Veinil on kuhugi kiire

Niih, eile vaatasin mis mu veinivaadis toimub. Hüdromeeter on peaaegu nullis. Mõõtsin ka alkot, juba 14 näitab. Uskumatu! Tahaks ikka, et veel käiks, seega panin vett juurde. Ja need õunad ja rosinad lasin blenderiga sodiks ning panin kurnamiskotiga virdesse tagasi. Maitsest ei saa veel suurt aru. Aga kui tsiteerida üht kodumaist sketšisaadet, siis jah tuntav veini maitse on sel, võiks lausa öelda, et tegemist on valge veiniga ja kihiseb ka :)
Aga üks märgatav vahe on esimestega küll olemas. Puudub pärmi maitse. Kohe üldse ei tunne teist. Värvilt on oluliselt tumedam, kui mahlast tehtud.

Täpsustuseks: 14 vol % sai virdesse kõigest nädalaga :)

Kuidas veest veini teha

Mu õunavein hakkab otsa saama. Imelik lugu... Ja et mitte janusse jääda, panin täna uue laari käima.

Katsetan, milline vein tuleb, kui mahla ei olegi. Võtsin peoga rosinaid ja enda kuivatatud õunu, lisaks veel ebaküdooniatest tehtud siirupit, kaks laimi ja natuke ingverit. Näis, näis... Kuivatatud õunu ja rosinaid sai kokku umbes 600 grammi, siirupit veidi alla kahe liitri ja suhkurt viis kilo. Ülejäänud on vesi. Täna vett tassides mõtlesin tahtmatult, et üks püüab siin Jeesust mängida ja veest veini teha. Nali naljaks aga minu veinivirdes on ju põhiliselt vesi, muud kraami ainult tibakene. 25 liitrine nõu on mul. Ootan huviga, mis saama hakkab. Mulksub juba hoolega :)

Ahjaa, pilt on telefoniga klõpsatud.

Tutvumisportaalid - ainult julgetele!

Sõbrapäeval on tore meenutada üht eksperimenti milles osalesin. Nimelt proovisime toimetuses, kuidas ja kas on võimalik leida meest läbi tutvusportaali.
 Nojah, tuleb tunnistada, et kuna tegu oli eksperimendiga, siis minu käitumine oli mulle endalegi harjumatu. Seda vähemalt alguses. Saatsin laiali masspostituse, mis läks laiali mulle tundmatutele meestele. Ise ei valinud kedagi, minu eest otsustas portaal. Ja siis läks lahti, kirjade uputus. Iga päev sain paarkümmend kirja. Ma olin täitsa pahviks löödud. Vastasin valikuliselt, inimesed kippusid segi minema. Silme ees virvendas ja juba nädala pärast olin läbi.
Ma pean siiski tänama neid mehi, kes alustasid sisukat vestlust. Neid, kes esitasid küsimusi, stiilis - Kas üks mees ikka mahub su ellu? Oijah, väga kiiresti muutus see eksperiment liigagi eluliseks. Ma mõtlesin ja kaalusin ega suutnud otsusele jõuda, mida ma siis täpselt tahan. Keda ja miks? Teen siin eksperimenti, oli juba ammu vale vastus.
Teise nädala lõpuks olin tõelises segaduses. Suure hulga "kosilasi" lihtsalt minema peletanud, hakkasin teistmoodi mõtlema. Äkki siiski lubada endale üks pisike romanss või midagi muud...
Mingi hetk oli kaartide sadu, lilled ja liblikad, sinised ja punased :) Hea küll, nad olid jälile saanud, et mul on sünnipäev. Üks kaart osutus eriti uhkeks, ei olnudki virtuaalsed roosid, päris lilled hoopis. Käisin roosidel järel, imekaunis kimp (11 õit) ja särasin. Imeline tunne :) Saatja jäi paraku salapäraseks, rohkem ma temast ei kuulnud, kirju igatahes samanimeliselt mehelt ei järgnenud. Nojah, salapäral on omad võlud.
Ja just siis, kui olin otsustanud, aitab küll - tuli kutse kohtingule. No neid oli enne ka olnud aga see oli kuidagi eriline, mis kõige tähtsam, me olime selleks ajaks oma aliastest lahti lasknud. Olime vahetanud kodukate aadresse, seega kõik tundus nagu päris. Väga ilus kohting oli, tuleb tunnistada. Aga paraku sinnapaika see jäigi. Ei mingeid kirju hiljem. Alles siis jõudis mulle lõpuks kohale, et tegelikult on seal portaalis kõik masstarbijad. Saavad portsu kirju, vastavad osadele, flirdivad paljudega ja kohtuvad võibolla igal õhtul uute kanditaatidega ja unustavad eelmised. Ja õigesti teevad, muidu ei saakski. Tunnistan, et mina polnud selleks valmis. See virtuaalmaailm on ohtlikult petlik. Paar kirja suudavad jätta mulje, nagu oleks tegu vana sõbraga. Hiljem selgub, et vanal sõbral on kümme tibi liinil ja kõik ootavad sama.  Teadmine on üks aga kui asja sees oled, on nii lihtne kaotada pea. Või mis veel hullem, kaotada süda.
Kõigile üksikutele aga julgen siiski soovitada, minge ja proovige. Ärge hakake kohe saja mehega (naisega) korraga suhtlema. Tasa ja targu, vaikselt ja süvitsi, siis on ka edu loota. Ja julgemalt välja visata need, kes kohe selgelt ei meeldi. Ajaraisk, mis edasi ei vii. Ning kuklas olgu kogu aeg see teadmine, kõik siin portaalis sordivad ja valivad, korraga "käiakse" mitmega ja kunagi ei või teada, kes on tegelikult pildiga (või mis veel hullem pildita) konto taga.

