Fotojuttu, vol1 - looduspildid

Mõtisklused fotograafia teemal on vast lõputud - alates loomafotost -(ikka see valge nirk) ja lõpetades eetika (paparatsod jm) või kunstiga (untsus või taotlus.) Ma olen vältinud seda teemat, sest see tundub nii nämmutatud ja selge aga vot - vale puha, nagu selgub. Andsin hiljuti kirikulehele intervjuu, küsiti palju isikliku aga ka fotost oli juttu. Vastates paari lausega küsimusele - mida sulle pildistada meeldib - arvasin, et vastus sai ammendav ja igati selge. Aga hiljem teksti üle lugedes taipasin, minust pole aru saadud. Kahju küll :( Seepärast võtsingi nõuks veidi enda jaoks paar teemat lahti seletada, mida mina arvan - teistel on nagunii oma arusaamad.

Loodusfoto üldine arusaam on igati mõistetav, ilus ja kaunis maastik lisaks ehk paar detaili, metsad, udu, päikesloojang jms. Kui minult küsitakse, kas mulle meeldib loodust pildistada vastan eitavalt. Kiirvastus kõlaks umbes nii - "Linnalapsena ma loodusesse eriti ei satu, tundub võõras ja ega ma eriti seal olles pilte ei tee, ei oska nagu õieti." Minu jaoks on selle lausega kõik öeldud. Mis aga on selle taga. Võõra all mõtlen ma seda, et kuna ma satun metsa või rappa harva, siis pole mul tekkinud ka loodusega sellist suhet nagu ma vajaks, et pilti teha. Enamuse ajast kui ma linnast väljas ringi kolistan, vaatan ma suu lahti enda ümber ja lihtsalt ahmin endasse seda kõike. Olen nagu turist suures ja uhkes templis, silme eest kirju, käes seebikas aga pilti teha ei lubata. Mind ei hoia tagasi mitte keelavad sildid vaid aukartus nähtu ees. Tundub, et kaunist vaadet pildile püüdes ma vaid labastan seda - näiteks päikesloojang postkaardil on juba muutumas kitšiks, halvaks maitseks. Minus ei ole nii palju püsivust, et tõuseksin hommikul vara või kolistaks telgiga päevi metsades, ikka selleks, et õigel ajal kohal olla. Imetlen näiteks KaRahhi uduseid rabapilte ja selleks, et ise sinna küüniks, peaks ma vähemalt osaliselt oma laiskusest võitu saama. On muidugi veel võimalus, et satun ühel varahommikul rabaservale kuivade jalgadega, otse soojast autost välja astudes (enne küll tuleb selline autoga sõber leida.) Kas ei tunneks ma siis end vargana, kes näppab kaadri, paar digilaksu, et punkt kirja saada? Loodus nõuab pikka vaatlust, arusaama aja kulgemisest, süvenemist - mul aga pole selleks kõigeks pahatihti aega. Eks ma ju teen ikka looduses pilte ka, vähe - aga teen, mulle isegi meeldib neid kaadreid hiljem vaadata. Aga ikka jään ma sellest kõigest eemale ja pean neid fotosid vaid proovitõmmisteks, need pole minu jaoks täisväärtuslikud loodusfotod mida võiks uhkusega teistele näidata.

See kollane roos läks mu akna all paar päeva tagasi õide, täna oli ilus udune hommik ja mul enne tööd paar vaba minutit vaba aega.
Metsapilt on tehtud aasta tagasi rabamatkal, tõeline turistikas ehk enamus aega sai käidud mööda laudteid ja umbes tunnike rabametsas konnates.

