Asjade väärtus

Sambad, postid, postamendid - kõrgusse püüdlevad tähised jätavad alati veidi kõrgi mulje. Isegi maantee ääres oleval kilomeetripostil on mingi muhe väärikus, olgugi ta madal ja märkamatu.
Mind häirib vahel, kui keegi teatab upsakalt - ähh see pole ikka see õige (originaal, piisavalt vana või kallis, kuulsa kunstniku tehtud vms). Nojah, pole siis pole - aga mind paeluvad need asjad ikkagi, eriti kui neis on mingi ebakõla. Vahel tundub mulle, et ma ei oska asjade õiget väärtust hinnata, ei suuda seda mõista. Näiteks Egiptuses imetlesin küll püramiide aga tõeliselt lummatud olin, nähes muuseumis Tutanhamoni sandaale. Kuldseid vaadates mõtlesin, et tea, kas need tal varbavahesid villi ei hõõrunud ja nahkseid nähes, et näe kui peen näputöö ja kui vahvalt need plätud ära on kulunud. Sel hetkel plahvatas korraga KUI vanad need asjad mu ümber on ja hetkega oligi peas kõik sassis. Jah tundsin end lapsena, kellele pakutakse miljonit ja ta selle peale õlgu kehitab aga saja krooni peale lähevad silmad põlema. Sest seda saab kommidesse ümber arvutada, selle väärtus on hoomatav, mitte ebamäärane nagu miljonil.
Tegelikult tahaks aga öelda - tühisuste tühisus, kõik on tühine - asjade väärtus on vaataja silmis. Ja shampustest ei tea ma mõhkagi ehk olgu või tuhat krooni pudel, maitseb ikka nagu üks hapu gasirovka, srry. See viimane lause tuleb mu ebaõnnestunud katsest shampuseid testida, no ei oska - tee mis tahad. Veidi solvumist selles suhtumises, et enne ikka tuleb maitset treenida kui nii peeni jooke mekid aga noh... Ilmselt peakski sel aastavahetusel hoopis mõnda värvilise sildiga lasteshampat jooma, saaks koos lastega klaase kõlistada :)

Siwa

Kogu reisi parim päev oli Siwa kõrb ja oaas. Sõitsime sinna küll kaua-kaua hommikul 4-st läks buss -viis tundi loksumist, tagasi hotelli jõudsime umbes täpselt südaööks. Kokku oli vahemaa umbes tuhat km. See loksumine aga tasus enda igati ära. Surnute mägi, kuhu me esimesena jõudsime oli küll põnev pühamu aga mind lummas see kuumus, mis tuli nii alt kui ülalt ja mähkis su hellalt endasse. Kleopatra allikal oli meil aega vaid paar minutit, kahju kohe - sain ikka näo märjaks kasta selle imeveega :) Teravaim elamus oli kindlasti mööda kõrbe jeepidega kihutamine - kurvid ja järsud tõusud, langused - ma aina karjusin ja tegin kõige kiuste pilte pea autoaknast väljas - super vahva! Keset seda liivakõrbe oli aga tõeliselt armas oaas - kuuma mineraalvee allikaga. Seal vedelesime mõnuga. Teel nägin veel soolavälju - kuivanud merepõhi, ka seal anti meile autost väljumiseks aega vaid 10 minutit. Kohalik giid tantsis meile väikse ja külma järvekese ääres ja pakkus kuuma ja vägade kanget teed juua. Sõidu ajal aga plaksutas koguaeg käsi, laulis jalla-jalla ning keelas autos millestki kinni hoida, no et oleks uhh hullem tunne, kui jeep mäest alla kihutas. Külakesse jõudsime aga lootusetult hilja, valgus oli läinud ja pilti ei saanudki õieti teha. Tagasiteel olin uutest ja säravatest elamustest nii tulvil, et uni ei tahtnud kuidagi tulla...
pilte vaata siit

