Rahulikus tempos

Ikka küsitakse mu käest, et no kus sa siis puhkad?  Kus kaugel sa oled käinud, mida põnevat näinud? Pean neid kurvastama. Siinsamas, kodus puhkangi. Merepäevadel käisin, väga vinge oli, no vihma võinuks vähem olla. Türile sõitsin, polnud viga aga seda va rongi ootasin kolmveerand tundi. Sellised lihtsad seiklused, tagasihoidlikud käigud. Enamasti ma lihtsalt logelen. Teen pilti telefoniga, mis pole nutikas. Neil vähestel päevadel, kui päike paistab, olen aga mere ääres. Tunnen ennast päikesevargana, sest kasutan iga hetke ära, kui päikest näen. Mitte päevitamiseks, lihtsalt valguse ja soojuse nautimiseks. Ma võin vabalt seda ka läbi bussiakna teha või kodus diivanil päikeselaigus vedeleda.
Mul on uus lemmikkoht. Jupike kivist randa Linnahalli ja Patarei vangla vahel. Vaikne, ilus, puhas ja mis kõige toredam, pole vaja kaugele minna. Kivid on parajalt lamedad, neil kuumadel kividel lebada on sama kui oleksin kallil spaprotsetuuril. Kui aus olla, siis olen ka spas vedelmas käinud. Ühel pärastlõunal, kui päike enam ei soojendanud, kolisin Tallink või siis Aqua Spa´sse ümber. Väga mõnusad saunad on seal. Ma lausa jumaldan aurusaunu ja seal oli neid tervelt kolm erinevat. Norra aurusaun sai kohe mu lemmikuks. Veidrad orvad kuhu pugeda, täiesti omaette, selg vastu kuuma kivi. Lihtsalt super!
 Kodus on palju teha, aga ma ei kiirusta. Võtan vabalt. Küpsetan palju ja koristan ka, teen kõike sellises marurahulikus tempos. Sain suurest hulgast kasutust rämpsust lahti. Oi, see sorteerimine oli tüütu aga nüüd on kerge tunne. Pealegi sai Kirke endale nüüd kaks sahtlit oma kooliasjade jaoks ja ega ma muidu olekski seda kõike ette võtnud.
See ongi puhkus. Magan kaua, vahin telekat, kui tahan joon veini. Ja teen plaane just nii palju ja nii vähe, kui tahan. Ehh, mõnus :)

Natuke tarkust

Jagan Postimehes kirjutatud tarkust - mida, kuidas ja miks teha koduveini just nii ja mitte teisiti :) Ehk siis veidi põhjalikum ülevaade veini sisse pandavatest lisaainetest.
Sel kevadel aga leidsin oma kadunud isa majast ühe mõnusalt magusa õunaveini. Panin sinna ainult peatajat sisse. Oli plaan ka selitada aga selleks ajaks, kui oma pakikestega Türile jõudsin oli vein ise ilusaks klaariks läinud. Sellel pikalt käinud veinil ikka mingi eriline aura ja ma ei oska sellesse õieti suhtuda. Ühest küljest mõnus dessertvein, pole liiga magus ja võiks ju vabalt nautida. Vanakool, oma aia õunad ja kõik see hea ja mõnus, mis taolise veini juurde kuulub. Teisalt aga segab teadmine, et see on isa tehtud ja teda pole enam.  Seega peab see olema käima pandud 2009 aasta sügisel, kui mitte varem. Natuke nõiajook mu jaoks. Aga las seisab, aja möödudes ehk kaob ka see ebamugav tundmus selle veiniga seoses.

Sõbrad, kuis läheb?

