R.I.P. Maigi

Mu esimene reaktsioon, kui kuulsin Maigi surmast oli - jälle see vähk, va kole loom. Ma ei teadnud veel aga jah, paraku oli mul õigus. Miskipärast ongi nii, et kui noor naine sureb, siis esmalt kahtlustad vähki. Juhtub see aga noore mehega, siis õnnetust. Ma olen kaotanud kaks toredat meessõpra (üks oli surres veel laps) just õnnetuse läbi. Poiss jäi suusamatkal rongi alla ja noormees, sai lasu kuklasse, brrrrrr. Kaks noort naist mu tutvusringis on aga vähi kätte jäänud.

Aga matused, olgu nad nii õõvastavad kui tahes on minu meelest vajalikud. Eriti noorte, vägivaldsete surmade puhul. Vähk on ka vägivaldne! Mäletan veel nii selgelt, kui Andruse surmast kuulsin. Ootasin teda rongijaamas, teadsin millal ta pidi tagasi tulema aga ei kedagi. Küsida ka ei osanud kellegilt, et millal siis. Polnud veel see mobiilide aeg. Ja siis ühel päeval loen lehest surmakuulutust. Kooli aulast oli ärasaatmine. Tiirutasin ümber maja aga sisse ei julenud minna. Olin liiga noor siis veel ega teadnud, matustele ei ole vaja kutset oodata. Aga mina kartsin olla ebaviisakas. Pealegi olime me alles "käima" hakanud ja ma veidi häbenesin seda, et endast noorema poisiga kohtun. Igatahes koolimaja uksest kaugemale ma ei jõudnud ja sellest kahju.
Kui Tiina läks, sain sellest teada täpselt matuse päeval. Olin siis Tartus Naadi juures ja ulgusin nagu metslane. Sassis juustega tormasin õues ringi ja ei suutnud kuidagi seda kõike taluda. Haual käisime sõpradega aasta hiljem. Sellest oli abi.
Kareli surnukeha leidmine võttis aega, matustest ei saanud aga me midagi teada. Tema õed, kes olid meie ainuke kontakt lihtsalt vältisid meie kõnesid. Kahju. Aga siis, kui juba aimasime tema kurba lõppu istusime kord tema sünnipäeval maha ja võtsime viina. Lihtsalt ja tuimalt. Midagi see siiski tähendas, seegi oli jumalagajätt.
Matused on vajalikud, kogu see krempel, lilled ja toostid. Vajalikud siia maha jäänute jaoks. Mina ei hoiaks ka lapsi eemale, kui nende lähedased kaovad. Mind on hoitud ja ma ei pea seda õigeks. Valus on nagunii aga kui pisarad välja valada õigel ajal, siis on hiljem kergem. Õnneks jäävad inimesed meile meelde ikkagi tegude läbi, mitte külmana kirstulaudade vahel. Ja seepärast tahan ka mina sel laupäeval peielauas rääkida ilusatest asjades, naljakatest seikadest, mis mulle sind, Maigi meenutavad. Et sa jääks mulle meelde sama säravana, nagu olid ajal, kui sind veel tundsin...

Kõige soojem tunne sinust jääb aga sellest päevast, kui mind kanderaamiga haiglasse toodi. Mu jalg oli täiesti sodi ja sina olid tööl röntgeni vastuvõtus. Sa naersid, naersid oma võluvat naeru ja hüüdsid - Oi Daisy, mis sinuga JÄLLE juhtus, sa lihtsalt ei oska teisiti või?
Kuulnud mu lugu piisoniga kaklemisest naersid sa luksudes edasi ja tõesti ka minul hakkas lõbus. Ja valu oli vähemalt mõneks ajaks unustatud :)

Wokipidu

Sünnipäev on ikka väga hea ettekääne kergeteks naudinguteks - ma pean silmas väikest pidu, hea veini ja toiduga. Ma pole ammu nii palju vaeva näinud ühe õhtu korraldamisega aga see tasus ennast ära. Ei teagi miks aga oli tahtmine teha üks viisakas pidu, mitte mingi suvaline läbutrall. Läbimõeldud menüü ja valitud veinidega. Hakkan vist vanaks jääma ;) Koos Fikoni ja Karahhiga, kolm tähtpäevalist on ikka uhkem, me selle peo ka ära tegime. Ja ma tõesti nautisin seda pidu, õhtut pliidi taga, sõõrmed täis põnevaid lõhnu ja kuklas teadmine, et teisedki naudivad su vaaritatud wokki. Suurim rõõm on jagamise rõõm, nii lihtne see ongi. Tunnistan ausalt, et kõige raskem osa sellest peost oli "piletiraha" kogumine. Aga asi töötas. Kõik, mis kokkuostetud (toidud-joogid) olime väga täpselt välja mõõtnud, üle jäi ainult natukene. Ja hiljem kulusid-tulusid liites saime rõõmsa üllatuse osaks - me jäime omadega üsna täpselt nulli. Ei midagi ülemäärast, ei midagi puuduvat. Tasakaal, soe tunne ja palju rõõmu saadud õhtust. Kahju vaid, et paar külalist tulemata jäid aga noh, kõike head ei saagi ühe korraga tahta. Elu on ikka ilus ja talv polegi enam nii külm :)
Lähen lõikan nüüd ahjusooja koogi lahti, lapsed tahavad ka emme peost osa saada.