Jalla-jalla ehk rutuga läbi egiptimaa

Lisaks sadadele kohustuslikele kaadritele aretasin edasi oma seeriat - "Kohaoleku kontroll". Õnnetuseks kirjutasin need blogisse pandud pildid üle ja nüüd mul ongi ainult netiversioon, niuks :( Hammas ka valutab ja õhtuleht kirjutas mingi veidra artikli nagu oleks ma mõni äraostetav. Aga ei ole ju, tegin vaid oma tööd seal. Ja seda polnud vähe. Väsimus on peal, sest muljeid oli palju ja pikad bussisõidud lokustasid ka korralikult läbi. Vette sain alles kolmanda päeva õhtul ja siis ka sisebasseini, kus oli nii tulisoolane vesi, et kaua seal olla ei kannatanud. Pikad väljasõidud tõid meid hotelli pimedaks (viiest juba päike läinud) ja siis ei lubata seal enam ei merre ega valgustatud välibasseinidesse. Veider oli üks hotell Porto Marinas, kus peatusime mitu ööd. Ääretu suur kompleks oli nagu välja surnud, olime ainuke grupp, lisaks paar üksikturisti ja meeletu teenidajate brigaad. Hotellide all oli paarkümmned kauplust, kuid ükski neist ei olnud avatud. Ehitus käis ja välibasseini ei saanudki minna, sest kus sa seal vedeled töömeeste vahel. Rand oli küll pisike aga tervelt ühe päeva saime ka seal vedeleda. Vesi vahemeres oli jahedavõitu, kauaks sinna mulistama jääda ei saanud. Kananahk oli peagi peal. Punasesse merre sain siiski ka, aega oli küll vaid paar tundi, osa sellest kulus ranna otsimisele, sest takso viis meid alul valesse kohta linna teises otsas. Päikest saigi lausa varastatud, igal peatusel kui bussist välja saime, maantee ääres seistes keerasime oma näod päikese poole ja kasutasime igat hetke, isegi rannas sai kella vaadatud, et näe veel viis minutit siis peab tormama. Ometi olen rahul - see oli mu esimene välisreis peale nõuka aega (kui kaks Helsingi külastust välja arvata) ja elamus missugune. Eriti vaimustas mind Siwa kõrb ja oaas. Olen endiselt selle ääretu ja kuumava liivavälja lummuses.
Shoppamine jäi aga kiireks läbitormamiseks, mõni vaba minut et leida õige koht ja siis kiirelt paar soovitud asja lastele või endale. Püramiidide juures ma lausa põgenesin pealetükkivate suveniirimüüjate eest. Seal käis ikka korralik kaelamäärimine. Olin liiga palju õudukaid sel teemal kuulnud ja ei julgenud katsetki teha. Kairo turul ikka proovisin ja ostsin ühe trummi sealt. Hind oli alguses kosmiline 350 kohaliku (umbes 700 eeku) ja langes siis 60-ne peale, aga ikka tundus mulle, et oleks saanud soodsamalt. Igatahes võttis see kauplemine tüütult kaua aega, need vähesed poed kus olid fix hinnad tundusid lausa paradiisina. Kuigi ka seal tuli hinda pahatihti küsima. Täna kodupoes käies nautisin seda, et igal asjal on kindel hind ja ma ei pea selle üle kauplema ega uurima mis maksab, ega seda mis selle karbi sees on.
Teen peagi ka mingi galerii reisipiltidega, siis saate näha enamat kui mu varbaid :)

