Varahommikune vallatus

Tänane päev sai veidi liiga pikk, äratus 5.30, kõik ikka selleks, et teha üks piisike reportaaž StarFM-i hommikuprogrammist. Kella viie ajal õhtul ma veel rabelesin viimaseid pilte klõpsida (juba sootuks teisel teemal), üllataval kombel aga väsimus veel tunda ei andnud. Koju jõudes pinge langes ja väsimus hiilis kiirelt ligi. Tegin lastele söögi valmis ja nägin tõsist vaeva, et mitte samasse köögilaua taha magama jääda. Nõrk olen, mis muud! Aga oli see päev nagu ta oli, tempokas ja töine, ühe värskendava vaatepildi osaliseks sain ma ometi. Ja juba varahommikul, raadioeetris ilusat musklimeest imetledes. No tegin pildi ka, ega sellist nalja juba igapäev näe - paljas poiss annab raadio otseeetris intekat :)

Koolituse lõpetas ruudulipp

Tänu kapriissele staarile (selle nädala kaanetüdruk ei lubanud end pildistada), sain kiirel tööajal terve päeva vabaks. Kasutasin selle ka mõnuga ära, läksin nimelt Overalli pressifotograafide koolitusele, muidu oleks pidanud pilte arhiveerima ja see töö mulle ju ei istu. No vot, oli vahva päev, sain mõned head ideed ja kinnitust juba teada-tuntud faktidele. Aga koolituse parim osa oli loomulikult vabakava, ehheee teadagi :) Ja kui fotograafid (vähemalt mul on selline mulje jäänud) tavatöös konkurentsi ei tunneta, erinevalt ajakirjanikest, ärapanijatest, siis tõelist võistlust sai nautida kardirajal. Ma olin esmalt veidi kõhklev, et eeee ilmselt ma siiski vaid vaatan. Aga, pärast esimest ringi tekkis hasart. Uhhhuuu ja veel milline! Poleks iial osanud arvata, et kihutamine ja kurvide võtmine võiks sellist naudingut pakkuda. Ja üllatus, üllatus - see spordiala, kus sisuliselt ju ainult istud ja veidi käsi liigutad, võttis mu higiseks ja hingeldama. Üllataval kombel sain ka korralikud ajad kirja, khm isegi mõnest mehest sai kiiremini sõidetud. No naiste konkurents oli olematu, kolmekesi võisteldes polnud raske esimeseks tulla. Nüüd tahan ma aga veel põrr-põrrrr-põrrrrrrr põristada. Suvel peaks minema mõnele suuremale rajale, noh et oleks vabalt ruumi neist ees koperdajatest mööda tuhiseda. Seal siserajal oli see veits keeruline, vähemalt minusuguse algaja jaoks.

Õnnepall

Kuidas kirjeldada ülimat õnnetunnet, sellist, mis tahab südame seest rebida, tõstab sind õhku ja paneb totakalt naeratama. Kõlab nagu armumine aga kas ikka on? Viimased paar hommikut olen ma just sellises meeleolus ärganud, õnnetunne, mida unes kogen on nii suur, et ma ei suuda edasi magada ja ärkan punkt 7.00 (tunnike enne seda, kui äratuskell tirisema hakkab).
Muidugi näen ma unes, et olen meeletult armunud - oma unenägude printsi. Esimene kord, kui selleks oli Naat, võtsin seda lihtsalt kui oma saamatust minevikust lahti lasta. Teisel hommikul aga oli mu objektiks üks kena sugulane ja see fakt ehmatas mind kergelt. Et, mis toimub - päris ära keeranud või. Aga kuidas saaks ma keelata endale armumist, olgu või unes. Sest jõu ja rõõmu annab see tunne ju terveks päevaks. Kevad ikkagi :)