Vihmast ja jahedast suvest ei jaksa rääkida. Ega ka sellest, kuidas ma merepäevadel vihmahoo ajal hoopis angaarides peidus olin ja pärast päikest nautisin, enne ka oli hää ilm ja muusika :)
Puhkuse ajal on aega rohkem kõige jaoks, ka arvuti jaoks. Hommikul tegin arvuti lahti, kiire pilk uudistele ja nagu ikka läheb liiklusõnnetusi lugedes kohe mõte tuttavate peale. Et kas nendega on kõik OK. Loen neid uudiseid, et kinnitust saada - ei olnud keegi mu sõpradest. Täna tegin kohe lahti ka facebooki, siin ka ju uudised, pisemad, lähedasemad. Selline kindlam tunne on, kui kõik ilusasti midagi arvavad ja ütlevad. Kui keegi pole pikka aega midagi kirjutanud, siis - üldiselt ei midaigi imeliku, kõik oleneb inimesest. Kui vaikne sõber edasi vaikib, siis ei märkagi, jääb aga kuldsuu vait, siis tekib kohe pinge.

Mõni päev tagasi tahtsin ühele kursaõele sünnipäevatervitused kirjutada. Oli juba keskpäev ja nagu ikka, tegin enne tema seina lahti, mitte ei hakanud automaatselt tervitust toksima. Igatahes ei olnud seal ainsatki sünnipäevatervitust. Imelik ja kuidagi kõhe hakkas. Miks nii? Viimane sissekanne oli ka umbes kuu aja vanune. Kuna me väga tihti ei suhtle, siis pole ta eluga kursis ka. Äkki lähemad sõbrad teavad midagi, mida mina ei tea. Midagi, miks ei sobi tema seinale õnnesoove loopida. Selline õõvastav mõte käis peast läbi ja jätsingi õnnitlused kirjutamata. Paar päeva hiljem andis ta endast märku ja tänas õnnitlejaid. Olin segaduses aga ohkasin kergendustundest, vähemalt kõik on hästi. Miks ühtki õnnitlust polnud, see polnud enam tähtis. Üle küsima ka ei hakka.
 Nojah, pean tunnistama, et olen facebookist kerges sõltuvuses aga loodan, et heas mõttes. Inimlik uudishimu, ei muud :)

Puhkus algas ideaalse ilmaga

Ja algaski see kaua oodatud puhkuseaeg :) Viimane tööpäev enne puhkust oli kurnavalt pikk. Ja mis kõige tüütum, päev möödus arvuti taga pilte edides. Kuu aja moe- ja toidupiltide materjal vaja ette teha. Ma ei saa ju muidu, kui pean nikerdama. Eriti toidupiltidega, sest see päikesevalgus on nagu ta on. Kas on liiga palju või liiga vähe, igatahes üks väike photoshop päästab päeva :) Nüüd on see kõik tehtud ja naudin puhkust.
Täna oli imeline päev :) Lõpuks ometi oli soe, nii mõnusalt soe, ehhh... Kolasime lapsega natuke vanalinnas ja siis nagu plaanis, mere äärde. Mul tuli selline kiiksuga mõte, et lähme Linnahalli juurde. Et oleks lähedal ja natuke kultuuri ka. Kalaturg vaja ära vaadata ja Veinisõber, see sinder meelitas ka oma jookidega. No, et siis Vana Kalasadam. Kirke muidugi punnis algul vastu, et ikka vaja meisterdada ja hobusega mängida. Suutsin ta nii poolvägisi siiski sealt vanalinnast eemale vedada.
Kalaturult kala ei ostnud. Ostsime hoopis maasikaid ja saiakesi, limpsi ka. Ja egas muud kui piknikule! Minu üllatuseks oli see sadama ja vangla vaheline lõik väga heas korras. Vesi oli puhas, rand prahivaba ja inimesi ka vaid üksikud. Mõnda aega oli tunne, nagu oleks me Kirkega siia kahekesi ära eksinud. No see tunne muidugi päeva peale kadus. Korjasime kive ja kekslesime vees. Mis sa hing veel tahta oskad. Koju ei raatsinud kuidagi minna. Siis, kui taevas juba ähvardavalt tumedaks kiskus, sain lapse lõpuks veest välja.
Ojaaa see puhkuse esimene päev oli ideaalne. Ilm ja kõik muu. Algul on mõnusalt soe, mere ääres lausa kuum, et saaks lustiga lainetes möllata. Ja siis, kui aeg koju minna on ilm juba piisavalt jahe, ei  pea bussis higistama. Õhtuks, kui vihma kallas, tundus soe tuba just see kõige parem koht, kuhu maanduda. Õhtusöögi kõrvale loomulikult üks külmas hoitud rabarverivein. Ja Türi vanaema saadetud maasikad :)

