Stiilipäevik

Lihtsalt mõned kaadrid Anna Maria muutumisest. Kahju, et kodukappide ligi ei lastud, poodide kammimine jäi ka ära aga mõne toreda kaadri ma siiski sain ja sellega rahul :) Üldiselt mulle meeldib teha reportaaži aga ajakirja jaoks pildistades muutub palju. Tean juba ette, et üldplaanid jäävad reeglina välja ja detail on raiskamine ja üldse, minu valik ja toimetaja, kujundaja oma on eri teemad. Peaks end kuidagi sellest lahti rebima ja pildistama rohkem olukorrale mõeldes, vähem sellele väiksele pinnale, kuhu need pildid lõpuks mahtuma peavad. Peaks...

Lahing kui vaatemäng

On mõneti jahmatav lugeda uudiseid - Staarfotoreporter sai kingalahingus seljast pureda. Kurb ja ärritav korraga, tegemist on ju ikkagi kolleegiga, inimesega tema nõrkusehetkel. Isekalt mõeldes rikub selline lugu kõigi fotograafide mainet. Isekalt mõeldes, tunnen praegu häbi, et oman mõningaid eeliseid pressikaarti omades. Teisalt olen aga juba ammu nõutult imestanud, miks üldse selliseid massihullutamisi korraldatakse? Ilmselt saavad kaupmehed selliste: "Tugevam saab rohkem nänni!", stiilis kampaaniatega kaks ühes. Hullutav reklaam kutsub kohale hulgaliselt ostuhuvilisi ja tagatud on ka meediakajastus ehk siis veel reklaami, seekord tasuta. Sest tõesti, reporterid teavad juba ette, et siin hakkab toimuma ja tulevad silmade põledes kohale. Läheb löömaks, lahe - teeme pilti, filmime ja itsitame siis nende ullikeste üle, kes selle odava teleka, kingapaari või muu (eba)vajalikuga õnnelikuks saavad või selleta jäävad. Nüüd on kõigil võimalus oma silmaga näha kuidas inimmassid loomastuvad. Selle nimel passib tubli reporter juba varakult uksel, et kes siis seekord jalge alla tallatakse. Käsi päästikul ja lahinguks valmis. Tuld!

Ämbritäis vett kraesse

Vanalinna korter ja kaks valget kääbuspuudlit. Üks pääseb uksest välja. Tuleb koerte perenaine ja viib ka teise koerakese jalutama. Mõne aja pärast saabub daameke tagasi ja uurib, et kus on küll tema teine koerake (see, kes enne plehku pani.) No see läks juba varem välja, vastan. Daame: "Ahsoo, tunduski kuidagi tuttav. Ma kallasin talle ämbritäie vett peale, tikkus meile liiga lähedale."
Ja ma kujutan nii selgesti ette, kuidas seal, talvisel tänaval seisab läbimärg kääbuspuudel. Ta on veel valgem kui enne, või isegi läbipaistev jäätunud kuju, seisab seal ja ootab millal perenaine ta ära tunneb ja tuppa tassib. Kust paganat see proua aga keset Harju tänavat ämbritäie vett sai, see jääb arusaamatuks?
Jajjaaa, see on vaid uni - eilne jaburdus. Aga see läheb edasi...
Kõnnin sellest majast välja ja märkan mingit tellinguid meenutavat monstrumi. Ronin selle otsa, seal on palju rahvast juba enne mind. Kõigi pilgud on suunatud katusele. Ja mis ma näen, Pegasuse katus on täis kaste ja valgeid pakke, hulgaliselt inimesi ja jalgrattureid, koos ratastega mõistagi!? Üks kolleeg ronib trepist üles, üritan tema käest teada saada, mis toimub. Saan vastuseks ainult pahase pilgu, nagu oleks ma mingi magusa saladuse jälile jõudnud. Ta vaatab kurvalt Raekoja poole, seal korjatakse kaste kokku ja peagi on katus tühi. "Nähh, hiljaks jäime," toriseb kolleeg "tavaliselt käin seal esimesena" ja kiirustab minema...

Terve see nädal, alates Londonist, on olnud veidi hullumeelne. Nagu märulifilmis, kus käib nii kõva paugutamine, et see muutub ilutulestikuks. Praegu veel seedin seda kõike. Valdav emotsioon on ülimalt positiivne aga mõndagi on lihtsalt raske uskuda, mõista, tunnistada, vastu võtta... Üks rahulik öö paluks! Ehk siis hakkab kõik paika loksuma.