Õnnepall ise oli mu esimeses unes selgelt näha. Unes kohtusin Naadiga mingis keldrisööklas. Märkasin ta laste käes jäätiseid ja tahtsin endale ka ühte. Kergelt lenneldes (õnnetunne oli mind juba haaranud) tantsisin nagu baleriin ruumi teise otsa külmikute poole. Mu hoog oli nii suur, et jäätist koukides vajusin kättpidi sügavale külmakirstu jalad õhus siplemas. Sain oma maiuse siiski kätte ja läksin lauda istuma. Mu pilk saatis ainiti järjekorda, naeratus mu suul venis aina suuremaks ning totakamaks. Ühtäkki tekkis mu käte külge seebimulli meenutav pall. See kasvas ja kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Käsi liigutades venis see kaasa aga küljest ära ei tulnud, vedrutas vahvalt. Mina aga nautisin koos mulliga kasvavat õnnetunnet - õnnepalli, ega suutnud end paigast liigutada. Ma lihtsalt vaatasin kuidas Naat jõudis kassani, imetlesin oma õnnepalli (see sillerdas kaunilt nagu suur seebimull aga oli tugev, katki ei läinud vaid vetrus kergelt) ja nautisin õnnetunde kasvamist. Ärkasingi selle peale, et süda lõi liiga kiiresti ja õhk hakkas otsa saama.
Pärast vedelesin voodis ja mõtlesin, et teeks õige sellise maali - söökla, järjekord ja naeratava näoga naine seda vaatamas, patsutams oma käte vahel üht suurt ja veidrat mulli. Paneks pealkirjaks - Õnnepall. Huvitav, kas keegi saaks aru, mida paganat ma sellega öelda tahan. Igatahes seda maaliga edasi anda tundub hetkel magusalt suur väljakutse. Pilt on mu silmade ees väga selge aga teostada ma seda ilmselt ei suuda... Fotolavastus, isegi koos korraliku arvutitöötlusega, poleks aga pooltki nii lummav, et seda kõike edasi anda. Et las jääb edasi minu fantaasiate raamatusse, seal on nii mõnigi vahva kaader ees ootamas.

Kallistused

Teate neid kohustuslike pilte, et tee üks pilt meist koos. Ma ei oska neid enam hinnata, sest see on muutunud rutiiniks ja kunagi pole see mina kes pildile jääb, ikka teised. Eelmine nädal aga ma lausa ootasin oma järjekorda, mil saaks koos Kaika Lainega poseerida. tegelikult ootasin aga tema kallistust, pildile püüdmine oli vaid ettekääne. Varastatud kaisutusena see aga ei mõjunud, vana inimene värises üle terve keha, et mul tuli tahtmine teda hoida. Kõvasti ja kindlalt, et ta värin kaoks. Tundsin end suure emmena, kes pisikest kaitsta püüab teda enda vastu surudes. Ometi oli just Laine see, kes võttis ära mu nädal aega kestnud valu küünarnukis. Valuvaigistite ja kompressidega see ei taandunud, plaanisin juba arstile minekut, et kaua võib seda närivat valu kannatada. Mõistus hakkas juba sassi minema, olin tige lausa, nii valus oli see käsi mul. Ise ma Laine tädilt abi küsida ei tihanud, õnneks oli Inga, kes seda suutis :) Suured tänud neile, kes oskasid ja nägid aidata!

Ajanihked

See üürike hetk une ja ärkamise vahel, tõeline meeltelumm, kui pea on täis kummalisi aistinguid ja mõtteid ja keegi ei saa neid sult võtta. Ma tõesti naudin seda ja tahaks, et see kestaks ja kestaks. Täna tundus aga mulle, et see hetk ei lõpegi ja on veninud lõputult pikaks. Nagu poolearuline tuikusin tänases päevas ja ütlesin välja asju, mida muidu enda teada hoiaks, suutmata oma öisest unest välja tulla. Unes olles teen vahel meelega midagi tobedat, sest tean, see on vaid uni. Või karjun ja märatsen mõnuga, sest siis on hommikul kerge tunne. Aga ärkvel olles tuleb end siiski kontrollida, paraku... Ma loodan, et minust pole saamas hullumeelset veidriku, sest tõmme on suur. Et keeraks lihtsalt ära, hüppaks kuskilt alla või lõhuks midagi või röögiks ja siis läheks tipa-tapa ilusasti rohelise plangu taha, tabelette neelama. Pilgutaks süüdimatult silmi, et oih, kas ma tegin midagi valesti, srry.
Ma tean küll, mis mind sellesse letargiasse viis. Üks hommikune telefonikõne tiris mind ajas tagasi ja kõnet lõpetades ei tahtnud ma enam siia aega ega linna tagasi tulla. Millal ma ometi suudan selle köie läbi nüsida, mis mind nõnda kinni hoiab? Heameelega teeks kohe nii, et lendaks ajas pikalt-pikalt edasi, et kõik see vahepealne piinlemine ära jääks. Lendaks otse aega, mil ma olen juba vanaema, ei parem juba vanavanaema. Istun oma metsaonnis, seitse seelikut ülestiku ja tõmban trepil istudes piipu. Lapselapselapsed jooksevad mööda õue ringi ja ma lihtsalt istun ja vaatan neid, ei muud...