Sammuke suureks kasvamise teel

Lapsed, need ei püsi ju paigal. Kui tuba jääb väikseks möllavad õues ja siis kipuvad aina kaugemale ja kaugemale. Emmed teevad niuks aga läinud nad ongi. Kirke hakkab ka suuremaid ringe tegema ja noh, oli ka aeg. Sügisel juba koolilaps ikkagi. Eile panin raske südamega (emasüda va õrnake selline) Kirke Tartu bussi peale. Et täitsa üksi ja puha. Kui issi selle mõttega välja tuli olime Kirkega mõlemad veidi hämmingus. Et üksi või? Vist mitte. Kirke aga otsustas ühel hetkel, et tema julgeb küll. Vahepeal lõi natuke põnnama aga siis tahtis taas olla "juba suur" ja nii jäigi. Ostsin talle hunniku koomikseid ja nuputamise raamatuid tee peale kaasa, et igav ei hakkaks. Telefon ka kotis ja las helistab, kui kurvaks läheb.
Bussis olid kõik kohad välja müüdud. Neljapäeval, keset päeva? Ostsin talle pileti küll tund aega varem ära aga ikkagi sain koha täitsa taha otsa. Viimases reas täpselt vahekäigu juures olev koht. Minu meelest kõige vastikum koht üldse, mis bussis olla võib. Ma muidugi kerisin oma peas, et aga kui buss järsku pidurdab, siis ta lendab seda käiku mööda ja... Ohh seda emade muretsemist ikka küll. Midagi polnud aga teha, vabu kohti polnud, isegi see klapptool bussijuhi kõrval oli välja müüdud.
Buss hakkab sõitma, selline tumedate klaasidega, ilus suur buss. Kas laps näeb mind ei tea, igaks juhuks seisan seal ja ootan. Et tal oleks võimalus mind näha. Proovin helistada, toru ei võta. Siis lehvitab keegi. Lehvitan vastu :) Lõpuks saan lapse toru otsa. "Emme, vabandust palun! Ma arvasin, et mul on teine helin." Heakene küll, saad andeks. Siis saan teada, et keegi hea inimene vahetas temaga kohad ära ja ta sai ilusasti akna alla. Oligi tema, kes lehvitas :) Ja mis kõige toredam, tema kõrval istus tema ealine tüdruk, kes samuti üksinda Tartu sõitis :) Igatahes selle sõidu ajal ei saanud ma talt ainsatki kõnet. See kardetud üksinda sõit osutus väga toredaks.
Need päevad issi juures on ilmselt hästi põnevad aga emme siin kodus ootab ega tea mida vabade õhtutega peale hakata. Laupäeva õhtul saan lapse tagasi, siis seikleme koos edasi :)

