Kurb tuleb välja

Kirke joonistas pilti ja seletas omaette:

Oi, pea tuli suur liiga. Nüüd silmad ja kurb tuleb kõik välja - üks, kaks, kolm, kuus, kaheksa... Emme on üksi kodus siin ja nutab, ähäh-ähähh, kurb tuleb põse peale, märg täitsa...

Jajah, nii siis tehakse emmest pilti, ikka kurb ja pisarad silmas, ehmatav kohe. Aga punased kingad ja sinine kleit, täitsa ilus ju :)

Raha tõi vabaduse

Seda linki vaatasin ma mitu-mitu korda. Lugesin pealkirja aga miski hoidis mind tagasi, lugema ei kippunud, et ahh, teadagi millest siin juttu. Vahepeal kontrollisin oma viking loto numbreid, no valed numbrid olen valinud, nagu ikka :( Ja jõudsin ringiga tagasi selle artiklini - Lotovõitja uue elu esimene päev. Lugesin ja suu jäi lahti, ei see tundus liiga ilus, et olla tõsi. Ma olin hetkeks selle mehega ühel lainel, vaidlesin veidi vastu, imestasin ja kadestasin, tahtnuks temaga tuttavaks saada, näha seda tüüpi. Väike kuradike mu peas kisas - see pole võimalik, ajakirjanik on selle loo lihtsalt välja mõelnud, see on eksperiment lugeja tunnete kallal.
Nojah, kui see kõik aga kõrvale jätta, siis tahes-tahtmata hakkasin mõtlema enda valikute peale. Mida ma ise teeks, mis mul puudu on, mille üle ma kurdan. Ja hirmus oli see sisekaemus - ma ei tea mida ma tahan. Mul on unistused aga neid ei saa raha eest osta. Ja kui mulle kukuks sülle suurem summa, siis ma ei teaks mida sellega peale hakata. Reisima ja asju ja kingitusi teha, seda kindlasti - aga mida ma muuta saaks. Kas ma tahaks üldse midagi muuta, parandada. Kohutav - ma olen kas liiga laisk, et sellele mõeldagi või puuduvad mul kõrgemad sihid. Ja ma vajusin tagasi oma arvuti taha ja klõbistasin klahve ja lugesin artikleid ja unistasin mehest metsast, kel on unistused ja vaikus ja vabadus.
Üks tuttav, kellele lingi saatsin ohkas, ja ikka on uue elu alustamiseks vaja raha.

Tjah, oleme orjad, rahaorjad ja selleks, et vabaks saada tuleb end vabaks osta, suure-suure rahaga muidugi...

Ja veel üks kommentaar - ma ei mõelnud sellele, et näe kus mees, kas ta enne ei osanudki elada, et alles nüüd. Ma tean, kui lihtne on sattuda sellisesse nõiaringi, et polegi muud kui töö ja kohustused. Ma olen ise selle sisse teadlikult põgenenud, et unustada mured, need mis hingele haiget teevad. Aga kui kord selles töötegemise (rahateenimise, kohustuste, võlgade vms. ) ringis sees oled, siis välja on väga raske pääseda. Nii võib kaotada küll ennast, kui ka sõpru, sest aega ei ole ja väsimus on suur. Just see lõik - Olin oma töö tõttu juba murdumise äärel. Ma olin lihtsalt nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma ei saanud juba tükk aega aru, milleks ma elan. Mis elu see on? Tervisele hakkas, mul olid südames pisted. - see pani mõtlema ja ehmatas mind. End töösse mattes saab unustada küll nii mõnedki mured, kuid samuti ka rõõmud...

