. Müdistavad vahvalt edasi-tagasi. Keegi ütleb, et püüa karupoega paitada, see toob õnne. Püüan aga loom libiseb must kiirelt mööda ja saan vaid näpuotstega ta karva silitada. Võimalik, et sellest piisas. Vaidlen enesega, ma pole ju ebausklik ja taas meenub see sertifikaat, mille äsja olen saanud. Ajus toimub nagu plahvatus, suur segadus. Mõte ei suuda enam kaasa minna. Ärkan.
Täna oli aga selline uneke: Istun linnas ja vestlen ühe sõbraga, ajakirjanikust sõber. Kuju on võõras aga ma "tunnen" teda hästi. Kord meenutab üht, siis teist-kolmandat. Aju on ilmselt mitmest tuttavast ajakirjanikust  ühe kokku klopsinud. Korraga näeme, et kadunud Jüri Aarma jalutab raamatut lugedes. Või õigem oleks öelda - liugleb. Sest ta küll liigub aga nagu oleks teda relssidel liigutatud. Aeglaselt ja ilma ühegi kõikumise värinata. Veider, mõtlen ma, tavaliselt näen unes surnud inimesi aga nüüd nii kohe päriselt?! Mu sõber Aarmat ei märka ja jätkab juttu teemal, kuidas talle ükskord keset ööd võõras mees koju sisse marssis ja mis äge pidu selle peale lahti läks. Aarma tõstab pilgu raamatust ja sekkub: "See juhtus ju minuga, mulle tuli võõras külla ja läks peoks!"  Mu nimetu sõber on häiritud ja hakkab ebalevalt vastu vaidlema. Aarma naerab ta välja: "Sina! Kes sinusugust usub, vaata nüüd ennast, selline ontlik nagu sa oled. Minuga juhtuvad sellised lood. Minuga!" Ta jätkab oma meenutusi nagu oleks mingis telesaates. Vaatab kujuteldavasse kaamerasse ja lisab oma juttu täpsustavaid ja pikantseid detaile. Vaatame sõbraga seda nagu telekast. Sõber lööb käega ega ürita enam vastu vaielda. Siis korraga hakkan ma mõtlema. Aarma on ju surnud?! Kuidas ta siis nüüd seal räägib. See on ju värske saade, tänased uudised. Küsin sõbra käest, et kuule mis värk on? Kuidas ta seal olla saab?
"Post-production, post-production..." vastab sõber raugel häälel

Ehmatusega haiglasse

Mida teha, kui lapsel on meeletu peavalu aga valuvaigisti ei aita!? Valu läheb hoolimata tablettidest aina suuremaks. Kui enne valuhoogu läheb  silme ees pilt nii häguseks,  et ühe silmaga enam ei näe ja mõne aja möödudes kaob  sõrmedes tundlikus? Tekib hirm, kerge paanika. On pühapäevane päev, perearstil vastuvõttu pole. Helistasin siis perearsti nõuandeliinile 1220. Sealt soovitati kutsuda kiirabi või minna EMOsse. Hetkegi kaotamata tellisin takso, et arsti juurde sõita. Kiirabi tundus kuidagi äärmuslik olevat. Takso ilmselt parkis me akna all, sest saabus 1 minutiga. Kiiremini kui kiirabi!
Haarasin esikust midagi peale, Kirke toppis tossud paljaste jalgade otsa. Riided, mis meil seljas olid, sobisid küll soojas toas kandmiseks aga mitte õues. Ilm oli  sel pühapäeval külm ja vihmane. Aga mis sest, tagasi tuleme ka taksoga, mõtlesin.