Vaikelu seenega

Sügisball - nagu hullumeelne unenägu

Sügisball on siis nüüd nähtud, ehh karm... Õnnestus lausa esikal käia ja küllap ka see võimendas kogu filmielamust. Esmalt muidugi see masendav tantsushow - vene kabaree või mis iganes aga selline mulje jäi. Koht saalis oli teises reas, hea pildistamiseks aga vaadata ebamugav. Suured plaanid, teleobjektiiv, teravus pea olematu - kõik see mõjus lähedalt vaadates veelgi raskemalt. Ja lõpupidu samas masendavas filmirestos, kuhu muide sõidutati seltskond bussiga, kus viinapudel ringi käis, pani kogu loole ilusa punkti.
Film ise oli aga veider. Kuigi see rääkis peamiselt noorte meeste ahastavast üksindusest ja jaburast vägivaldsusest sellest pääsemiseks, oli seal ehmatavalt palju äratundmist. Kõige enam meeldis aga et kõik see, mis mind filmi vaadates võpatama pani, oli edasi antud ülimalt tundlikult. Ilma sõnadeta, pikalt lobisemata - paar pilku, emotsioonid, miimika ja muidugi valitud situatsioonid, laused, mis otseselt midagi ei ütle vaid ainult viitavad. Ma olin meeldivalt hämmingus.
Tegelastest - Tolgi mängitud Mati ja tema probleemid läksid minust mööda. Vaatasin ainult, et vuih kui kole mees. See- eest Taavi Eelma kehastatud Šveitser Theo jõudis kohale. Öeldagu mis tahes, minu meelest oli just tema peategelane. Ja oma seksistseeniga pani ta saali kergelt ahhetama küll, pärast itsitama ka :) Kõige üllatavam ja minu meelest lihtsalt supertabavalt mängitud oli aga stseen, kus Theo räägib oma unistusest - ehitusprahi konteinerite ostmisest. Jahmatavalt järsku katkeb romanss ja kohale jõuab reaalsus. Mehe unistus on Naise jaoks ärkamine ilusast unenäost, õhulosside lagunemine. Pagan see oli hea koht.
Nüüd tahaks ainult Undi raamatu läbi lugeda, et kuidas tema kirjeldas kõiki hetki, mis filmis vaid pilkudega välja mängiti ja kui palju üldse selles filmis oli raamatut. Siis peaks filmi uuesti vaatama ja veidi kaugemalt - saali tagumisest reast.

Oraator

Vahel on täitsa väsitav olla, lihtsalt laske hingata tahaks paluda. Eriti siis, kui rumalus ja rahakott teevad mõistusest kõvemat häält, röögivad tugevama jõuga. Männiku tee korda tegemist ootasid paljud aga et seda niiiiiiiiimoodi tehakse, ei osanud küll karta. Kui ikka tee laiendamisel jääb midagi ette, siis maha võtta, lihtne ju. Olgu selleks või ilus puudeallee. Ma ei tea miks nii otsustati, aru ei saa lihtsalt ja ei saanud aru ka need inimesed, kes täna (ja eile) puude mahavõtmise vastu protestisid. Ainuke vastuhääl kes rahva ette tulla julges, oli teedeehituse ülevaataja (pildil käed rinnal risti oraatorit kuulamas). Vaene mees sai äkitisi kõigi vaenlaseks ja aruandjaks. Sest teised tähtsad tegelased, kes lubasid kohale tulla ja rahvale vastata, siiski välja ei ilmunud. Esimene ja põhiline küsimus jäigi õhku rippuma, miks on vaja nii laia teed? Miks, kui siin liigub autosid vähe (pole siin kunagi ühtki ummikut näinud) ja liiati keelatakse üle 8 tonniste sõidukite liikumine edaspidi. Masinad on ilmselt need, mis arvutavad ja tähtsad onud noogutavad kaasa, ju siis nii on õige.
Kõige tobedam vabandus mida ma selle projekti kohta lugesin - mõned puud õnnestub ehk säilitada ja need istutakse kuhugi mujale Nõmmel. Lollakad plaanid teil ikka, et võtame näiteks Tammsaare pargist puud maha (keset linna tühi plats kuhu hea ehitada ju) ja istutame puud ilusasti Kadrioru parki. Kas te pole millegagi rahul või mis?
Ahh, mis siin ikka targutada, erilist usku mul sellesse päästeoperatsiooni pole, lihtsalt vahel ootaks meie kalli linnavalitsuse poolt veidike ausust ja lugupidavamat suhtumist. Selle ainsa teedeehitaja või järelvalvaja (nime ei mäleta) silmis nägin hetkeks väikseid kuradeid, kui ta lausus - no ise te ju sellised mehed olete etteotsa valinud, nüüd näete tagajärgi. Nii on...

