Kuidas rõõmustada?

Kuidas rõõmustada emasid.
Tulin töölt koju, väsinud, näljane. Visksin koti nurka ja tardusin uksel... Mu toast oleks nagu torm üle käinud, mänguasjad laiali, laud täis pesemata nõusid. Noorem laps ajab piimatassi mu asja puhastatud diivanile ja vanema tütre küünelakk tilgub lauale. Krrrrrrrrr. Haaran kätega peast ja istun jõuetult põrandale. Oigan kuuldavalt: "Milleks mulle küll lapsed?!"
Kirke ronib diivanilt maha, paneb oma moosised käed ümber mu kaela ja ütleb veidi etteheitva moega nagu oleks ma midagi olulist unustanud : "Emme, lapsed on ju selleks, et sind rõõmustada!" Mu süda teeb jõnksti ja ma rõõmustangi, sest mul on ju lapsed :)

Kuidas rõõmustada lapsi.
Ostsin Kirkele jäätist, ikka lapse rõõmuks. Ta istub ja sööb seda asjalikult. Hetkeks vajub kuidagi mõttesse ja küsib siis : " Emme, kas seal linnas kus issi elab ka jäätist müüakse?"
No ikka müüakse, vastan talle ise imestunult kulme kergitades, et mis nüüd. Kirke ohkab nagu oleks tal suur koorem õlult võetud ja teatab: " No siis on hästi! Siis saab ta oma lastele jäätist osta ja neid rõõmustada." Ja sööb isukalt oma jäätist edasi, küllap maitseb see nüüd veel parem, kui suur mure murtud.

Rajalt maha - ometi kord

Lele hõiskas täna - jeee, Wipeout on nüüd subtiitritega. Ah see imelik veidrus - Rajalt Maha eesti keeles. Tõesti, see oli üks järjekordne "tobe noortekas" mida ma lihtsalt vaadata ei suutnud, eelkõige selle halva pealelugemise pärast. Ja ega ma päris hästi aru ei saanud, mida need paksud ja muidu saamatud (srry) seal tegid. Igatahes täna jäin seda vaatama ja täitsa huviga. On ikka hullumeelne eneseületuste jada, brrrr. Ja kui sinna juurde lisada veel saatejuhtide solvavad kommentaarid. No, peab ikka tugev inimene olema, et seda kõike suuta. Aga neile, kes ühe järjekordse kehva pealelugeja rajalt maha võtsid, suured tänud. Nii hoida!

Hobuteraapia

Nähtamatud sõbrad - see teema minu lapsepõlves puudus, ma küll fantaseerisin palju ja õppisin unes lendama ja nõiduma ja muud sellist aga nähtamatuid tegelasi mu kõrval polnud. Kirkel on juba pikemat aega sõbraks nähtamatud ponid. Nendega on üks igavene tüli kui aus olla. Vahel tahavad nad lapsega kaasa tulla ja oh seda häda, kui nad nüüd rongi ei mahu. No Kirke leidis õnneks lahenduse ja ponid sõitsid katusel :) Nad elavad ka meie 9-kordse paneelmaja katusel, nii et kõrgust nad ei karda. Vahel peab neil käest kinni hoidma ja siis tuleb eriti aeglaselt kõndida. Mina ka pean hoidma ja aru ma ei saa kuidas nad siis käia saavad, kui me mõlemad ponil käest hoiame?? No vahel söövad nad väga kaua rohtu, siis ei jõua me ka kuidagi edasi. Tundub lõbus? Jah aga vahel on ikka jube tüütu.
Paar päeva tagasi käisin aga pildistamas üht naist, kes tegeleb hobuteraapiaga, Kirke kaasas. Ohh seda rõõmu, kui lubati poni selga ronida ja teist kallistada ja lihtsalt olla. Kodune poniteraapia aga jätkub. Ahjaaa, unustasin vist mainida - need nähtamatud ponid oskavad loomulikult lennata. Ja üks poni jäi kahjuks auto alla aga nagu Kirke ütleb - tema on nüüd taevas ja pole vaja kurvastada. Ehh, lapsena on kõik nii lihtne...