Tuli, tuli - uue aasta esimesed minutid

Istusime lapsega akna peal ja vaatasime kuidas hoovis paugutatakse (puuksutatakse nagu Kirke ütleb, ic). Kibelesin õue, et rohkem näha, iga nurga taga ju käis see möll. Kui äkki lendas üks rakett otse naabermaja aknasse ja kohe läks ka tuba põlema. Karm tegelikult, sest enne oli klaasitud rõdu ja pärast alles toa aknad. Rakett põrutas otse tuppa nagu pärast selgus, läbi kahe akna. No muidugi läksin ma seda asja lähemalt uurima ja nägin kuidas hüsteerias teise korruse pidulised (ikka päris täis olid need noored) hüppasid koridori ukse kohal asuvale vahekatusele. Millegipärast ei suutnud nad koridori aknast sisse ronida ja rahulikult trepist alla tulla. Olid vist omadega nii sassis. Karjusid seal, mõned vanemad prouad tegid sama õues. Maja aga põles, leegid suurenesid ja rahvas tegi rahulikult pilte ning lasi rakette samas hoovis edasi. Olgu, olgu tuletõrjesse helistati ikka ka. Korteriomanik ise oli õues rakette laskmas ja nägi pealt kuidas ta tuba leekides lõõmab. Imelik, et keegi oma autost kustutit haarama ei tormanud, need peaks ju igas masinas olema. Esimene korrus, saanuks ehk midagi teha... Üks tuba neil igatahes hävis, teised said lihtsalt rohkelt tossu ja vingu, nagu ka paar ülemist korterit. Et nii siis algas see aasta, rohke paugutamise ja vaatamänguga. Kirke oli küll väga ehmunud, meie suuremad kuidagi tuimalt rahulikud.

Petlik vaikus

Tormasin ja rabelesin aga nüüd on veidi vaiksem. Nii vaikne, et pole isegi kaamerat välja võtnud. Jõuluaeg ei tulnud küll päris selline nagu plaanitud aga noh, puhkus seegi. Lelega on üks häda teise otsa, no ei saa terveks. Detsembri alguses üks narkoosiga lõikus, siis üks ilma (see tehti sünnipäevakingiks). Ja kolmas kord siis jõululaupäeval. Et taaskord haigla poole teele, ikka sama murega - paised teevad liiga, ei saa istuda, ei astuda... Õnneks polnud ta hommikul midagi söönud, sai kohe narkoosi ja nuga sisse. Ilmselt tänu pühadele lasti meid ka koju, las siis saab oma kingid ja muu - ütles arst leebelt. Et tulge homme siduma ja neljapäeval uuesti. Nüüd vist (!!!!!) paraneb. Teeme kõik mis vähegi annab, pärmitabletid sisse, magusat ei tohi üldse süüa (kommid kõik ära peidetud), siis veel kompressid ja kallid salvid - no ehk saab seekord pidama ja uusi mädakoldeid ei teki.
Seal haiglas oli üks naljakas vahejuhtum ka - Lele hakkas narkoosist toibuma ja oli vaja, et keegi teda seal laual valvaks ja kinni hoiaks. Peale narkoosi käituvad kõik väga veidralt. Narkoosiõde tuleb arsti juurde (ma istusin samas üle laua), vaatab mind, tormab siis koridori, jälle tagasi ja küsib arsti käest - et kus see ema on? No siin on, viipab arst minu suunas. Tea kas ei anna ema mõõtu välja või mis, ic. Teine kord kui siduma läksime, siis oli uus arstionu. Vaatab mind ja küsib - ja teie olete lapsele kes? No kes, ema ikka - ohkan, jälle on neil kahtlusi. Nojah, praegu on ju neljakümneselt sünnitamine normaalne, selle loogika järgi ei sobi ma kuidagi teismelise emaks.
Täna öösel hoidsin hirmuga Kirket kaisus, kuidagi kuum on ta ja köhib. Pool ööd jäigi magamata, ta lihtsalt lobises ja lobises ja lobises - nagu peaks kõik jutud korraga ära rääkima. Ta ongi viimased päevad nii käitunud, nagu palavikus laps, kes sonib - ainult kraad ei näita palaviku. No loodame, et nüüd päris haigeks ei jää, ehk saab sellest köhast, nohust ka lahti.
Olen viimasel ajal veidi väsinud suhtlemast ja isegi rahul sellega, et ei saa kuhugi minna vaid olen sunnitud rohkem kodus olema. Et nagu hea vabandus, sest kes see ikka sellist - ahh ma ei jaksa, ei viitsi, ei ole tuju - vabandust vastu võtab. Haige laps - see on iseasi.

