Imikud

Räägime Kirkega unistustest.
"Tead millest mina kõige rohkem unistan?", küsib laps mu käest.
"No ei tea, kommidest või jäätisest või...", vastan provotseerides.
"Ma unistan imikust, et mul oleks imik."
"Imikust? Mitte beebist?"
Kirke vastab veidi noomival toonil, nagu mind õpetades: "Tead emme, imik ongi beebi!"
"Nii, et sa unistad beebist?"
"Ei, imikust", jätkab ta endale kindlaks jäädes.

Nagu unistus

Ma ei suutnud sel kokteilipeol esimest jooki valida. Mingit nimekirja ees ei olnud ja nii ma palusingi barmen´ilt lihtsalt midagi eksootilist. Liikusin veel leti poole, et ooot ma näitan. Tema aga raputas pead: "Pole vaja! Ma tean täpselt mida sa tahad!"
Ohh, ülbikut, mõtlesin ma ja jäin ootama. Ta tuli tagasi helesinise curacao`ga - jeeeeeh. Nagu unistus. Sinisele sinine kokteil :) Hästi tehtud!

Uutmoodi elamused

Olen vist korralikult ära hellitatud. Reisidelt ootan ma ikka midagi erilist, midagi, mis jalust maha lööks. Minu jaoks ongi reisimine eelkõige uute kogemuste kogumine. Mu reis Türki oli eelkõige tööreis ja kuigi ma programmi teadsin, ikka lootsin enamat. Lootsin nuusutada teistmoodi kultuuri, kogeda midagi põnevat, midagi mis vapustaks vms. Seekord suuri elamusi ei olnud, küll aga jõudsin tõdemuseni, et ka nii võib. Puhata hotellist ja turismipiirkonnast väljumata. Lihtsalt puhata, ilma pideva seikluseta. Võib olla olin ma lihtsalt väsinud ja vajasingi teistmoodi reisi. Emotsioone on viimasel ajal olnud ju küllaga. Küllap oli siis aeg, et veidi rahulikumalt võtta. Ma hakkasin mõistma neid, kes sõidavad nädalaks sanatooriumisse. Olgu see siis kodu- või välismaal. Ei mingeid erilisi ootusi. Päeval lihtne rannamõnu või spa, õhtul baar ja dringid ja kui veab siis leiad ka seltskonna. Mul vedas :) Igatahes sai oldud ja nauditud. Vaid see eriline kultuurielamus jäi seekord saamata. Ahjaa, vihmapiisad palmioksal oli siiski üks tore elamus. Kolm päeva olin kohapeal, neist esimesel aga nautisin kuuma päikese asemel sooja vihmasadu - eksootika :)

Kultuurielamuse sain aga koju jõudes. Kui ma oleks välismaalane, siis võinuks seda eestile tavaliseks pidada. Istusin tellitud autosse ja märkasin kohe taksojuhi eksootilist välimust. Tundus, nagu olen endiselt Türgis. Muusika, mis mängis, juhi aktsendiga vene keel, pidev loba ja sõites selja taha vaatamine. Ei mitte läbi peegli, ikka korralikult kehaga kaasa keerates. Nojah, siis katsetas ta tee peal kuidas kummid peavad. Männiku tee tundus talle selleks piisavalt tühi olevat. Tegi oma viis-kuus korda järsu pidurduse ja imestas, oo kuidas auto ujub. No talle tegi see kõik muidugi nalja. Igatahes kiitles ta oma taiplikuse üle, et varakult korralikud rehvid alla pani. Huvitav, kuidas see masin veel vanade rehvidega käitunud oleks. Kohale jõudes tuli raadiost kutsung Mai tänavale. Küsib mu käest, et kas on siin lähedal. Seletan, et jah vaid natuke maad eemal. See polnud uhke takso GPS-süsteemiga. Lõpuks võttis linnakaardi välja ja otsisin talle selle tänava üles. Ta nimelt muidu Nõmmet ei võta, võõras kant. Sain siis ka veidi kasulik olla :)