Seisatus

Tee lõpus on vildakil värav
nõgestesse kinni kasvanud
nagu teaks –
siit ei minda, ei tulda
Luitunud värv koorub aialippidelt
ta pragudest moodustub põnevaid mustreid
neid võibki uurima jääda
eksida nende salapärasesse labürinti
unustada miks ja millal
Olen paigal
nii tasa, et kuulen - aeg seisab
õhk ei liigu, sumiseb vaid
oma magusat laulu
lõhnab äikese järele
Edasi minna ei saa
värav on kinni kiilunud
nagu teaks...

Kajakate kisa

Aru ma ei saa, mis neil kajakatel viga on või ongi nad sellised veidrikud. Juba nädal aega, igal hommikul umbes kella viie ajal alustavad nad oma meeletut kontserti. Nende kisa on rohkem kui ärev. Tundub, nagu oleks nad paanikas või karjuks üksteise peale. Kajakate kisa polegi ju miski kaunis muusika aga see varahommikune on lausa hüsteeriline röökimine. Selge see, et ma ei saa pärast sellist äratust tükk aega und. On põrgulised! Nojah, akna võiks ju kinni panna aga ma tahan õhku ka. Nii ma siis vähkren hommikuti unesegaselt ja mõistatan, et mida neil küll öelda on, mis neid vaevab. Unenäod on ärevad. Täna öösel nägin, et leidsin kadunud Kareli portfelli, ühe vana laeva kajutist koi ja seina vahelt. Läksin seda kohustetundlikult tema perele viima. Kotis leiduvad paberid tekitasid aga paksu pahandust ja nii ma kuulsin tänusõnade asemel ainult süüdistusi. Kuidagi suutsin ikka asjad selgeks rääkida ja sain enda kätte ümbriku, millel oli minu nimi. Suur ja paks ümbrik oli. Mida Karel mulle öelda tahtis, ma teada ei saanudki, äratuskell lõpetas selle unenäo. Sõnum teispoolsusest jäi lugemata...

Õhtul vaata seebikaid, kui suudad...

Puhkus saigi läbi. Hommikul olin veel ärevil nagu laps enne kooli, et mis riided ja ega ma hiljaks ei jää ja mis mind kõik ees ootab :) Toimetusse jõudes sulasin aga argisesse rutiini sisse nii sujuvalt nagu poleks suve olnudki.
Õhtul tulin koju, kaasas kolme nädala ajakirjad, ema märkas kohe, et üks on puudu. Srry, ei leidnud enam arhiivist, vabandasin. Ja siis hakkas peale - kuule teil on siin täitsa vale saatekava, just telekast näitas, et "Vaprad ja ilusad" hakkab nüüd allllllllles pool seitse - nuuksus ema. No oli vana ajakirja ette võtnud. Vaatas uuesti - oo, täna hakkab ju see uus sari, vaatame õige seda. Siis aga jäime koos tummaks - pole võimalik, see seep on pealelugemisega ja veel millisega. Kohutav! Ma suutsin seda oma tubli viis minutit vaadata, rohkem ei jaksanud. Olgu see sari kui tahes hea aga halvasti peale loetud tekst tõmbab kõigele vee peale, blahhhh... Peab ikka väga suur huvi olema, et taluda terve filmi aja pealelugejat, kes vuristab ja räägib mingi eriliselt tülpinud tooniga. Huvitav, kas neil toimetajat ei ole, kes teksti suupäraseks lühendaks. No näiteks igat "teret" ei peaks ju ka tõlkima. Tooni vist kontrollida ei saa. Igatahes jääb mulje, et ajal, millal suurem osa inimesi on valmis oma töökoha säilimise nimel aina rohkem vaeva nägema ja pingutama, tehakse kusagil ikka veel odavat haltuurat ...
Või siis, sama raha aga kolm korda rohkem tööd, ka see jätab jälje :(

Folgil juhtub alati midagi...