veel mõni pilt siit
pildid on pärit küll Fikoni kaamerast aga kes tegi, mine võta kinni :)

Bussiga ei julge ka enam sõita

Olen sellest libedakoolitusest ja viimastest uudistest ilmselt veidi ülemäära pinges. Passin enne ülekäiku pikalt, kas ikka autod libedal teel seisma saavad ja kõrvalistudes vahin igat juhti arvustava pilguga. Sõitsin täna number 3 bussiga Kopli poole. Kesklinnas jäi suur veok manööverdamisega hätta ja tema taha tekkis pikk järjekord, buss nende seas. Mulle meeldib istuda kõige ees, et näha teed enda ees ja (khm...) liiklust paremini tundma õppida. Ma hoidsin lausa hinge kinni, kui nägin veoki ohtliku manöövrit. No, seda tee ääres parkivat autot ta siiski ära ei rihtinud. Kirusin mõttes juhte, kes kurvid kinni pargivad - praegu talvel, kui pool sõidurada on hangedes, nojah see selleks.
Bussijuht üritas ilmselt kaotatud aega tagasi teha ja kihutas nagu hull. Igas kurvis (3-ndal liinil neid ikka jagub) tundus, et nüüd läks küll napilt. Ja ma ei imestanud üldse, kui Linnahalli juures buss enam kurvi välja ei võtnud. Põrutas teelt välja, kolin, ragin - ja ümber ei läinudki :) Buss oli hanges kinni, mis kinni. Esiuksed olid igatahes lumevallis mõlemad. Olin kindel, et omal jõul see buss välja ei saa, arvestasin pikema ajakuluga. Kuid oh imet, bussijuht tegi midagi täiesti mõtlematut. Hakkas julmalt tagurdama. No välja ta sai aga esiukse tõmbas see suur lumehunnik paigast ära. Uks paindus nagu pehme plastik uhkelt kaardu. Uus ilus buss oli, nüüd on vaja ilmselt uut ust. Enne oli silt - esiuks ei tööta - uksele pandud ilmselt vaid seetõttu, et oleks soe sõita. Jah, nüüd rääkis silt õiget juttu aga külm õhk tungis halastamatult juhile selga.
Kui bussijuht esiukse lahti tegi (selle mis terveks jäi) et vigastusi kontrollida, vajus mul suu lahti. Rooli tagant hüppas välja kleenuke naisterahvas. Ma tõesti arvasin, et naised on alalhoidlikumad ja ei kihuta niimoodi, vähemalt ühissõiduki juhid. Aga võta näpust! Vähe sellest, et kihutab, on ta veel loll ka. Niimoodi uks ära murda on ikka lauslollus. Veidi labidatööd ja uks oleks terveks jäänud. Tea, kas tal võetakse nüüd see ukseremont palgast maha või kuidas neil seal TAK-is lood on...