Hinged kohtuvad Londonis

Hingedepäeva paiku oleme juba aastaid fotokala seltskonnaga aega veetnud. Londoni nimelises külakeses, mahajäetud metsaonnis. Mudas mütanud, autodega kinni jäänud, külma peletamiseks viina joonud, möiranud, vaikset jutlust kuulanud, ohtralt pilte teinud, asju põletanud, vette kukkunud, viimased tilgad ära joonud, suitsuvinguses toas külg-külje kõrval norsanud. Öised möllamised lõpevad vaikse hommikuga, karge õhk lööb pea klaariks, härmatis võtab silmad vidukile ja sunnib kaamerad kotist välja sikutama, ilus on :) Näod loppis ja pilgud veidi häbelikult maas minnakse kodudesse tagasi. Soojadesse korteritesse, puhaste linade vahele, perede ja laste juurde. Ollakse jälle viisakad ja ontlikud, vähemalt mõnda aega. Kuni järgmise korrani.
Sel aastal tegin ainult ühe pildi, õhtul mudasse kinni jäänud autost. Ilu jäi tabamata, no hommik oli lihtsalt erakordselt raske ja riided ujumisest veel märjad, ei suutnud fotokunstile mõeldagi mitte... Aga täna on juba see vana tunne sees - heaonolla, heaonolla :)

London 2006
London 2003

Ta lendab siiski

Kirke joonistas hobuse - helesinise nagu unenäod, nagu unistused. Kiitsin last, et on ilusasti joonistanud ja tahtsin pilti endale. Saingi :)
"Emme, joonista mu hobusele tiivad, ma ei oska," nurus ta. "Ei joonista, tal juba on tiivad, ainult nähtamatud," vastasin. Jah tõesti, hobune tühjal valgel paberil tahtnuks nagu lendu tõusta. Võib olla seetõttu, et paigutus ühe serva peale, vasakule ülanurka. Tundus nagu oleks ta end paberi alumisest servast lahti tõuganud ja sealt edasi hõljunud. Ma tajusin seda liikumist ja hõljumist nii selgelt nagu näinuks seda päriselt. Tänane päev tõi aga mu omamoodi pilvedelt alla ja kadus osake mu usku ning unistusi. Mu hobune ei lennanud enam. Nüüd pidingi selleks, et pilt lendavast hobusest säiliks ikkagi need tiivad joonistama. Vajasin midagi märgilisemat ja selgemat, kui tühja paberi kõiksus, mis veel eile töötas suurepäraselt. Hobune sai taustaks pilved ja lendab edasi ning mina kinnitan endale visalt - mu unistused saavad tõeks, ma saan hakkama, ma suudan edasi minna, sest keegi ei saa mult võtta mu usku ja lootust.

Saingi Sind kallistada :)

Eilses päevas oli veidralt palju häirivaid uudiseid. Solaris oli vaid üks neist, eelmine pilt on samast saalist, brrrrr.... Teine palju isiklikum oli aga Ekspressis avaldatud kurjategija ülestunnistus. Sain päeval lingi ja ei suutnud lugemata jätta. Kareli viimaseid minuteid kirjeldati üsna detailselt. Loen ja värisen, kuna see kõik on nii uskumatu, siis tekkis tunne nagu loeks ma mingit romaani. Loodan, et kurjategija halastab, et lõpp on veel ilus, et Karel siiski pääseb... Paraku on lõpp teada. Ainus helge asi, mis jäi mind kummitama, oli fakt, et Karelil oli seljas fotokala triibusärk. Nagu oleks mina ja me kõik, ta sõbrad, teda selle särgi läbi kallistanud. Veel viimast korda enne kui...

Pildil on Kareli särk, mille ma laenasin ühe ürituse tarvis aastaid tagasi.

Püha Tõnu - kes kiusab keda?

Mul on närvid ikka täitsa läbi või olengi ma selline hellik? Ei tea. Aga seda uut filmi ma oma perele ei soovita. Nõrganärvilsed ja lapsed, hoidke eemale! No mu vanem tütar fännab õudukaid, tema ehk laseb selle filmi endast läbi ja ei tee väljagi. Mul on aga peale eilset esikat lihtsalt paha olla, tahaks unustada aga ei saa, veel mitte... OP-is nähtud katked olid filmi ilusamast osast ja alguses tunduski, veel on lootust. Hulluks minemise piiri peal olen olnud isegi aga õnneks siiski piisavalt kaugel, et mitte üle astuda. Väsimus, kurnatus, eesmärgid liiga kauged või puuduvad hoopis, ebaõnnestumised ja nurjumised - need kõik aitavad sellisele meelteseisundile kõvasti kaasa. Ma kardan kõige enam just seda murdumist, et kui enam ei jaksa, siis on lihtsam alla anda - hulluda. On see ju mõnes mõttes kergus ja vabadus, elu on ehk jälle ilus või nii mõttetu, et pole enam vahet, mis ees, mis olnud.
Aga need kes armastavad räigusi, vägivalda ja kunstilisi liialdusi - palun väga, film on tasemel. Nautige enne hulluks minemist.