Enam ilusamaks ei saa

Korrastasin oma kodukat ja leidsin ühe kirjatüki, ajast ammusest :) Praegu võtab veidi muigama, samas ka ohkama - et kas tõesti on idealistlikust teoreetikust saanud see kurjajuur, keda ise materdab. Tõesti olen hakkama saanud nii mõnegi maitsetusega, ikka sooviga kedagi ilusamaks muuta. Ajakiri peab ju müüma ja kõik peab olema nii kaunis, nii kaunis... Vahel vaatad arvutiekraani ja kirud, peab ta siis nii kole olema - nüüd mässa siin. Ega see asi tegelikult nii hirmus olegi kui kisa kostub. Lihtsalt üks näitsik (vanust alla 30-ne) ärritas mind veidi. No ta ei saavat naeratada, sest tead - meik hakkab muidu pragunema!!! Ja pärast oli tige, sest ühtki naeratusega pilti polnud, ainult sellised ülbed. Oeh, raske on ikka see staari elu ja veel raskem on talle meele järgi olla. Tundsin end ikka väga sandisti. Tea kuidas sellised oma jumestajate, juuksuritega hakkama saavad.

Oleks nii väga tahtnud oma piltidest enne ja pärast mõne karmima näite siia ülesse panna. Aga vot, ei saa ikkagi, nagu ei sobi või... Las jääda midagi ka saladuseks, kuidas keegi tegelikult ja pildil välja näeb. Tegin hoopis ühele vanale daamile noorenduskuuri. See pilt Ita Everist sai tehtud siis, kui ta mängis kuningas Lear´i seepärast on ka meik selline, et ta vanem välja paistaks, samuti sättisin valguse seda rõhutama. No nüüd veidi photoshopi, paar filtrit ja aastad kaovad näost nagu imeväel :) Vaata pilti suuremalt, siis näed rohkem.

Võhmale aetud

Tööl on praegu hullumeelne aeg, teeme lisaks jooksvale kahte numbrit ette. Et siis kolm korraga. Jajah, võhm on varsti väljas...
Täna ärkasin öösel kell kolm suure ehmatusega, rinnus pitsitas, lisaks õhupuudus - oli tunne, et lihtsalt süda jääb seisma. Aken lahti, kaks klaasi vett ja voodisse tagasi.
Und ei tulnud, hirm oli - kas tõesti mingi karm terviseprobleem või olen lihtsalt hullult ületöötanud. See oli sel nädalal juba teine kord, kui süda ennast tunda andis. Mis toimub! Ma pole ju veel nii vana, et infarkti saada...
Umbes pooleks tunniks sain veel und, siis ärkasin uuesti. Lele sõitis Lapimaale ja enne minekut (kell oli umbes pool viis varahommikul) käis meil veel äge vaidlus, olime samal teemal juba kolm päeva jagelenud. Lele oli nimelt kaasa ostnud neli kaheliitrist limpsi ja liitri jagu vett. Lisaks sellele koormale veel magamiskott, riided ja muu vajalik. Ma palusin ja seletasin ja ähvardasin ja meelitasin aga ei miskit. Laps nutab aga keeldub kotist pudeleid vähemaks võtmast. Kohutavalt põikpäine plika. Lõpuks sain ühe pudeli vähemaks ja koti kaks kilo kergemaks. Aru ma ei saa, kust ma küll sellised lapsed saanud olen... Kirke on ju samasugune kange tegelane. Ainus vahe on praegu see, et kui püüan neist aru saada ja küsin aga miks ometi, ütleb Lele - sellepärast ja Kirke - selle kord. No jõudu neile, mulle ka :)