Libedakoolitus tehtud, jehhuuuu

On ikka hea tunne küll kui tööd ja kohustused kaelast, kui midagi suurt valmis saab, kui midagi olulist on lõpetatud. Mul on meeletult tihe nädal olnud ja laupäeval oli tunne, et jooksen lihtsalt kokku - nii palju asju veel pooleli ja kõigest kaks vaba päeva ongi. Aga vot :) tehtud sain. Kirjutasin kokku bahillide tegemise õpetuse, enne õppisin ise. Siis tegin sünnipäevalapsele ilusa kingituse, no see oligi vahva ja närvide rahustuseks. Kõige tähtsam aga - nüüd on see tehtud - lõppastme ehk libedakoolitus! Jeeee! Miks ma nii hullult hõiskan, eks ikka sellest suurest vabanemisest, mis peale sõitu tekkis. Või siis sõidu ajal, kes teab ;) Ma kartsin seda ko-hu-ta-valt! Polnud ma ju peale lubade saamist kordagi rooli istunud ja load sain enne lume tulekut. Hirm oli, et kas üldse mäletan mida selle autoga tegema peab, kas suudan ja saan hakkama. Lisaks veel need jubedad õppevideod, krrrrrr. Ma ei saanud kaks ööd magada, elasin neid uuesti ja uuesti läbi. Peale seda videokoolitust, kinnitan ma turvavöö ka taksos tagaistmel, see on nüüd küll kindel. Isegi siis, kui sõiduõpetaja mu peale võttis, et libedarajale viia pingutasin seda neetud rihma mitu korda, et ikka kindel oleks.
Veel hirmudest rääkides; koolitus algas 7.45 libedarajal, kohas kuhu ühistranspordiga ligi ei saa. Sain kokkuleppe, et mind võetakse busside lõpppeatusest peale 7.30, rihtisin busse ja nägi õudusunesid, kuidas ma bussist maha jään ja kogu koolitusraha lendab vastu taevast. Pühapäeva hommikul bussid liiguvad ju harva. No saingi, mis kartsin. Jõudsin küll õigeks ajaks kohale, mida aga polnud oli auto. Külmetasin ja värisesin, no nii nüüd jääb mu koolitus ära ja rahast ilma (vähemalt nii hilinejaid ette ähvardati). Mingi number mul oli aga nagu arvata võis mees magas pühapäeva varahommikul. Peale mitmeid katseid sain ta siiski kätte, veel kümme minutit ootamist ja saingi sooja autosse :)
Libedarajal oli vinge, õnneks oli vähe õpilasi saime korralikult sõita. Ma tahaks igatahes veel seda libisemist proovida, ainult mitte liikluses...

Jaanuarituli

Jaanuarituli Männikul üheksakordse maja eeskoja katusel, külm oli, krdi külm oli :)

Lume soojendamine

Lubasin mõned lumelaternad meisterdada, et mis seal siis ikka niiiii keerulist on :) Arvasin, et kui lund veidi aega toas soojas hoida, siis saab kõik korda. Tegelikult ongi kõik tehtav aga ohh kui palju mässamist. Üle tunni aja ootasin, et ämbritäis lund kasutuskõlblikuks muutuks. Selliseks, mis kokku kleepuks ja palle saaks veeretada. Aga neid kõvasid palle üksteise külge kleepida oli palju tüütum. No ei hakka kinni, veerevad klõbinal maha nagu kartuleid laoks torniks. Tuli veel üks ämbritäis lund pehmeks sulatada ja veepritsi kasutada ja auke sisse torkida ja uuesti ja uuesti alata... Mässamist kui palju. Koduhoovis oleks ehk lihtsam, saaks veega vabalt lödistada ja muidu ka mõnusam. Mina aga tegin laterna kortermaja eeskoja katusele. Saan sinna läbi väikese koridoriakna ronida, veidi tüütu aga mahun läbi küll. See on mu kodu lähedal ka vist ainus koht, kus naabripoisid seda kunstiteost jalaga ümber ei lükka. Vahtisid küll imelikult aga üles ei roninud. Naabritel oli nalja nabani. Paar toredat asja meisterdasin veel, need pildid juba teine kord, siis kui tööarvuti taha saan. Kirkel oli aga lõbu laialt, sai toas lumega mängida ja emme lubas katuselegi ronida :)

Valmis laternad: http://kroosu.weebly.com/jaumlaumllatern.html

Nüüd on minu kord?

Aasta esimesel päeval käisin Estonias kontserdil. Sel aastal oli kuidagi eriline see kava, veidi rahvalikum ja naljakam ja liigutavam ka. Eriti viimane etteaste, kavaväline Tuulevaiksel ööl. See, et rootsi preili kohmakalt r-põristas oli noh, kah :) Aga kui Kaljuste mikrofoni kohale kummardas ja sosistades laulma hakkas, siis tulid judinad peale. Ilus! No pilk oli ka tal selline eriline - põletav ja kuidagi meeletu. Ja nüüd tahaks seda kuulda veel ja veel ja veel...
Mulle meeldib enda jaoks uut aastat selle saabumise ja esimese päeva järgi ennustada. Ja kõigi märkide järgi tuleb põnev aasta, ilus ja emotsionaalne. Kuidas siis teisiti kui märkideks olid täiskuu ja lumised metsad, sõbrad ja möll, lapsed ja kallistused, laulud ja igatsused.