Ärevus sees

Mingi veider ärevus on sees, igas mõttes, juba pikemat aega. Ja ei oskagi öelda, on see hea või halb. Kord nii, kord naa. Konkreetne ja mõistetav ärevus on seotud tööga, kohustustega.
Täna lähen koos Kirkega maailmaränduritele vastu. Merele ja siis ka sadamasse. Juba eile õhtul ei saanud rahulikult magama jääda. Ärevus on sees, et äkki põõnan hommikul liiga kaua. Ja muidugi tegi murelikuks ilmateade. See neetud vihm. Uurin ja puurin kõikvõimalike vihma- pilvepilte. Tund tunnilt, hoian hinge kinni, et kella kahe-kolme ajal ikka mõni auk vihmapilvedesse tekiks. No kuidas sa teed pilti, kui vihma kallab. Lapse pärast muretsed, aga kui külmetab, vette kukub, selle massi sees ära kaob. Ma ei kujuta seda tänast päeva üldse ette, kui keeruline või segane see kõik olema saab. Kui läheks niisama tervitama, merd ja tuult nautima, poleks vast mingit muret. Aga ootused nendele veel tegemata piltidele on suured. Seega on ka pinge sees. Tüütu.
Vahel ma imestan, et ma üldse sellist tööd teen. See vastutuse värk ajab mind natuke hulluks. Põen liiga palju. Muretsemisest lähen aina närvilisemaks. Kas pääsen löögile? Kakelda ei oska, ei taha. Kui plaanides midagi muutub, olen rahulolematu. Ma ei talu seda, kui kokkuleppeid murtakse, kõik peab sujuma. Samas, spontaansus ei tohi ka kuhugi kaduda. Ilma selleta oleks asi veel hullem. Segane värk.
Hommikusööki tehes meenus korraga, et tulin just Tartust. Mõtlesin endamisi, et see kõik seal oli liiga ilus, et olla tõsi. Ohkasin õnnelikult ja veidi ärevust tundes. Kolistasin nõudega, köök oli kuidagi võõras ja suur, siis sain aru, et tegelikult magan ma edasi ja kõik see, mida meenutan oli samuti unes. Mingis varasemas, öises unenäos. Hakkan vist omadega segi minema. Heameelega oleks poole lõunani voodis vedelenud ja neid unenäo riismeid kokku kraapinud. Aga ei midagi, vaja üles tõusta ja ennast vihma käes pildistamiseks valmis seada. Töö ootab.

Rabarberivein

Mu talvel käima pandud vein peotäiest kuivatatud õuntest ja rosinatest sai vägagi mõnus. See, et nii vähese materjaliga on võimalik hääd kraami teha andis lootust ka uue tegemisel. Panin nimelt rabarberiveini käima aga paraku polnud mul seda väärt kraami nii palju kui tahtnuks. Ju siis peab vähemaga hakkama saama. Et roosam saaks lisasin hibiskuse teed. Oli selline ideefix, et peab roosa vein olema seekord.
Mulksub hoolega, teine päev lausa hirmutava kiirusega. Mulksudel polnud vahet sees, üks vinge purisemine käis. Täna on juba mingi loetav rütm tekkinud :) Õhtul koju tulles on (hoolimata kõigist filtritest mulksutaja ümber) selgelt tunda, et siin tehakse veini. Õnneks on soe ja aken on pidevalt lahti. Peab ikka hakkama mõtlema selle söefiltriga mulksutaja peale.

22.06.2012
Juuni alguses panin veinile selitaja sisse ja oh õudust - see võttis kogu roosa. Mingi õrn aimdus siiski sellest värvist jäi. Ma olin nii kurb, kui seda nägin, et mulle tundus nagu oleks kogu veinitegu aia taha läinud. Praegu toibun sellest värvikaotusest. Kunstnike värk :) Ma pole sugugi kindel, et see vein mulle maitsema hakkab. Tundub kuidagi vesine. Rabarberi maitset nagu polekski. Peale veiniklubis käimist sain head nõu: Kui ikka maitsest vähe võib ka peale veini valmimist mahla juurde panna. Nii ma siis tegingi. Näis mis sest saab. Pudelis ( et saaks silmaga jälgida) on küll üks veider soga. Keskelt on enamvähem aga peal on mingi hõljum ja põhjas sade. Lasen sel siis veidi seista. Vaatame, kas läheb lõpuks selgeks ja veinisemaks või peab poest rabaraberi veini ostma hakkama :)