Usust ja kaardimoorist

Pärast seda, kui ajakirjas oli ilmunud lugu kaardimoorist on toimetuse telefon pidevalt helisenud. Toimetaja, kes on sunnitud toru tõstma teab vist kaardimoori numbrit juba peast. Väsinult loeb ta numbreid ja ohkab, ikka veel on neid kes seda totrust usuvad. Mida see huvi kaardimoori vastu aga näitab, et ebausk on võtmas võimust -kindlasti ka seda. Minu jaoks on see pigem märgiks, et inimesed haaravad kinni igast õlekõrrest, usuvad nad seda maagiat või mitte. See, et me kõik oleme pidevalt valikute ees, et on raskemad ajad ja mured, on ju selgemast selge. Kui inimene on täiesti murtud, elanud üle ränga kaotuse, õnnetuse või midagi muud karmi pole abi palumises midagi veidrat. Appi tulevad psühholoogid, nõustajad, hingehoidjad... Ja neist on abi. Väiksem kriis või lihtsalt kahevahel olek sellist sekkumist ja analüüsi ei näi vajavat. Peaks nagu ise hakkama saama. Peaks aga alati ei oska, ei taha, ei jaksa.
Saan ise tihti abi usust Jumalasse, ometi ei tule see läbi pideva palvetamise või pihtimise vaid on palju lihtsam ja kohati lausa tajumatu. Vahel piisab pelgalt teadmisest - ma usun - ja ongi olemas kõik vastused ning ainuõiged valikud. Kõige rohkem olen ma õppinud ootama, loobuma ja kannatama. Vahel on mul lausa tunne, et usk mõjub mulle nagu valuvaigisti - peatab valu, taastab hea enesetunde aga ei paranda mind, ei ravi mu haigust. Ma lükkan kõik keelatu kõrvale, sest tean - see pole mulle hea, ometi jääb teadmine sellest ju alles. See tuleb mu juurde tagasi läbi alateadvuse ja tungib mu unenägudesse...
Tagasi kaardimoori juurde tulles peab ütlema, et siin märkasin ma midagi uut. Võimalus alateadvuselt abi paluda on mind alati lummanud. Kaartides on olemas see miski - üks kummaline vägi, mis paneb mind unustama faktid ja loogika. (No usuga on tegelikult ju sama lugu...) Võimalus, olgu see kui tahes petlik, näha oma tuleviku annab mingi seletamatu rahu ja korrastab mõistust. Kõik ärevad küsimused, mis meid valikute tegemisel segavad - me ei saa ju kindlad olla, et just see valik on õige, kaovad kui tulemus on teada. Tööle hakkab jälle loogiline mõtlemine ja öelgu need kaardid mida tahes, suudame me oma segapuntras ehk paremini liikuda. Muidugi, need kes asjasse skeptiliselt suhtuvad ja ootavad vaid ühest vastust, ei pruugi kuhugi välja jõuda. Nad keelduvad kaarte uskumast kui vastus neile ei meeldi ja kui vastus ka sobib, tundub see liialt lihtne ja enesestmõistav, et sellele toetuda võiks.
Me kõik vajame siiski usku, igaühel on see lihtsalt erinev, kes usub endasse, kes kivisse, kes pole julgenud seda veel endale tunnistada. Mina usun nii mõndagi :)

Selline soe maja siis

Sõitsin ükspäev sealt Voorelt läbi, ehh maja täitsa püsti :) Sisse astudes võttis mind vastu aga selline soe laine, nagu oleks koju jõudnud. Lõhnav ja kummaline oli see poolik onn. Nii kahju, et aega oli napilt - oleks seal mõnuga veidi pikemalt vedelenud ja seda õhku sisse hinganud.
Täna käisin ühe kaardmoori juures. No, olgu ütle siis midagi mulle ka, mis ma ikka ainult pildistan. Laoti siis mulle kaardid, tädi kordas mitu korda - su minevikust üritab keegi tagasi tulla, tunde tasandil on tugev side aga ära sa lase teda, see ei vii kuhugi. Pagan küll, hirmus veidi aga no eks mu pea on vist üht ja ainsat mõtet täis küll ju see siis välja paistab. No õnneks jagati ilusaid lootusi ka, neist ma pigem ei räägi veel äkki sõnun ära :) Ehh, ootame siis näis-näis...
Üks lause veel, mis mulle eriti meeldis - sa oled optimist, mida kõike sa ka üle ei ela, ikka vaatad asjadele helge pilguga - ju siis nii ongi.