Kairo - ummikud, hingemattev sudu ja muidugi püramiidid

Panin Kairost ka mõned kaadrid ülesse. Linnas me palju liikuda ei saanud, viimasel õhtul korra turule lasti - seal tegin piilukaamera pilte. Noh nii, et kaamera kõhupeal ja nagu möödaminnes klõps - kadreerimine siis olematu. Et saada mingitki pilti linnamelust, siis tegin pilte läbi bussiakna, nagu üks korralik turist kunagi. Liiati seisime me ju pidevates ummikutes ja oli päris vahva vaadata kuidas kohalikud külma rahuga ummikus passides näiteks lehte loevad. Tuututamine ei mõjunud seal aga mitte paanilise lärmina vaid korrektse suunanäitamisena. Püramiidide juurde sain siiski jalutada ja oli ka natuke aega. Praegu pilte vaadates ohkan, et oleks ikka rohkem aega tahtnud. Selleks, et seda mustust ja prahti paremini esile tuua. Need pildid on ju tegemata mul, aga las olla ega kõike ei jõuagi.

Ja ülejäänud pildid siit

Asjade väärtus

Sambad, postid, postamendid - kõrgusse püüdlevad tähised jätavad alati veidi kõrgi mulje. Isegi maantee ääres oleval kilomeetripostil on mingi muhe väärikus, olgugi ta madal ja märkamatu.
Mind häirib vahel, kui keegi teatab upsakalt - ähh see pole ikka see õige (originaal, piisavalt vana või kallis, kuulsa kunstniku tehtud vms). Nojah, pole siis pole - aga mind paeluvad need asjad ikkagi, eriti kui neis on mingi ebakõla. Vahel tundub mulle, et ma ei oska asjade õiget väärtust hinnata, ei suuda seda mõista. Näiteks Egiptuses imetlesin küll püramiide aga tõeliselt lummatud olin, nähes muuseumis Tutanhamoni sandaale. Kuldseid vaadates mõtlesin, et tea, kas need tal varbavahesid villi ei hõõrunud ja nahkseid nähes, et näe kui peen näputöö ja kui vahvalt need plätud ära on kulunud. Sel hetkel plahvatas korraga KUI vanad need asjad mu ümber on ja hetkega oligi peas kõik sassis. Jah tundsin end lapsena, kellele pakutakse miljonit ja ta selle peale õlgu kehitab aga saja krooni peale lähevad silmad põlema. Sest seda saab kommidesse ümber arvutada, selle väärtus on hoomatav, mitte ebamäärane nagu miljonil.
Tegelikult tahaks aga öelda - tühisuste tühisus, kõik on tühine - asjade väärtus on vaataja silmis. Ja shampustest ei tea ma mõhkagi ehk olgu või tuhat krooni pudel, maitseb ikka nagu üks hapu gasirovka, srry. See viimane lause tuleb mu ebaõnnestunud katsest shampuseid testida, no ei oska - tee mis tahad. Veidi solvumist selles suhtumises, et enne ikka tuleb maitset treenida kui nii peeni jooke mekid aga noh... Ilmselt peakski sel aastavahetusel hoopis mõnda värvilise sildiga lasteshampat jooma, saaks koos lastega klaase kõlistada :)

Siwa

Kogu reisi parim päev oli Siwa kõrb ja oaas. Sõitsime sinna küll kaua-kaua hommikul 4-st läks buss -viis tundi loksumist, tagasi hotelli jõudsime umbes täpselt südaööks. Kokku oli vahemaa umbes tuhat km. See loksumine aga tasus enda igati ära. Surnute mägi, kuhu me esimesena jõudsime oli küll põnev pühamu aga mind lummas see kuumus, mis tuli nii alt kui ülalt ja mähkis su hellalt endasse. Kleopatra allikal oli meil aega vaid paar minutit, kahju kohe - sain ikka näo märjaks kasta selle imeveega :) Teravaim elamus oli kindlasti mööda kõrbe jeepidega kihutamine - kurvid ja järsud tõusud, langused - ma aina karjusin ja tegin kõige kiuste pilte pea autoaknast väljas - super vahva! Keset seda liivakõrbe oli aga tõeliselt armas oaas - kuuma mineraalvee allikaga. Seal vedelesime mõnuga. Teel nägin veel soolavälju - kuivanud merepõhi, ka seal anti meile autost väljumiseks aega vaid 10 minutit. Kohalik giid tantsis meile väikse ja külma järvekese ääres ja pakkus kuuma ja vägade kanget teed juua. Sõidu ajal aga plaksutas koguaeg käsi, laulis jalla-jalla ning keelas autos millestki kinni hoida, no et oleks uhh hullem tunne, kui jeep mäest alla kihutas. Külakesse jõudsime aga lootusetult hilja, valgus oli läinud ja pilti ei saanudki õieti teha. Tagasiteel olin uutest ja säravatest elamustest nii tulvil, et uni ei tahtnud kuidagi tulla...
pilte vaata siit