Vaikus arvutis

Arvutikasutajas töötamisest on ikka veidi kasu ka, no vähemalt mõte hakkas õiges suunas tööle. Lisaks muudele jamadele ajas arvuti mind hulluks jubeda undamisega. Kusagilt oli meelde jäänud, et seda häält teeb ventilaator. No loogiliselt võttes peaks see hakkama tööle, kui masin üle kuumeneb, johtub see siis liigsest töökoormusest või millestki muust. Miks lärmab see aga siis, kui ükski programm ei tööta ja masin on puhkerežiimis? Ma olin valmis juba uue ventilaatori ostma, plaanisin välja uurida, et millised vähem müra teevad ja muidu tõhusamad on. Enne aga kruvisin siiski arvuti lahti, no et teaks millist jubinat täpselt vaja on. Ehheeeee ja mis ma leidsin sealt seest. Hullumaja! Lausa ime, et see masin mul üldse tööd teha jaksas. Tolmukord oli nii paks, et lõika või noaga. Eks ma siis kraapsin selle masina puhtaks, nii hästi kui oskasin. Pintsliga ettevaatlikult nagu arheoloogid ja viimaks tolmuimejaga ka veel. Igatahes oli sellest kasu küll. Nüüd naudin vaikust ja rahu. Ei mingit jubedat mürinat vaiksel pühal jõuluõhtul. Ehh, mis õnnis tunne :)

Aega vaid meeldivateks asjadeks

Kõik laguneb mu kodus, igasugu masinad põhiliselt. Mõned asjad olen uued ostnud, mõned ära parandanud, mõni on ikka katki ja mõned ei saagi vist korda. Pole aega, et kõike putitada ja kõike ei oska ka. No õnneks saab hakkama ka vähesega. Laelamp ei põle, kuigi olen seda juba mitu korda parandanud, krrr. Aega selle jaoks leida oli eriti raske - valgel ajal ma ju kodus ei ole. No tühja kah - laualamp veel töötab. Arvutis ei saa enam pilte keerata, tegelikult lendas terve masin korraks õhku ja pärast recoverit olin nii mõnestki programmist lihtsalt ilma :( Nüüd on teine nii aeglane, et lausa tigedaks teeb. Ma ei ole leidnud ka aega, et otsida asenduseks uusi töövahendeid. Msn kadus ja ma enam ei üritagi seda uuesti tööle saada, läbi hotmaili lehe saab ka ligi kui väga vaja. Skype jupsib ka, see mulle enam ei meeldi. Mingi suhtluskanal võiks ju ometi kodus olla. Just jututuba on see millest puudust tunnen, kuigi ma seal suurt sõna ei võta aga kuidagi hea tunne on näha - kalad, sõbrad on ikka olemas. Aga täna ma ei viitsi sellele aega kulutada, et otsida vigu ja neid parandama hakata. Kunagi hiljem. Peaks tegema nimekirja asjadest, mis on vaja korda teha, välja vahetada aga vot ei tee. Hakkan hoopis seepi keetma, panen köögi teistmoodi lõhnama. Vahva ja lõbus on see seebiga mässamine. Ma väga loodan, et need, kes mult selle värvilise kingituse saavad rõõmustavad sama palju, kui mina neid tehes.
Kööki! Ja siis vanni :)

Luubi juubel

Luubijuubel - ütle seda nüüd kiiresti ja kolm korda järjest! Ei tulnud välja? Pole oluline. Nüüd ütle poleolulinepoleolulinepoleoluline :)

Oijaa, see nädalavahetus oli väga pidune. Reedel siis Luubi juubel, tõesti tore pidu. Ma olin tegelikult päris üllatunud. Suhtusin sellesse kutsesse alul veidi skeptiliselt aga hiljem ei saanud kuidagi tulema. Pillimehi oli rohkelt, peo alguses mängiti lavalt, üksiti ja kaksiti, bändid vaheldusid ja rahvas tantsis. Siis jalutati rongkäigus lauldes läbi linna Änni kohvikusse. Üks korralik rahvapidu või rahvamehe pidu ikkagi. Kõige vahvam oli see, kui pärast kolm pillimeest ühe loo teise otsa mängisid (kaks kitra ja üks korts), rahvas laulis kaasa ja tantsis väsimatult. Isegi Õllepruulija tehti ära. Ja seda kõike tillukeses ruumis, kus veidi seda laadi tunne nagu tantsiks bussis.
Kui kaua see möll seal kestis ei teagi, sest läksin varakult koju, nii nelja paiku hommikul :) Varakult, sest laupäevaks olin kutsutud pulma. Selleks oli ju ka veel tantsujalgu vaja. Fazz võttis naise, ilusa ja toreda, õnne, õnne neile! Seegi pidu oli lausa super. Veidi kahju ainult, et need nii järjestiku said, praegu on muljed veidi puntras. Selline folgijärgne segadus on sees, üks tants ja möll hakkab kohe pihta, kui silma kinni panen...