Nimi ja amet ei riku meest...

...kui ta ise on austust vääriline. Kuldsed sõnad, kas pole?
Täna, peale Solarise avamist mõtlesin palju nimede ja ametite peale. No näiteks Solaris ise - päikesepaisteline või ulmeline paik. Olgu muuga kuidas on aga logo on sel kultuurikeskusel õnnestunud :) Pärast vastuvõttu ja kontserti ei tahtnud kuidagi koju minna, läksime hoopis Nokusse - kah üks veidra nimega aga väga mõnus ja kodune paik. Jäin jutustama ühe filosoofiatudengiga (meeldiv vestluspartner) ja tema sõbraga, kes oli omakorda ühe kuulsa luuletaja poeg. Seda luuletajat ma armastan ja tema poja silmadesse oli kerge uppuda :) Nii tabasingi end mõtlemas ametimeestele oma elus. Meestele oma elus. Mu esimene tõsisem suhe oli üleajateenija, tollal üsna haruldane amet, poisid pigem põgenesid sõjaväest, kui üritasid midagi enamat. Talle järgnes DJ, maakeeli diskor - OK ta pani küll selle ameti üsna varsti maha (mulle ütles, et päeval, kui minuga tutvus ja minu pärast aga seda on raske uskuda), kuid siis oli ta ikkgi plaadikeerutaja, hiljem lavatööline-valgustaja. Ojaa ta oli ka mu esimene tõeline armastus. Talle järgnes pulmavana-pillimees. No jah, jumal paraku elasime koos mitu pikka aastat, enne kui mu ellu tungis üks alpinist-geoloog. Veidi heitlemist kahel rindel ja üksi ma jäingi. Siis tuli patsiga fotograaf heavy-mees, peale teda uudistetoimetaja (temast sai hiljem muu seas ka kirjanik). Edasi oli keraamik, siis kunstnik, täpsemalt fotokunstnik. See viimane oli ilmselt mu elu pööraseim suhe, isegi nii pöörane, et peale seda vajasin korraliku hingeravi. Selle ma ka leidsin, tänu hingehoidjale ja vaimulikule (ühes isikus), päris mitu head aastat ravis ta mu murtud hinge aga viimaks läks temagi. Mõneks ajaks pakkus mulle lohutust IT-mees arvutiajakirjanik ja taaskord jäin ma üksi. Nüüd juba kolm (või on juba rohkem?) aastat olen sellises vaatame-ootame seisus. Südames istub endiselt see hingehoidja (pole ka ime, ta ju ikkagi ravis ja mõistis mind) aga mõtlen ma nende kõigi peale. Ka nende peale, kes vaid korraks mu hinge puudutasid ja südant liigutasid. Aga veider (või siis mitte) on selle ametimeeste asja juures tõsiasi, et vaatan ma ikkagi filosoofe ja luuletajaid või vähemalt nende poegi, mitte aga ehitajaid, ärimehi või poliitikuid. Põllumehed on veel üle vaatamata, äkki nemad siiski mahuks mu nimekirja - ühelt poolt asjalikud, teisalt aga unistajad. Unistame edasi... Ameteid on veelgi :)

Mis tunne on?

Mis tunne on lennata? No kuidas ma seda sulle ütlen. See oleks nagu kirsikook, mis iialgi otsa ei saa või kapsahautis, mis ei aja puuksutama...

umbes täpselt tsitaat ühest laste multikast :)

Pehmed väärtused

Pole vist ime, et praegusel aastaajal meeldib mulle kõige rohkem olla soojas toas, teki sees peidus. Isegi tööl istun ma villastes sokkides jalad enda alla rulli keeranud ja selg toetub padjale :) No miks ei võiks ühel inimesel olla kontoris oma padi. Minul igatahes on :P
Aga kodus on mõnus villaga mängida. Ega mul nende lillekestega midagi peale hakata ei ole aga teha on neid tore. Vaikselt toksid nõelaga, mõtled omi mõtteid ja hiljem jääb sellest isegi midagi alles. Üks väike asi, mis armas ja värviline, pehme ja soe :)