Rahaplaneerija

Lele pidi kooli jaoks koostama pere eelarve tabeli, läksime siis koos internetipanka seda asja uurima. Eks ma olen talle ju rääkinud ka, mis seis meil rahadega on, põhiliselt muidugi oigan: "Jälle on sul raha vaja! Alles ma andsin!" Täpsemalt sai ta sellest seisust aru alles konkreetseid numbreid vaadates. Tema õnneks hakkasin detsembrist kasutama rahaplaneerijat. Suhtusin sellesse alguses üsna irooniliselt, sest teadsin niigi kuhu mu raha läheb. Mingeid sääste ega eesmärke ma ka teha ei saanud. Aga kuna mulle lihtsalt meeldib, kui asjad on kontrolli all, isegi, kui seda eelarvet pole võimalik tasakaalu saada, siis hakkasin pihta.
Päris põnev oli ja nii ma siis rühmitasin nagu oskasin. Riideid ei saanud päris lahku viia, et mis lastele ja mis endale, ühe rea alla läks. Ja kõik, mis Selverist ostetud sai automaatselt toiduks, kuigi sealt ostan vahel ka majapidamistarbeid, mänguasju, kosmeetikat, riideid jms. Sama on Maximaga. Aga no, mis sellest. Rongipiletid jäävad sularaha alla ja veel palju muid asju jääb lahterdamata. Üldpilt on aga selgemast selgem.
No vot, Lele kirjutas aina numbreid ja naeris siis tööd lõpetades:  "Ma tean küll, kuidas sa miinustest lahti saad ja kulud kontrolli alla!"
"No?", olin valmis headeks nõuanneteks.
"Väga lihtne, viska lapsed majast välja ja ongi kõik korras!", sain Lelelt naerusuise vastuse :)

Linnud puul

Tegin täna kiirvisiidi Türile, vanaemal oli mõned päevad tagasi sünnipäev, nii läksingi, lilled peos talle külla. Ega ta mingit pidu ei teinud aga sõime kooki ja ajasime niisama juttu.
Vanaema õue peal on uskumatult suur linnuparv. Õunapuu, ta maja ees on tihedalt täis pisikesi tihaseid, varblasi, leevikesi, siisikesi ja vinte. Eemalt paistavad nad nagu väikesed pruunid õunad ja kui see parv lendu tõuseb, näib puu korraga nii tühja ja üksikuna. Ubinad on kadunud.
Jõudsime vanaema maja juurde ajal, kui ta parajasti poes oli. Seega tuli oodata ja tore oli, saime aega linde uurida. Kirke üritas aimata mis lind, millist häält teeb. Väga piinlik, teadsin vaid tihase laulu. Tagantjärgi pole selleski enam kindel :(
Ma pidasin kõiki kollase kõhuga linnukesi tihasteks, pärast vanaema ütles, et need on hoopis siisikesed ja onu, et vindid.
See linnuparv vanaema õuel on tõesti suur, kui nad kõik korraga maast lendu tõusid, kostus väga vahva heli. Pisikesed tiivad tegid koos toredat suminat. Mul oli suur kiusatus, vaid selle heli uuesti kuulamiseks, linde õhku ehmatada. No sain pidama ja ega neid polnudki vaja suurt ehmatada. Nad nokkisid natuke ja siis tõusid kõik korraga õhku, nagu oleks keegi öelnud - nüüd! Ometi ei paistnud kedagi, kes neid häirinud oleks. Ju oli lihtsalt aeg lendu tõusta.
Kirke sai siis ka loa linde toita, puistas vana-vanaema näpunäidete järgi siia ja teise nurka hirssi ja sihvkasid. Tuppa tulles ütles vanaema: " Ega seda kauaks jagu, tunni aja pärast on see otsas." Ja maha puistas ta poole liitrise jäätisetopsi täie sihvkasid ja paar peotäit hirssi. Näitas mulle toanurgas seisvat 25 kilost kotti sihvakadega: "Näe sain just uue koti, eelmine sai juba tühjaks."
Ilmselt saab seegi kott pea tühjaks. Huvitav, kas selleks talveks piisab või peab veel ühe ostma?
Aga enam ma ei imesta, et neid linde seal nii palju on. Kui ikka mitu korda päevas väärt toitu pakutakse, lisaks saab ka pekiga maiustada, siis milleks minna mujale. Ja nii nad kaunistavadki mu vanaema õunapuud. Eemalt näivad lihtsalt mingid pruunid mütsakad, lähemal uurimisel hakkavad värvid ja mustrid elama, et rääkida hoopis põnevamat juttu.