Soe on, kisub rändama

Esimesed suvesoojad ilmad tulevad alati üllatusena. Laupäeva hommikul Türile minnes oli mul seljas karvane vest ja fliis. Rattaga sõites polnud väga vigagi aga rongi oodates igatsesin kindaid. Türil oli ilma sootuks teine. Tuuleõhk selline malbe ja soe, päike - see lausa kõrvetas. Päeval igatsesin taga suvekleiti. Käisin laadal, siis kaevasin maad, istutasin tomatitaimi, grillisin. Iga liigutusega tuli suvi lähemale. Lõpuks toimetasin pesusärgi väel, oma õu, eemalt ei tee särgil ja topil vahet. Oli ikka ilus ja soe ja mõnus :)
Pühapäeval tagasi Tallinas külmetasin jälle. Tuul selline jäine ja päike poeb pidevalt pilve taha, no mis?? Uurisin teiste käest, et kas eile ka niiiiiii külm oli? Mind vaadati nagu tulnukat. Täna on ju väga soe ja ilus, soojem kui eile. Nojah, see on see suur ja lai Eestimaa. Lähed  korra tuuleäärselt rannikult sisemaale ja juba oled lõunasse sattunud. Ja hea eluga on kerge ära harjuda. Ma lugesin rongis Minu Sitsiiliat, nemad ka seal "külmetavad" kui väljas alla 25 kraadi.
Tegelikult oli mul lõpuks päris kahju, et ma pühapäevaks sinna Türi linna ei jäänud. Isegi ei tea, miks ma nii väga koju tagasi kippusin. Ema ja Kirke jäid Türile ja juba hommikul oli selline lapse igatus, et hakka või nutma. Lele pani ka juba varavalges ajama, sõitis Padisele seiklusrajale. Olin nagu ilma käteta. Lapsi pole, otsest tegevusplaani ka mitte. Ma olin küll just Kalamaja päevade pärast tahtnud pühapäeval Tallinnas olla aga sel hommikul tundus see kuidagi igav ja mõttetu tegevus. Aja raiskamine. Igatsesin midagi teha, maad kaevata, muru niita, rohida, last kallistada. Sellistel hetkedel tunnen ma eriti teravalt, et rongiühendus võiks olla kiirem ja tihedam. Türile läheb üks rong hommikul kell kaheksa ja tagasi kell viis. Nädalavahetusel on lõunane ka. Aga kui oleks metroo, iga kümne minuti tagant. Või oma auto. Ma oleks kohe Türile tagasi kihutanud. No unistada ju võib :) Aga tõsiasi on see, et palju asju jääb mul tegemata või pean neid väga pikalt planeerima just transpordi puudulikuse pärast. Seda nii linnas kui linnade vahel.
Peaks vist lendamise ka ilmsi ära õppima, unes on see nii lihtne :)

Ootan, kärsitult :)

Millal need ilmad ometi soojaks lähevad. Pole mul mingit hullu päikesevajadust, lihtsalt see va rabarber ei taha kasvada. No kaua võib! Kuulsin hiljuti, et mõned targemad katavad rabarberi ööseks kilega, et varast saaki saada. Minu põõsas on kahjuks liiga kaugel, et ta öösel kile alla sooja saaks. Sel kevadel pole ise veel Türile saanudki. Lillelaadaks peaks ikka minema.
Aga rabarberit ootan pikisilmi, et saaks uue veini käima panna. Plaanis on üks ilus roosa veini saada, jõhvikas peaks abiks olema. Midagi ehk veel?! Näis, näis, kui asi nii kaugel...
Viimane laar, kollasest rosinast ja kuivatatud õuntest on nüüd oma õige maitseni jõudnud. Mõnus mekk :) Tore tähelepanek on aga see, et see maitse muutumine tegi järsu hüppe. Pikalt, pikalt püsis sarnane, veidi liiga happeline ja mahlane. Mekkisin ikka pidevalt, sellest kraaniga pakist. Umbes iga nädal tegin testproovimise. Ühel nädalal oli järsku see maitse käes, mida olin oodanud.
Nii, et selle suve vein on valmis. Osa veini sai ka kerge vanilje maitse juurde. Tänu Fazzu kingitud orgaanilisele vaniljeekstraktile. Väga seff sai, mulle meeldib :) Seega, ilmad võiks olla soojemad, et oleks mõnus pikniku pidada ja veini jääkuubikutega lahjendad, sai teine veidi liiga kange (15%vol). Suvi, suvi tule juba!!!!!