Mere peos

Käisin täna Radissoni katusebaaris üht lauljannat pildistamas. Seni, kui toimetaja intervjuud tegi, vaatasin mina hajameelselt aknast välja. Tugev tuul kangutas rõdupiirdeid ja polnud vähimatki tahtmist välja minna. Järsku oli tunne nagu vaataks ma linna läbi teleobjektiivi, mis toob kõik olulise lähedale, samas jääb alles kalasilma taju, võime näha nn kõrvade taha. Tõeline fotograafi kiiks, kas pole :) Sedasi seal seistes märkasin korraga, kui lähedal on meri linnale, linn tundus aga kuidagi kokku surutud olevat. Ma olen seal terrassil palju kordi käinud ja pilte teinud aga kunagi varem pole ma nii tundnud. Ehk oligi täna, selle suure tuulega, meri veidi rohkem üle kallaste, oligi lähemal kui muidu, suured vahused lained paistsid siiagi selgelt ära. Vaatasin merd nagu näeks seda esimest korda. Seisin seal ja jälgisin nõutult, kuidas rohehall meri hoiab linna oma suures peos ja tekkis väga habras tunne. Selline tunne, nagu tahaks meri oma peod kokku suruda, küll mitte õelusest vaid sellepärast, et ta võib. Jah tõesti, meri tuli täna mulle väga ligi.

Reisimuljed tulevad, varsti...

Barcelona muljed on meeletult kirevad, ülevoolavad ja neid on raske arusaadavas keeles jagada. Selleks, et mingi loetav ülevaade teha, pean enne veidi pilte korrastama ja asju seedima.
Aga - suurim hitt oli minu jaoks loomulikult Gaudi ja kogu see krempel, mis tema ümber keerles. Esimestel päevadel, kui ma polnud veel Güelli pargis käinud, (pildil istun just seal) oli mul raske mõista seda turistipoodide valikut. Nii värviline oli see kõik aga mina polnud sellest kirevusest veel midagi näinud. Kuna sisenesime parki külgväravast sain tõelise grande finale osaks, viimane vaatus viis jalad alt ja vapustus oli korralik.
Teine higlight oli aga Correfoc - tuldpurskav rongkäik, deemonite, lohede ja trummidega. Seda teadsin ma vähemalt oodata, olin enne reisi selle kohta lugenud ja huvi oli suur. Alguses jälgisin seda möllu eemalt aga hiljem taipasin - selleks, et seda paremini kogeda pean olema tulevärgi sees. Sinna ma siis trügisingi, vahepeal paar klõpsu ja lühike videolõik, ülejäänud aja tantsisin koos teiste "hulludega" seda pöörast tuleringtantsu. Rongkäik kestis kaks ja pool tundi, vaatasin nukralt viimaseid tõrvikuid ja palusin mõttes, veel, veel, veel...
Igatahes ma teen ühe korraliku reisiloo ka ja näitan siis valitud kaadreid. Seniks kannatust!