Jänku-Karvakera

Et siis vastan PilleRiinu üleskutsele veeretada blogipalli

Reeglid: võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Raamatuid vedeleb mu laual lausa kuhjas, osa on akna peal ja teine osa arvuti peal virnas. No Piiblit või lauluraamatut ma tsiteerima ei hakka, sõnastike samuti mitte, siis jäävad veel liiklusõpik ja ringliikluse skeemid - igav ju... Üks raamat siin laual on veidi teistlaadi, ilus ka. Valisin selle eelkõige seetõttu, et pean raamatust ajakirjale lühikese arvustuse kirjutama, et siis kaks ühe hoobiga.
pealkiri: "Tänan Sind, Jänku-Karvakera, imetoreda õhtupooliku eest" võib ehk veidi segadusse ajada. No mingi titekas, eksole. Aga ometi ei tahaks ma seda pelgalt lasteraamatuks liigitada, pigem ikka kunstiraamatuks. Sest raamatus on põhirõhk tõeliselt nauditavatel illustratsioonidel - must-valge graafika pole ju nii väga lastekas, kuigi Kirkele meeldisid need küll. Raamatu autor (pildid ja tekst) on hiinlane Jimmi Liao

1. Ma juhtusin olema loomaaias just sel päeval, kui teatati, et see kinni pannakse.
2. Me ajasime taga lendlevaid pilvi ja tuhisesime koos tuulega läbi õhu.
3. Seekord tahaksin ma veelgi kaugemale minna.

Aga kes edasi viitsib, mhm äkki ärataks Fazzu ja Tciku talveunest ülesse :)

Vaba hommik

Nautisin täna paari vaba hommikutundi - töövaba, lastevaba. Kuna ma olin sunnitud ühe pildi kiiresti toimetusse saatma, hakkasin pärast kohustusliku osa shopis edasi nikerdama. Ehh, täitsa mõnus - lihtsalt mängida, ilma mingi eesmärgita veidi gunsti teha. Et kõigele lisaks ka piisake loominguvabadust :)

Tööpäev algab mul täna aga alles 22.30 -umbes täpselt... Mingi moeetendus ja disko või ma ei teagi täpselt mis, viru keskuses miskipärast. Igatahes midagi tüütult igavat ja veel öösel, tobe lugu aga töö on töö. Teeme ära!

Habras

Olen viimasel ajal selle kirjutamisega veidi tagasi hoidnud. Mõtteid on peas veerenud igasuguseid, võiks lausa öelda, et kostub pidev müra ja lärm aga kirjutama pole jõudnud. Mõneti on see ju hea, et kõik see, mis peas keerleb siia blogisse ei jõua. Sest hiljuti, kui mind kaamera ette vestlema meelitati, pidin hiljem kurvalt ohkama - ehh kuidas ma seda ometi ette ei näinud. Vana trikk ju, räägid pool tundi, vastad küsimustele ja pärast monteeritakse kokku just selline soust nagu pähe tuleb. Ajakirjandus ometigi, seda tehakse päevast päeva, isegi kui eesmärgid on üllad ja püütakse objektiivusele. Ja palju siis neid ausaid lugusid ikka on, müügiedule peab ju ometi ka mõtlema. Olgu selle tuha pähe raputamisega nagu on, mul on seda vana lugu lihtne unustada, mõnda teist ehk shokeerisin veidi ja loodan, et kõik rahuneb peagi. Sest peamine on ju see, et mina ise tean milline ma olen ja kui teised seda ei mõista, siis mis parata. Ega karjumine ja seletamine asja paremaks tee, igaüks arvab ikka seda mida tahab ja laseb end mõjutada teiste arvamusest, väljaütlemistest, esitlustest jms - tahab ta seda siis või mitte.

