Kui lapsed magavad

... siis mõni ema haarab fotoka, otsib välja statiivi ja tuld!

Öises linnas

Eile öösel kolistasin sõbranna sünnalt kodu poole, viimase bussiga. Koselt Männikule viib küll otseliin aga lausa veider oli avastada, kui mitu erinevat maailma sinna vahele jääb. No oma koduümbrusega (Männiku) olen ma juba nii harjunud, et isegi joodikud poe juures tunduvad normaalsetena, tuttavad näod ikkagi. Kosel bussi oodates märkasin aga veidrat asja - poe (Kelluka vist) klaasuksed olid ilusasti lukus - öö ikkagi. Aga lisaks lukule olid mõlema ukse vahele topitud lauatükid - läbi ukselinkide, nagu mingit suuremat sissetungimist kartes. Krrrr, pilti ka ei saanud teha, fotokas kodus :(
Heakene küll, istusin bussi ja järgmine pilt mida nägin, mõjus kontrastina eelmisele. Pole juba ammu Pirita teele sattunud, eriti öösel. Igatahes märkasin esimest korda, et ülekäigurajad on kohtvalgusega eraldi välja valgustatud. Ilus ja vajalik ka, ilmselt. No peale Russalkat seda ilu enam polnud, tea kas sai otsa hea tahe või ikkagi raha.
Ma ei teagi, mis mind lõpuks häiris, kas need ülihoolitsevalt valgustatud vöötrajad või need lattidega kindlustatud uksed. Aga midagi kusagilt pitsitas ja see polnud mu napsune pea...

GAZZAG - hull loom

Viimased päevad toovad oodatud kirjade asemel mu postkasti veidraid kutseid. Veidraid ses mõttes, et neid on korraga palju tekkinud ja ma pole ikka niiiiii arvutitibi, et just mulle neid saatma peaks. No kui Elvini nimel lausa teine kutse GAZZAG-iga liituda tuli otsustasin järgi kaeda, et mis värk on. (see oli hetkel juba 8-s samalaadne kiri). No kribasin siis mõned andmed sisse aga ei näinud ma seal midagi põnevat. Orkut on oluliselt normaalsem või ma lihtsalt ei jõudnud nii kaugele, et näha midagi muud kui üks loll ankeet teise otsa. Igatahes panin tol päeval need aknad kinni ja rohkem sellele ei mõelnud. Hommikul oli postkastis kaks kirja - sinu sõbrad on võtnud vastu kutse ja liitusid GAZZAG-iga.
Mida paganat????? Ma ei saatnud ju ainsatki kutset, isegi ei üritanud mitte, krrrrrrrrrrr.... Igatahes täna oli mu esimene liigutus oma konto sealt lehelt kustutada. Vähemalt sain ma aru, kui lihtne on selliseid kutseid laiali saata, enda teadmata lausa. Loodan, et mu sõbrad, kes neid kutseid saavad on mõistvad ja arukamad kui mina.
Eirake seda lollust - see on mu ainus soovitus hetkel!

London 2006

Hingedepäev Londonis lausa vajab puhastustuld, olgu see siis või joonistatud :) Ma ülejäänud piltidega tegelen alles, miski suur väsimus (magamata ööööööd...) on peal. Kes seekord nupule vajutas, ei mäletagi enam. Vähemalt on mul nüüd endast tõeliselt armas präänikupilt, muidu pildistangi ainult teisi. Tuge pakub mulle siin aga Emes - Londoni kunn :)

mõned kaadrid aastast 2003 (2?)

ja tänavused siit

* * *

See uudis jõudis minuni Londonis, ei mitte seal kaugel ja võõral maal, vaid siinsamas, eestimaa metsade vahel. Ema sai mu leviaugust kätte väga valel ajal, kurva uudise ütlemiseks. Ülemeelikud kalad loopisid miskipärast mind õhku ja ma naersin ja üritasin emaga suhleda ja sealt kalakaisust maha ronida ja kuulata...
Nii ta on, kui läheb siit ilmast koomik, kes meid naerutas...

Aga ilus järelhüüd Üllar Saaremäelt:

Siis nii, Jumal. Väärt mees tuli Sinu juurde. Väärt mees.

Ainult et meil siin on väga valus.

Kalli, kalli

Üllar

PS. Ära muretse. Dajan on

riukaid täis, nii et igavaks

teil seal ei lähe.