Tulemängud

Eile Londoni pilte vaadates olin päris kurb. No ikka ei ole seda õiget. Olgem ausad - ega ma ei üritanud ju ka eriti. Sest tulega mängimiseks (loe: tuleskulptuuride ehitamine, kunstiliste piltide lavastamine jms.) on vaja aega. Aega, et mõelda, sest efektsel kaadril peab ka sisu olema. Praegu olen kuidagi kokku jooksnud, tempo on peamine, ideed lihtsalt ei mahu enam sellesse ruttu. No küllap ka pea jälle tööle hakkab.
See pilt on aga tehtud aastaid tagasi. Enne oli idee, siis tuli koht ja aeg. Pildistamine ise võttis ka paraja aja aga väga vahva oli. Siis tegin veel filmile ja antud kaader kuulub tegelikult untsus kategooriasse. Tuleleekidest pidi välja tulema kiri - Flame. Pärast sain muidugi ka õiged kaadrid, korrektsed tähed ja muu. Ometi meeldib kogu seeriast mulle just see pilt, koos kõigi oma puudustega. Ka see, et Naatan peale jäi polnud algselt plaanis - täna aga on mul isegi kahju, et ta nii vähe pildile jäänud on. Seal F-tähe juures võiks ju ka üks kummituslik kogu olla. Ja veel üks veider või tegelikult täitsa tavaline asi - panin pildi desktopile ja seal kumab see kuidagi eriliselt kaunilt, see kaader, mis paberil pole pooltki nii lummav.

Esimene lumi - kraavis

Nagu ikka tuleb talv ootamatult...
Londonist tagasi tulles selline pilt siis teel. Kalade hingeöö oli nagu ikka, veidi segane. Mudasse kinni jäänud masinaid ja pori ja alko ja tosssu ja tossu ja hommikul siis ilus särav päike ja lumi :)

Hirmust vabaks

Teiste hirmud ja foobiad tunduvad kõrvalt vaadates ikka veidrad ja uskumatud. Mõtled, et - ahh nii ei saa olla, see pole võimalik või - appi, kui naljakas. Ometi pole ma ise neist hirmudest vaba, lausa foobia mõõtmed on võtnud kaks hirmu - pimeduse kartus ja hirm sügavate tunnelite, koobaste ees. Metrooga ma näiteks sõita ei saa ja võõras kohas magama minnes kontrollin alati aknad üle, et kas ikka valgust kumab piisavalt sisse. Nojah, sellised hirmud siis.
Aga oma hirmust piisonite ees sain nüüd vist küll lahti. Kui Kati (Murutar) mulle neljapäeva hommikul sms-i saatis, et pühapäeval siis lähme ja teeme need pildid, vajusin kokku. Täiesti hämmastav, poleks arvanudki, et see mind sedasi koormab. Sõidutunnis sain järsku aru, et olen omadega ikka täitsa puntras - hirm pühapäeva ees oli mu haigeks teinud. Sõitsin vastu äärekive, rool vajus mu käest ja mul polnud jõudu ega tahtmist seda hoida. Vahtisin üksisilmi teele, mõistmata mis ma teen või kus ma olen. Õnneks taipasin sõidutunni pooleli jätta, sest tajusin kui ohtlik ma olin - endale ja teistele. Tööd ei suutnud ka teha sel päeval, käisin korra toimetuses nagu zombi, ehmatasin teisi oma olekuga ja koju tagasi, seal magasin ülejäänud päeva lihtsalt maha.
Enne sõitu tahtsin ma ainult, et see juba möödas oleks. Seal piisonifarmis olid aga vaid esimesed hetked kõhedad. Kahetsesin hetkeks, et telet kaasa ei tarinud ja pean ikka loomale päris ligi minema. Õnneks aga muutus see peagi. Rääkimine farmiomanikuga ja Katiga, piisonite pildistamine, meenutamine - peagi olin maha rahunenud ja hirmud kadunud. Päev farmis möödus kiiresti, värske õhk ja hiiekohad, maitsev õhtusöök ja hea seltskond tegid oma töö. Õhtuks olin lausa õnnelik ja täis mingit suurt kergust ja rahulolu. See imeline kerguse tunne (nagu oleks armunud) valdab mind siiani. Ilmselt tuleb see suuresti ka leppimisest ja andestamisest, sest lisaks hirmule olin ma täis ka viha piisoni omaniku ja kõigi maailma piisonite vastu.
Ja tuleb tunnistada, et see ravimoodus - seisa oma hirmuga silmitsi ja sa võidad ta - vahel ka töötab. Neid kahte pimeduse ja tunneli foobiat olen püüdnud ravida küll samal moel aga edutult, no näis ehk saan ka neist kunagi lahti :)