Reisilugu ajakirjas Naised

Kai peal lehvitamas

Käisin täna saatmas teele kuulsaid seiklejaid. Osalt töö tõttu, teisalt oli mul ka isiklik huvi, lihtsalt tõmbas. Kes poleks kuulnud lauseid - et seda Tättet on liiga palju, läilaks läheb, aru ei saa miks ikka rahvas veel vaimustub jne. Mul on aga oma arusaam sellest kõigest. Nende minek puudutab meist igaüht, hoolimata sellest, kas oled nende fänn või mitte. Puudutab vähemalt seda osa inimsestest, kes on kordki mõelnud lahkumise peale üldse, isiklikus plaanis ja suuremalt. Minekud ja tulekud, lahkumised ja kohtumised. Igaüks on sellega kokku puutunud. Paljud on sellele sügavamalt mõelnud. Vaatasin saatma tulnud mehi ja nägin nende pilgus soovi seigelda. Vaatasin kaile jäänud naisi, meremeeste peresid ja tundsin kuidas igatsus nende pilgus mind kaasa mõtlema pani. Minu jaoks tähistab meri vabadust, seiklust ja paraku ka lahkumist. Kaotusvalu jääb kaldal seisjatele, merel seilajatele seiklus ja vabadus. Koduigatsus kindlasti ka. Meri jääb minu jaoks alati ka osakeseks isast, vana meremehe tuhk sai samuti lainetesse visatud.
Väikse tüdrukuna, oodates isa pikalt merereisilt, andsin endale lubaduse - meremehega ma ei abiellu, ootusaeg on liiga raske. Mingi osa selles lubaduses puudustas kindlasti ka alkoholi, mis selle eluga minu meelest kaasa käis. Elu pakkus mulle aga hoopis pikemaid ootusi, kui paar kuud meresõitu seda teinuks. Õnneks on taaskohtumised seda võimsamad olnud :)
Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan. Tätte ja Matvere fenomen pole pelgalt nende lauludes vaid inimlikus lahkumisvalus, ootuses ja kohtumisrõõmus. Kõik me oleme neid tundeid kogenud ja need säravad mehed toovad selle meile lihtsalt väga eredalt meelde.

Barcelonas vol1

Olen nyyd siin, elavas ja uskumatult armsas linnas. See linnaosa, kus meie hostel asub j2tab mulje, nagu oleks me mingis pisikeses linnakeses. T2navad on kyll pikad aga nii kitsad, et k6rged majad j2tavad mulje nagu oleks pidevalt kellegi tagahoovis. Surutud myyride vahele. Meie toal on ka v2ike r6du, nii kitsuke, et sinna mahudki vaid seisma. Vastasmajadel on loomulikult ka samasugused r6dud ja seal seistes on tunne nagu saaks naabripoisile k2e ulatada, siruta end vaid veidike v2lja ja... No, olgu natuke j22b ikka puudu, nii umbes harjavarre jagu ;) Ma pole eriti sellest linnaosast kaugemale saanud ja praegu ei taha ka eriti. Kitsukesed t2navad on tihedalt t2is uskumatult armsaid poekesi, igayhel oma l6hn ja n2gu. See kaart, mille enne enda jaoks tegin, et n2ha kuidas hostelist kirikuni j6uda ei anna mitte mingit ettekujutust sellest, mida see paarsada meetrit t2nvaid tegelikult pakub. Ma olen t2iesti vaimustuses sellest k6igest ja kardan, et isegi piltidega ei suuda ma seda 6hkonda edasi anda. Juba eile saime kuulda kuidas linn pidutseb, isegi suletud akendest kostis m6nusat melu. Aga 88elu alles algab, t2nasest n2dalal6puni on siin suuremat sorti festival ja linn valmistub selleks suure hoolega. Samuti valmistuvad turistid ja no meie ka ikka. T2na on esimene kontsert, homme konkurs ja reedel v2likontsert. Jehhuu - ma olengi siin Barcelonas :)

Vanad asjad purgist välja

Ma leidsin selle purgi ühe naise aknalaualt, kui teda pildistamas käisin. Ta ütles, et korjab alati mere kaldalt, reisidelt mõne sellise puupulga kaasa. Mälestuseks. Vaevalt ta mäletab milline tükike kust rannast korjatud aga mõnus ja soe tunne tekib ikkagi neid vaadates. Isegi minul oli, kuigi pole neid oma käega kogunud. Olen ikka ilusaid hetki ja tundeid endasse kogunud ja tundub, et mitte asjata. Mälestuste purgil on kaas avatud, on aeg midagi ilusat taas välja võtta ja nautida. Ja aeg uusi kauneid hetki juurde koguda :)