Jalla-jalla ehk rutuga läbi egiptimaa

Lisaks sadadele kohustuslikele kaadritele aretasin edasi oma seeriat - "Kohaoleku kontroll". Õnnetuseks kirjutasin need blogisse pandud pildid üle ja nüüd mul ongi ainult netiversioon, niuks :( Hammas ka valutab ja õhtuleht kirjutas mingi veidra artikli nagu oleks ma mõni äraostetav. Aga ei ole ju, tegin vaid oma tööd seal. Ja seda polnud vähe. Väsimus on peal, sest muljeid oli palju ja pikad bussisõidud lokustasid ka korralikult läbi. Vette sain alles kolmanda päeva õhtul ja siis ka sisebasseini, kus oli nii tulisoolane vesi, et kaua seal olla ei kannatanud. Pikad väljasõidud tõid meid hotelli pimedaks (viiest juba päike läinud) ja siis ei lubata seal enam ei merre ega valgustatud välibasseinidesse. Veider oli üks hotell Porto Marinas, kus peatusime mitu ööd. Ääretu suur kompleks oli nagu välja surnud, olime ainuke grupp, lisaks paar üksikturisti ja meeletu teenidajate brigaad. Hotellide all oli paarkümmned kauplust, kuid ükski neist ei olnud avatud. Ehitus käis ja välibasseini ei saanudki minna, sest kus sa seal vedeled töömeeste vahel. Rand oli küll pisike aga tervelt ühe päeva saime ka seal vedeleda. Vesi vahemeres oli jahedavõitu, kauaks sinna mulistama jääda ei saanud. Kananahk oli peagi peal. Punasesse merre sain siiski ka, aega oli küll vaid paar tundi, osa sellest kulus ranna otsimisele, sest takso viis meid alul valesse kohta linna teises otsas. Päikest saigi lausa varastatud, igal peatusel kui bussist välja saime, maantee ääres seistes keerasime oma näod päikese poole ja kasutasime igat hetke, isegi rannas sai kella vaadatud, et näe veel viis minutit siis peab tormama. Ometi olen rahul - see oli mu esimene välisreis peale nõuka aega (kui kaks Helsingi külastust välja arvata) ja elamus missugune. Eriti vaimustas mind Siwa kõrb ja oaas. Olen endiselt selle ääretu ja kuumava liivavälja lummuses.
Shoppamine jäi aga kiireks läbitormamiseks, mõni vaba minut et leida õige koht ja siis kiirelt paar soovitud asja lastele või endale. Püramiidide juures ma lausa põgenesin pealetükkivate suveniirimüüjate eest. Seal käis ikka korralik kaelamäärimine. Olin liiga palju õudukaid sel teemal kuulnud ja ei julgenud katsetki teha. Kairo turul ikka proovisin ja ostsin ühe trummi sealt. Hind oli alguses kosmiline 350 kohaliku (umbes 700 eeku) ja langes siis 60-ne peale, aga ikka tundus mulle, et oleks saanud soodsamalt. Igatahes võttis see kauplemine tüütult kaua aega, need vähesed poed kus olid fix hinnad tundusid lausa paradiisina. Kuigi ka seal tuli hinda pahatihti küsima. Täna kodupoes käies nautisin seda, et igal asjal on kindel hind ja ma ei pea selle üle kauplema ega uurima mis maksab, ega seda mis selle karbi sees on.
Teen peagi ka mingi galerii reisipiltidega, siis saate näha enamat kui mu varbaid :)