Sügisrõõmud

Selle sügise saak oli täitsa kobe, talveõunad said kuidagi õigel ajal valmis ehk oli aega Türile sõita ja need ära korjata. Mahla see aasta palju ei teinud, ainult viimastest aeda pudenenud õuntest, sest suveõunad läksid hukka aga ometi saime kokku 120 liitrit. Oi mulle meeldib värske õunamahl, pärast kuumutamist pole see pooltki nii hea. Eks sel värskel mahlal ole ka oma väiksed kõrvalnähud, ic - kõht ei taha selle kraamiga harjuda ja möllab siis... Kuumutatud peast halbu tagajärgi õnneks pole ja mahla saab juba oluliselt rohkem sisse kaanida.
Tegin jälle Kirkest pilte, et õuntega ja õunteta. Õunu korjas ta usinalt nii maast kui puu otsast. Paljudel puudel olid oksad õunte raskuse all lausa maadligi vajunud, no mis nii viga õunu haarata. Praegu mõtlen, et seda õunte pakkimist oleks ikka ka pidanud jäädvustama - emme ma panen õuntele teki peale, vaata! Aga no siis polnud mahti kaamerat välja võtta. Enne rongile tulekut leidsime peenrast porgandid ülesse. Sain jälle lapsele veidi tarkust jagada - näe kus need juurikad end peidavad. Ja kohustuslik klõps ikka ka, kuis siis muidu. Et jälle punkt kirja ja emmel tuju hea :)

Fotojuttu, vol1 - looduspildid

Mõtisklused fotograafia teemal on vast lõputud - alates loomafotost -(ikka see valge nirk) ja lõpetades eetika (paparatsod jm) või kunstiga (untsus või taotlus.) Ma olen vältinud seda teemat, sest see tundub nii nämmutatud ja selge aga vot - vale puha, nagu selgub. Andsin hiljuti kirikulehele intervjuu, küsiti palju isikliku aga ka fotost oli juttu. Vastates paari lausega küsimusele - mida sulle pildistada meeldib - arvasin, et vastus sai ammendav ja igati selge. Aga hiljem teksti üle lugedes taipasin, minust pole aru saadud. Kahju küll :( Seepärast võtsingi nõuks veidi enda jaoks paar teemat lahti seletada, mida mina arvan - teistel on nagunii oma arusaamad.

Loodusfoto üldine arusaam on igati mõistetav, ilus ja kaunis maastik lisaks ehk paar detaili, metsad, udu, päikesloojang jms. Kui minult küsitakse, kas mulle meeldib loodust pildistada vastan eitavalt. Kiirvastus kõlaks umbes nii - "Linnalapsena ma loodusesse eriti ei satu, tundub võõras ja ega ma eriti seal olles pilte ei tee, ei oska nagu õieti." Minu jaoks on selle lausega kõik öeldud. Mis aga on selle taga. Võõra all mõtlen ma seda, et kuna ma satun metsa või rappa harva, siis pole mul tekkinud ka loodusega sellist suhet nagu ma vajaks, et pilti teha. Enamuse ajast kui ma linnast väljas ringi kolistan, vaatan ma suu lahti enda ümber ja lihtsalt ahmin endasse seda kõike. Olen nagu turist suures ja uhkes templis, silme eest kirju, käes seebikas aga pilti teha ei lubata. Mind ei hoia tagasi mitte keelavad sildid vaid aukartus nähtu ees. Tundub, et kaunist vaadet pildile püüdes ma vaid labastan seda - näiteks päikesloojang postkaardil on juba muutumas kitšiks, halvaks maitseks. Minus ei ole nii palju püsivust, et tõuseksin hommikul vara või kolistaks telgiga päevi metsades, ikka selleks, et õigel ajal kohal olla. Imetlen näiteks KaRahhi uduseid rabapilte ja selleks, et ise sinna küüniks, peaks ma vähemalt osaliselt oma laiskusest võitu saama. On muidugi veel võimalus, et satun ühel varahommikul rabaservale kuivade jalgadega, otse soojast autost välja astudes (enne küll tuleb selline autoga sõber leida.) Kas ei tunneks ma siis end vargana, kes näppab kaadri, paar digilaksu, et punkt kirja saada? Loodus nõuab pikka vaatlust, arusaama aja kulgemisest, süvenemist - mul aga pole selleks kõigeks pahatihti aega. Eks ma ju teen ikka looduses pilte ka, vähe - aga teen, mulle isegi meeldib neid kaadreid hiljem vaadata. Aga ikka jään ma sellest kõigest eemale ja pean neid fotosid vaid proovitõmmisteks, need pole minu jaoks täisväärtuslikud loodusfotod mida võiks uhkusega teistele näidata.