Tagasi põhupallide juurde

Esimene suur tigedus jäi mudavanni maha. Seda ma küll ei soovinud aga minu eelmise teema pealkiri osutus prohvetlikuks, kahju küll aga suurem osa ehitatud majast tuligi maha lammutada ehk varises kokku see onn. Nüüd tuleb uued ja tugevamad pakid teha, seekord otse põllult kogudes ja parema masinaga, mis ikka pressib korralikult ja lõikab ka. Ise ma appi minna ei tihka :(
Aga need keda sassis suhted segamas pole, pange käsi külge. Naadil kulub abi igati ära, viimane nädal puhkust ja siis jäävad tal ainult õhtud peale tööd. Maja aga tahab tegemist. Ebaõnne on olnud tal juba piisavalt, nüüd võiks asi ikka edeneda ka. Igatahes jõudu ja kannatliku meelt!

Varises kokku see põhust maja

Põnev üritus - põhumaja ehitus jäi minu jaoks paraku poolikuks. Jõudsin ära oodata põhupallid, sai teisi veeretatud ja vihma eest peidetud. Nagu needus, kord sadas ja tormas, siis vedas tehnika alt. Ei saanud kuidagi tööd teha. Siis kui ilmad ilusaks läksid ja töökorras masinad ja põhupallid ootamas kükitasin mina aga kodus ja nutsin patja. Ei antud mulle võimalust aidata. Kahju, et niimoodi läks. Pilti oleks tahtnud teha ja maja püsti ajada, ajalooline hetk jäi tabamata :(
Seda, et mind põhupallide pealt nii alatult mutta tõugati võiks võtta ka teisiti. Miks valada pisaraid ja ennast haletseda. Teen parem näo, et muda on kallis iluprotseduur, raviva toimega lõõgastav vann. Loodan ainult, et mind sellesse vanni liiga kauaks ligunema ei jäeta. Aeg annab arutust ja küllap möödub ka see põlatu ja tõugatu aeg.
Ja kunagi ehitan päris oma põhumaja, vot :P

Hernestes

Nii tavaline pilt ju - laps herneid söömas, et milleks jälle see... Ma tahaks lihtsalt, et see hetk jääks talle alati meelde, mälestuseks lapsepõlve suvedest. Et koos pildiga meenuks suve soojus ja õhukeste herneste mahlane maitse. Teine põhjus miks olen hakanud koguma oma lastest selliseid lihtsaid ja argiseid kaadreid, on see, et need aitavad mul meenutada oma lapsepõlve ja minna ajas tagasi. Tagasi veidrale unistuste maale, kus kõik oli võimalik ja alles ees.

Hallpea vanamees

Paar vahvat päeva kolistasin ringi setumaal Taarka filmivõtteid uudistamas. Mõnus tunne jäi sisse, rahulik ja eesmärgi poole kulgev sebimine. Mõned tulihingelised setud küll nurisesid ja norisid filmigrupiga iga pisiasja üle. Kord sai nurina teemaks riietuse detailid (kaabud, jalanartsud, kuued jms.) siis jälle õige setu keel - enamasti tegi esisetu märkusi häälduse kohta ja vahle tikkus ka stsenaariumit muutma. No kõrvalt vaadates kuulus see lihtsalt asja juurde. Enamik kohale tulnutest olid siiski väga positiivsed ja nautisid tähelepanu ja filmis osalemise protsessi. Minagi kogusin endasse mõnuga seda suminat ja rõõmustain, et ometi on laialt käes materjali mida kaadrisse püüda. Eile kohtasin Lauritsat, setude sõpra. Tema kommentaar jahmatas mind esmalt, ta nimelt pidas seda halvaks palaganiks ja setude ärakasutamiseks, kus uhked setud on näljaste turistide ette heidetud nagu laadale toodud karumõmm seelik seljas. Mu hing sai sellest millegipärast haiget, sest küllap on tal mõneti õiguski. Olin ju minagi elus esimest korda setumaal kui üks eksootikat püüdev turist. Veidral kombel huvitasid mind aga juba võtteplatsil rohkem lihtsad setu vanamehed ja lapsed kui uhkelt ehitud setu naised. Ehk on mul veel lootust ja ma ei muutu haigutavaks turistiks, kes setudele mõeldes vaid leelotavaid ja kõlisevate ehetega naisi näeb.