Kui reaalne on mõte?

Peaks vist mainima, et kõiges on süüdi minu segane fantaasia. Mul on ju tore aga olen märganud, et enamus inimesi peab seda veidraks. Jutt on unenägemisest ja mitte ainult.
 Ma näen und igal öösel, mitut erinevat öö jooksul ja kõik need on minu jaoks täiesti reaalsed. Vahel ma "mäletan" unes, et mingi olukord on juba olnud. No mõnes eelmises unes. Mäletan, ütlen ma ironiseerides sellepärast, et vahel meenutan ma mõnd eelmist und, vahel aga sisendan endale ja teistele (kellega unes suhtlen,) et see ON enne olnud.
Unemaailm on minu elu igapäevane osa. Vahel mõjub see kõik aga liigagi reaalsena ja nii võib päeval sassi minna, et toimunud sündmused olid siiski vaid unes.
Täna oli jälle selline veider öö, kus uned ja unede mäletamised ja päris elu omavahel täiesti sassi läksid. Ma nimelt jalutasin koju mööda tuttavat teed ja mõtlesin omaette - nüüd nad peavad mind uskuma, enam ei ole mingit unedes nähtut ja ebareaalset, imed on olemas ja tõestus kõnnib minu kõrval. Jube uhke olin veel :) Ma kõndisin unes oma isa kõrval ja uskusin, et ta on surnust üles tõusnud. Ma mitte ainult ei uskunud seda hetke, vaid mäletasin kõik neid unesid, mis ma varem oma isast näinud olin. Siis, kui ta tegelikult juba surnud oli aga mina teda elusana nägin ja sellest unest ehmunud olin. Tänane öö oligi mingi unede-une sisse minemine. Täna, oli isa mu unes aga täiesti terve. Isegi keppi polnud tal. Selline kõbus ja rõõmus, naeris millegi üle. Ma tundsin ennast ka ülimalt hästi, nautisin seda jalutuskäiku temaga ja selget pilti (uus monitor?!). Nägin sel ööl veel mitut väga erinevat und ja neid vaadates teadsin ma, et näen und ja et mu isa on elus.
Kui ma lõpuks endale tunnistasin, et see oli siiski uni, tegin enda jaoks toreda järelduse. Mõned inimesed ei kao ka siis, kui nad on maha maetud. Surnu või mõne teise minust kaugele jäänud inimese unes nägemine on lihtsalt minu viis nendega suhelda. Nad ei kao mu elust kuhugi, sest nad on mu mälus olemas. See on natuke nagu facebookis sõprade omamine. Nad on olemas, ma "näen" neid, ma suhtlen nendega aga vot kokku ei saa. Ja mulle polegi alati vaja nendega näost näkku kohtuda. Sest mulle piisab vähesest. Piisab unenäost, piisab facebookist. Ohtlik või mis? Nii on kerge ennast üldse maailmast ära lõigata.
Muidugi on selleks, et need uned ja arvutisuhtlused töötaksid, vaja reaalseid kogemusi. Kogemusi, et saaks koguda mälestusi ja neid siis hiljem edasi liigutada. Just nii, nagu minu veider fantaasiamaailm seda heaks arvab teha. Kõige rohkem armastan ma unes reisida ja õnneks teen ma seda tihti ja unes võtan ikka sõbrad ka kaasa :) No päris friigiks ma veel muutunud pole, suhtlen ka reaalses maailmas. Kahjuks palju vähem, kui ma seda sooviks. Aga üks on kindel, elu on tänu arvutitele ja raamatutele ja üldse kõigele, mis lubavad olla korraga mitmes reaalsuses, täiesti ebareaalne. Ulme ma ütlen!