Aga tegelikult on mul üks armas ja ilus uudis ka. Üks mu ammu kirjutatud luuletus, sai kõrgusse tõstetud. Esmalt sai see endale viisi (tänu Sirje Kaasikule) ja nüüd, ohh imet sai laul omakorda kõikide laulude unistuste tasu. Nimelt pääseb see aastal 2010 vaimulikule laulupeole. Ilus kingitus, kas pole! Ei jõua ära oodata, millal seda oma kõrvaga kuulda saan...

Kurb tuleb välja

Kirke joonistas pilti ja seletas omaette:

Oi, pea tuli suur liiga. Nüüd silmad ja kurb tuleb kõik välja - üks, kaks, kolm, kuus, kaheksa... Emme on üksi kodus siin ja nutab, ähäh-ähähh, kurb tuleb põse peale, märg täitsa...

Jajah, nii siis tehakse emmest pilti, ikka kurb ja pisarad silmas, ehmatav kohe. Aga punased kingad ja sinine kleit, täitsa ilus ju :)

Raha tõi vabaduse

Seda linki vaatasin ma mitu-mitu korda. Lugesin pealkirja aga miski hoidis mind tagasi, lugema ei kippunud, et ahh, teadagi millest siin juttu. Vahepeal kontrollisin oma viking loto numbreid, no valed numbrid olen valinud, nagu ikka :( Ja jõudsin ringiga tagasi selle artiklini - Lotovõitja uue elu esimene päev. Lugesin ja suu jäi lahti, ei see tundus liiga ilus, et olla tõsi. Ma olin hetkeks selle mehega ühel lainel, vaidlesin veidi vastu, imestasin ja kadestasin, tahtnuks temaga tuttavaks saada, näha seda tüüpi. Väike kuradike mu peas kisas - see pole võimalik, ajakirjanik on selle loo lihtsalt välja mõelnud, see on eksperiment lugeja tunnete kallal.
Nojah, kui see kõik aga kõrvale jätta, siis tahes-tahtmata hakkasin mõtlema enda valikute peale. Mida ma ise teeks, mis mul puudu on, mille üle ma kurdan. Ja hirmus oli see sisekaemus - ma ei tea mida ma tahan. Mul on unistused aga neid ei saa raha eest osta. Ja kui mulle kukuks sülle suurem summa, siis ma ei teaks mida sellega peale hakata. Reisima ja asju ja kingitusi teha, seda kindlasti - aga mida ma muuta saaks. Kas ma tahaks üldse midagi muuta, parandada. Kohutav - ma olen kas liiga laisk, et sellele mõeldagi või puuduvad mul kõrgemad sihid. Ja ma vajusin tagasi oma arvuti taha ja klõbistasin klahve ja lugesin artikleid ja unistasin mehest metsast, kel on unistused ja vaikus ja vabadus.
Üks tuttav, kellele lingi saatsin ohkas, ja ikka on uue elu alustamiseks vaja raha.

Tjah, oleme orjad, rahaorjad ja selleks, et vabaks saada tuleb end vabaks osta, suure-suure rahaga muidugi...

Ja veel üks kommentaar - ma ei mõelnud sellele, et näe kus mees, kas ta enne ei osanudki elada, et alles nüüd. Ma tean, kui lihtne on sattuda sellisesse nõiaringi, et polegi muud kui töö ja kohustused. Ma olen ise selle sisse teadlikult põgenenud, et unustada mured, need mis hingele haiget teevad. Aga kui kord selles töötegemise (rahateenimise, kohustuste, võlgade vms. ) ringis sees oled, siis välja on väga raske pääseda. Nii võib kaotada küll ennast, kui ka sõpru, sest aega ei ole ja väsimus on suur. Just see lõik - Olin oma töö tõttu juba murdumise äärel. Ma olin lihtsalt nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma ei saanud juba tükk aega aru, milleks ma elan. Mis elu see on? Tervisele hakkas, mul olid südames pisted. - see pani mõtlema ja ehmatas mind. End töösse mattes saab unustada küll nii mõnedki mured, kuid samuti ka rõõmud...