See kollane roos läks mu akna all paar päeva tagasi õide, täna oli ilus udune hommik ja mul enne tööd paar vaba minutit vaba aega.
Metsapilt on tehtud aasta tagasi rabamatkal, tõeline turistikas ehk enamus aega sai käidud mööda laudteid ja umbes tunnike rabametsas konnates.

Vaikelu seenega

Sügisball - nagu hullumeelne unenägu

Sügisball on siis nüüd nähtud, ehh karm... Õnnestus lausa esikal käia ja küllap ka see võimendas kogu filmielamust. Esmalt muidugi see masendav tantsushow - vene kabaree või mis iganes aga selline mulje jäi. Koht saalis oli teises reas, hea pildistamiseks aga vaadata ebamugav. Suured plaanid, teleobjektiiv, teravus pea olematu - kõik see mõjus lähedalt vaadates veelgi raskemalt. Ja lõpupidu samas masendavas filmirestos, kuhu muide sõidutati seltskond bussiga, kus viinapudel ringi käis, pani kogu loole ilusa punkti.
Film ise oli aga veider. Kuigi see rääkis peamiselt noorte meeste ahastavast üksindusest ja jaburast vägivaldsusest sellest pääsemiseks, oli seal ehmatavalt palju äratundmist. Kõige enam meeldis aga et kõik see, mis mind filmi vaadates võpatama pani, oli edasi antud ülimalt tundlikult. Ilma sõnadeta, pikalt lobisemata - paar pilku, emotsioonid, miimika ja muidugi valitud situatsioonid, laused, mis otseselt midagi ei ütle vaid ainult viitavad. Ma olin meeldivalt hämmingus.
Tegelastest - Tolgi mängitud Mati ja tema probleemid läksid minust mööda. Vaatasin ainult, et vuih kui kole mees. See- eest Taavi Eelma kehastatud Šveitser Theo jõudis kohale. Öeldagu mis tahes, minu meelest oli just tema peategelane. Ja oma seksistseeniga pani ta saali kergelt ahhetama küll, pärast itsitama ka :) Kõige üllatavam ja minu meelest lihtsalt supertabavalt mängitud oli aga stseen, kus Theo räägib oma unistusest - ehitusprahi konteinerite ostmisest. Jahmatavalt järsku katkeb romanss ja kohale jõuab reaalsus. Mehe unistus on Naise jaoks ärkamine ilusast unenäost, õhulosside lagunemine. Pagan see oli hea koht.
Nüüd tahaks ainult Undi raamatu läbi lugeda, et kuidas tema kirjeldas kõiki hetki, mis filmis vaid pilkudega välja mängiti ja kui palju üldse selles filmis oli raamatut. Siis peaks filmi uuesti vaatama ja veidi kaugemalt - saali tagumisest reast.