See oli ilus

Tõesti, ilus oli see päev. Ma ei tundnud mingit raskust, ainult suurt rahu. Värinat, seda küll. Iga kallistus, mille ma sain kandis edasi soojust, mis mu värinad rahustas ja seda soojust oli küllaga. Tänan kõiki, kes seda mulle kinkisid! Kummaline aga ma lihtsalt vaatasin ja kogusin endasse igat hetke sellest päevast - Madrused kirstu kandmas, auvalve, Action laulmas "Sõidulaulu" vaikus, rahu ja kõik need kallistused ja käepigistused, kabelikellade kume kõla, päike ja metsavaade suurest kabeliaknast. Ainuüksi selle kabeli metsavaate ja kellade pärast soovitaks seda soojalt kõigile, kes kunagi peaks valima, kust oma lähedast saata. Seega lõppkokkuvõttes tuli see eksitus nende kabelitega ainult kasuks. Kes teab võib olla oli paps see, kes selle kõik niimoodi ära korraldas ;) Kuulasin Naatani jutust rohkem ehk selle kõla kui sisu, lohutasin oma lapsi, vaatasin nukralt oma pisarais õde ja vanemat tütart. Ometi oli see kõik ilus. Miks ma ei nutnud? Kes seda teab... Võib olla olen ma oma hinges isaga tihedamalt seotud kui ma seda mõista suudan. Ja kuna tema hinges oli rahu, siis oli see ka minu omas. Jah, pilti ei suutnud ma eriti teha, kolm klõpsu ja kõik. Selleks olid need hetked seal kabelis liiga kallid, ei raatsinud kaamera taha pugeda. Läbi objektiivi jäi nagu midagi nägemata, kinni püüdmata. Objektiivil on ju piirangud peal, kõik ei mahu kaadrisse...
Ja nüüd panen ma selle teema lukku, sest homme on uus päev ja uus aeg, mulle ja teistele kallitele mu ümber.

Halenaljakas lugu

...juhtus minuga esimesel septembril. Lülitasin ööseks isa mobiili välja, sest noh üks hull helistas iga natukese aja tagant, ei jaksanud enam temaga rääkida. Hommikul aga taipasin, et ei tea ju pin koodi. Aga telefoni oli veel vaja, paarile isa sõbrale vaja helistada, et ärasaatmise aeg ja koht teada anda. Vahepeal käisin matusebüroos, isa riideid viimas ja siis selgus, ohhooo veel üks aga palju suurem jama. Panime kinni suure kabeli aga ups kirja oli läinud väike kabel. Paha lugu, rahvast on tulemas kõvasti, lisaks veel lipukandjad ja auvalve Mereväest. Sobivaid aegu suures kabelis muidugi enam ei olnud. Mida teha? Veidi nuputamist ja kolisime kõik Metsakalmistule ümber. Nii, egas muud kui telefoni otsa. Inimesi läbi helistama, uus koht, sama aeg. Meenub taas isa telefon, seal ju kõik olulised kontaktid. Lähen EMT-i teenindusse, järjekord on hiigelpikk. Saal on pidulikke esimese klassi põnne täis, ootamas oma esimest telefoni. Aeg venib. Saan viimaks leti äärde, seletan milles asi, mul on seda vähemalt laupäevani vaja, siis on matused. Näete, kaks korda proovisin aga rohkem ei julge. Klienditeenidaja noor neiu küsib surmatunnistust, kougin selle kotist välja. Oot, aga teil pole ju number blokeeritud, ütleb ta. Nojah, ma kolmas kord ju ei proovinud. Mis koode proovisite? No 0000 ja 1111, vastan. Aga kas te 1234 ka proovisite, naeratab ta malbelt ja toksib numbrid sisse. Näete, ongi :)
Tundsin ennast tõelise lambana, olin seisnud seal oma veerand tundi, närvitsenud, isa surmatunnistus näpus. Seisnud selleks, et teada saada, need neli maagilist numbrit on 1,2,3 ja 4. Kas pole tobe?