Tuult saba alla

Eile tuli päev otsa hoiatusi, et püsige toas, ärge õue minge, varuge küünlaid ja muud sellist. No tere! Minu jaoks oli see nagu punane rätik - välja tormi sisse ja rutem ja kohe! Mõte sai teoks ja öösel kolistasime Andoga Stromkal. Jehheeee - lendu tahtis tõsta :) Ja tee mis tahad, mõtted läksid kohe teltaplaani ja purilennu peale...
No hommikul käisime lennusadamas pilte tegemas, ic aga ikka tele peab olema selle laine püüdmiseks. Kogu aeg oli obje märg, endast ma parem ei räägigi. Ja kai peal ikka serva ligi minna ei tihanud, tuul tahtis vägisi vette nügida. Igatahes on hea, et vahel ka linnas ürgset stiihiat nautida saab ja ei peagi kaugele ära sõitma.

Vir-tu-aal-ne

Oma toas istun tasa,
veel tee kruusis jahtub
ja telekas undab
üks märulifilm - põmmm!
Väsind läpakas laual
nii tuline juba,
täis pooleli töid
krrr, kuis mul valutab silm.
Ikka klõbistan klahve
paar smile´i ja kalli
lendavad sinna ja
tagasi ka :)
MSN lubab Sind näha
kui tahan -
mu webcam, srry
on laua all maas…
Skype´i jutukas sõbrad,
neil uni ei tule,
et tõstame koos siis üks
vir-tu-aal-naps.
Tean mõndagi nime,
kuid näinud ei ole…
See lause läks
valesse aknasse - ups

Raha, raha, raha

Ma tahaks lihtsalt ära siit linnast - ainult, et kuhu on küsimus! Iga maatükike, mis keset linna on vaja teenima panna. See, mis tee peal ees, ikka maha lammutada, pikemaks, kõrgemaks, laiemaks, maa sisse - kõik ühte kuhja. Ahhhh, ma olen lihtsalt tige, et nad nüüd selle Sakala keskuse maha lammutavad, krrrrrr. Hommikul lugesin Karin Hallase imearmast ideed, vaatasin Palmaru sõjakat eneseõigustust ja õhtul AK-s juba öeldi - läheb lammutamiseks.


foto: http://www.sakala.ee

Savi

Ma ei hakka ilmselt kunagi aru saama, kuidas on võimalik elada ja tööd teha selliste pikkade küüntega, lakitud ja kaunistatud. Olen näinud neid igasuguseid - isegi piisikeste pärlite või muude kirevate tükkidega. No ilus ta ju on ja mõnele peole sobib see ju ka. Aga mis elu see on! Ilmselt on neid ikka hulka keerulisem kriimustamast hoida, kui kallist autot. Ma ise pole paraku kummagi pärast oma pead vaevama pidanud. Olen vaid kuulnud, mis hiigelsummasid (minu jaoks hiigel) nõuab autokriimu parandamine. Küünetehniku külastamine on ilmselt samuti suuremat sorti väljaminek.
Igatahes kardan, et see pilt ülikooli keraamikatundi iseloomustama ei passi ja seda ikka nende tulipunaste küünte pärast.
A mul savi :P

Sügislüürika

Vihmane sügisilm, see on varem olnud ikka kuidagi kosutav ja rahustav. Hea aeg, et omi mõtteid seada ja aeg maha võtta ja unistada ja looduses olla ja külmetada ja märjaks saada ja tunda end piisikese osana kõiksusest ja ... Praegu on aga seda kõike kuidagi liiga palju saanud. Võibolla seetõttu, et koos Kirkega ei saa vihmas hulkuda, esiteks on tal köha ja teiseks miski uus ja vihastama ajav mood oma saapaid jalast lükata - ja jonnakalt aina uuesti ja uuesti. Seda jonni ei saa eirata ka, et las külmetab - emme annab alla ja vudib koju tagasi. Aga vihma aina sajab ja sajab ja lõppu ei paista ega paista. Igatahes teeb see kõik kokku toast välja minemise tüütuks ja ebameeldivaks.
Ma ei saa midagi parata aga see ´kodus kinni´ tunne hakkab ajudele. Tunnen end lausa kasutuna - tahaks teha täiskohaga tööd, mitte paar korda nädalas mõned näpatud tunnid. Pilte töödelda päeval, mitte öösiti kui silm juba kinni vajub. Kirjutamiseks puuduvad ideed, kui vahepeal värsekt õhku ei saa, inimestega ei suhtle, ei vaidle (vot sellest viimasest tunnen eriti puudust).
Ma olen endale küll mõne vabama hetke lubanud aga no liiga lühikeseks jäävad need ja varga tunne on vahel. Mhm, ajavaras - teiste vaba aega näpates võib see nauditav hetk hiljem süümekaid tekitada. No õnneks pole süütunne veel väga suureks kasvanud, sest ahnus torgib tagant - veel, andke mulle veel oma aega!

Ja miski veider asi toimub nende luuletusega, mida ma kirikulehele kirjutan. Juba neljas (!) luuletus on saanud viisi. Ilus muidugi aga kummaline on see teadmine, et midagi nii lihtsat nagu minu kribatud värsid, kedagi laulu tegema inspireerivad.