Kirke võttis telefoni kätte ja pillas selle siis ootamatult maha. Seisis ja vaatas enda ette, miks? Kuidas? Käed ei suuda lihtsalt midagi hoida, on tundetud. Hirm süveneb. Mis see veel on?
Taksosse tuleb ta talutada, jalad võdisevad all.
Olen segaduses. Oot, ega ometi insult?! See pole ju võimalik!!!! Jõuaks juba kiiremini kohale.
Millegipärast arvan, et 14 ei saa enam Lastehaiglasse. Seepärast astume sisse PERHi suurde majja. Järjekorranumber, ootamine ja siis suunatakse ikkagi Lastehaiglasse. "Olete kindel!?" küsin lausa kaks korda. Läbi vihma teisele poole teed. Nüüd märkan, et olen valinud valed riided, valed jalanõud, vihnavarjust ei tasu unistadagi, seda pole. Lastehaiglas võetakse meid juba ukselt vastu. Ei mingit numbrit ega ooteaega. Ainult üleriided kästakse garderoobi viia. Jooksen sinna ja kohe kiiruga tagasi. Laps on juba meedikute hoole all, küsitletakse, mõõdetakse vererõhku ja palaviku. Seletame, räägime. Tuuakse ratastool ja laps sõidutakse ootetuppa, voodisse pikutama. Õdede jutust saan teada, et eluohtlik ta seis siiski pole, liigitatakse "kollaseks". Infolehest loen, et see tähendab abi andmist tunni jooksul. Toas palub Kirke mul rulood ette tõmmata, sest isegi see vähene valgus, mis vihmase ilmaga tuppa tungib on liig tema jaoks. Ootame. Mõne aja pärast on peavalu läinud nii hulluks, et laps hakkab oksendama. Samal ajal, kui ma lapse juukseid hoian vaatlen huviga kui leidliku disainiga on kaasaegsed oksekotid.  Need  saavad minult mõttes vaid kiidusõnu.
Tunni möödudes jõuab meieni lõpuks ka valvearst. Arvab, et tegu võib-olla migreeniga. Aga siiski tuleb asja veidi uurida, et välistada puugihaigused ja muud infektsioonid. Suunab edasi EMO jälgimispalatisse, analüüsid, tilguti, ravimid ja hommikuni jälgimisele. Saame ainsasse palatisse, teised voodid olid suures ruumis ja eraldatud üksteisest vaid kardinatega. Palati ainus miinus on see, et siin pole saatjale mõeldud lamamistooli. Ööseks ma seega lapse juurde jääda ei saa. Ja külm on siin ka. Röövin lapselt ühe teki ja kerin ennast plastikust toolile kerra.  Haiglasse jõudsime kella neli ja kaheksa ajal hakkab meil vaikselt kõht tühjaks minema, oleme mõlemad vaid hommikuse söögiga. Või mina olen, laps oli...  Väljas sajab, tuul on vahepeal nii tugev, et vihm sajab diagonaalis. Mul pole ei vihmavarju ega veekindlaid jalanõusid. Tõesti ei taha kopsupõletiku saada. Automaadis on ainult magusad näksid ja neid laps ei taha. Helistan vanemale tütrele, ta elukaaslasel on auto ja palun abi. Loomulikult tõttab ta meile appi, täpsemalt oma väikesele õele. Kuigi nad ootavad hetkel külalisi. Aga nad tulevad, lasevad oma külalised tuppa ja toovad haiglasse õhtusöögi - kuivikuid  ja croissante, sest muud lapsele lubata. Samuti magamiseks sobilikud riided. Kümne paiku jätsin lapse haiglasse ja hommikul üheksast olin tagasi. Ootame taas arsti.
Kirkel on kõht tühi ja lähen uurima, kas talle hommikusööki ka tuuakse? Pole ette nähtud. Aga nad võivad teed teha. Kohe kui hommikuse analüüsi vastused käes. Et enne ei saa süüa, kui on selge, et tohib! Oeh! Lõpuks, kell 12 sai kannatus otsa ja uuesti hommikusööki küsides sain vastuse: kohe tuleb arst.
Hommikune valvearst oli samuti väga sõbralik. Diagnoos polnud muutunud - ikka migreen, see auraga. Analüüsid kõik korras, põletike pole. Nüüd tuleb lihtsalt hakata valupäevikut pidama. Neuroloogile aeg panna ja koju kangemaid ravimeid varuda.
Sõbralikult naeratades teatas, et see pole midagi hullu. Et tal endal on ka migreen ja et nüüd on väga häid ravimeid. Tõhusaid. Imestas minu üle, kui ütlesin, et mul haruharva pea valutab ja kui, siis läheb kohe üle. Ta ei osanud arvata, et selliseid naisi ka on.  Et migreen olevat tänasel päeval lausa elu loomulik osa. Võimalik. Aga teismelisena saada teada, et sul võib peavalu tulla väga tühisest asjast ja nii tugev, et halvab su terveks päevaks - see pole just kõige toredam teadmine. Loodan, et kui tal sarnane valu tõesti korduma hakkab, siis väga harva. Et ikka elada ka saaks. Jõudu talle ja kõigile teistele, kes selle kuratliku haiguse käes vaevlevad!