...või siis, et - minuga juhtub alati midagi, krrr (naer tagaridadest). See aga mind ei häiri, lihtsalt nõutuks võtab. Ma lubasin ju tantsida, eksju - no ei jõudnud suurt möllata midagi. Tasane maa ja khm, vanadus, võtsid mul jalad alt. Raske mõista, mis täpselt juhtus, lihtsalt ühel hetkel vajus põlv lonksu ja aiaiaiiiii. Pilt tahtis eest minna. Käia ei saanud, vastikult valus oli. Õnneks taipasin, et see valu ise üle ei lähe ja vedasin end mingil hetkel esmaabi punkti. Ma võin ainult ennast kiruda, et sinna kohe ei läinud. Aga tõesti, kui sul pole kunagi jalg põlvest välja käinud, siis ootad ikka ju paremat, et see jama lõpeb kohe, iseenesest. Esimene päev oli seega paigas, lonkur folgib pingi peal nagu vanainimesele kohane ;)
Hommikuks oli valu läinud ja suur hurraa!! Aga enne, kui ma arugi sain, suutsin jala ka pahkluust välja väänata (maas istudes, kusjuures!). Niuksudes sidusin eilse elastiku ümber pahkluu ja folgile. Paraku oli peagi selge, et põlv ei kanna endiselt, valutab käies ja vajab endiselt tuge. No apteegist saab õnneks igasugu kraami, veel elastiksidemeid, jäägeeli (mis pidavat hoopis soojendava toimega olema?) ja valuvaigisteid. Teel apteeki igatsesin oma karkusid taga aga need ei vedele iga nurga peal, paraku. Elastikuga andis vähemalt kõndida ja nii ma siis lohistasin end esimesele kontserdile. Seal aga - üllatus, üllatus - üks koorikaaslane haaras kohe mu haige jala enda käte vahele. Kristiina on nimelt reikimeister (mida kõike teada ei saa) ja see oli tõesti hää, sest sel päeval ma rohkem valu ei tundud. Suured tänud :) Ma kahjuks suurt ei tea reikist aga energiate liikumine on ju lausa pildilt näha, või mis ;)
Pühapäeval ärgates ei tundnud ma midagi, hommikune hurra oli aga oluliselt arem... Paar tänavahet kiiret kõndi ja vana sõber - valutav põlv tuletas end jälle meelde. Õnneks pahkluuga sai asi korda. Täna olin siis taas elastikside ümber jala, jäägeel ka abiks. Lonkama ei pidanud, asi edeneb paremuse suunas, vaatame, mis homne päev toob.
Ja kõigele vaatamata, oli folk taaskord super ja mõnus ja tore ja ehh - heaonolla, heaonolla, heaonolla, heaonolla jne

Igapäevased kiusatused

Ma naersin nende üle, kes kirusid - see Nigella saade tuleks ära keelata! Mis keelata, see on super, iga toidunautleja leiab sealt midagi ahvatlevat. Aga, nüüd - kui ma terve hunniku shokolaadiga sarvesaiu valmis tegin, niuksun, miks need ometi nii head peavad olema. Ma aina söön ja söön ja ei suuda jätta. Varsti ei saa liigutada ennast, ehh ;) Nigella nakatab sellise kergusega, et lausa kummaline. Me Lelega mõlemad fänname teda, lihtne ja ahvatlev - see on põhiline mis võlub. Päris palju asju oleme järgi proovinud, mõnus! Aga jah, üks asi, et see kõik hakkab figuurile aga rahakotile mõjub ka laastavalt. Puhkuse ajal olen aga palju rohkem magustoite vaaritanud, kui muidu, sest on aega - aega, et vaaritada ja aega, et nautida. Kaalule ma ei astu, vot :P Ja homme lähen Viljandisse folgile, siis tantsin nagunii kõik need koogid ja kreemid maha.

Puhata on mõnus :)

Ja eriti tore, kui jagub ka ilusat ilma, on päikest ja tuult ja merd :) Tõeliselt toreda meeleolu saime Tallinna Merepäevadelt. Igatahes tasus see pikk järjekord ennast ära, kiire kaatri sõit oli super. Filmisin veidi ka seda, Kirke kilkamine jääb küll ainult videoklippi aga näostki on näha, kuidas ta seda nautis. Kätt hoidis vahepeal suu ees, et hingata ka saaks, tuul oli vinge. Stillkaader videost ja üks seebikaklõps kaugenevast kaldast ka.

Elisa pommitab nullarvetega, krrr...

Kui veel ühe nullarve saan siis hakkan karjuma, lihtsalt masendav - milleks need!!! Mõni aeg tagasi suutsin pika seletamise peale Elisale selgeks teha, et ma ei vaja selliseid arveid ja palun ärgu saatku enam. Sain veidikeseks rahu ja nüüd läks jälle lahti, juba teine nullarve, eelmine kuu tuli ka. Täna olen päev otsa üritanud seda neetud klienditeenindust tabada - asjata. Tea, kas neil on palju selliseid nördinud kliente, et liinid nii hullult ülekoormatud.