Narrid kodumasinat ühe korra...

...teeb tema sama, mitu korda, raske ennustada :)
Aga jah, ei tahtnud ma seda masinat ja nüüd ta jonnib. Näitab iseloomu. Laupäeva öösel külalised ära saadetud hakkasin siis masinat täitma. Täitsa tore tunne oli, haigutasin ja tuikusin kergelt ning väga lohutav oli teadmine, et pane aga nõud kasti, vajuta nupule ja magama. Vajutasin ja loivasin tuppa, tassisin veel üht-teist kööki ja vaatan, masin ikka ei pese. Imelik? Hea küll, tegin ukse lahti ja mu kallis mamma, kes keset ööd ärganud oli, tuli appi. No muidugi, loll ei mõtle :( Olin paar liiga suurt taldrikut restile sättinud ja tiivik ei saanud ringi liikuda.
Võpatasin, pagan, nüüd lõhkusin masina ära! Võtsin taldrikud välja ja keerutasin tiivikut, kõik paistis terve olevat. Hea küll uus katse!
Ema muidugi rääkis, kui tark see masin on, et isegi kui soola enam ei ole, siis ei hakka pesema ja kui filter on must ei hakka tööle jne. Hea teada. Aga umbes pool tundi hiljem, ei pesnud see masin ikka veel. Kontrollisin filtrit ja soola ja sada korda tiivikut. Kõik peaks nagu korras olema. Proovisin veel lihtsat loputusreziimi aga ei midagi. Natuke nagu müristas ja ongi kõik. Peagi hakkas ärevalt piiksuma ja jäi hoopis seisma.
Kell kolm öösel lõin käega, mina lähen magama. Aitab!
Hommikul oli selgemast selge, et see masin vett sisse ei võta. Tõstsin igaks juhuks veesurvet, kükitasin veemõõtja kõrvale maha ja jälgisin seda kullipilgul. Ei midagi, ikka seisab.
Helistan remondimehele, sellele, kes masina paigaldas. Automaatvastaja. Tagasi helistas mees siis, kui olin vahepeal tööle sõitnud. Leppisime kokku, et õhtul, kui tagasi kodus, proovin uuesti. Taaskord automaatvastaja. No peab vist homseni ootama. Maandasin stressi sellega, et pesin külaliste taldrikud vanamoeliselt, vee ja lapiga puhtaks. Lõin klaasid rätikuga läikima. Ilus :)
Esmaspäeva õhtul proovisin uuesti. Nüüd võttis mees toru ja tundus üsna nõutu - "Sellist viga ma küll ei tea. Ei saa olla? Aga helistage parem garantiisse!"
Helistasin ja rääkisin oma mure ära. Härra, kes vastu võttis oli samuti segaduses, et imelik viga. Aga kuna tänaseks tööpäev juba läbi, siis teisipäeval saadab mehe vaatama.
Nii, teisipäev. Ema on kodus ja ootab remondimeest. Tulebki mees kohale, ütleb: "Sellist viga ei saa olla! Ja pealegi, see masin ei käi meie garantii alla. Helistage poodi ja nemad saadavad oma remondimehe." No, mis sa selle peale kostad. Paks garantiiraamat ütleb ju vastupidi, numbergi sealt raamatust võetud. Pood ju ise andis selle. Veider lugu aga miks peakski kõik selge olema :)
Ema helistab poodi, räägib mehhaanikuga ja see ütleb : "Sellist viga ei saa olla (ei võta vett sisse.) Ilmselt olete ikka ise midagi valesti teinud. Meie muidu ei tule, kui olete nõus maksma kohaletuleku tasu 25 eurot pluss remonditasu."
Ma olen ikka väga tige, enda peale. Pidin ma need taldrikud selle tiiviku ette panema. Samas olen veidi nõutu ka, et tark masin pidi ju olema. Kuidas sain ma masina ära lõhkuda, see ei hakanud ju töölegi, kui need taldrikud seal ees olid?!
Hää küll, kiristan hambaid, teen emale ülekande, las ta olla. Ootame, vaatame...
Uus kõne emalt pani hüppama. Ema ütleb esmalt: "Nii, kanna raha juurde!" Niuks, kui palju siis, küsin jõuetult. Ema hakkab aga naerma ja ütleb. Tead, läks küll garantii alla :) Tuleb välja, et sel masinal oli voolik vigane. Nii, kui esimese masinatäie tühjaks pumpas, sattus vesi valesse kohta. Mingi klapp tuli ette ja masin arvas, et vesi välja ei läinud ja tegu on avariiga. Uputuse vältimiseks on masin nii programmeeritud, et uut vett sisse ei võta. Vahetati voolik ära ja kõik töötab!
Uskumatu, kas pole?! Ma jõudsin juba mõelda, et mootor kärssas selle peale, et tiivik ei saanud ringi käia! Aga tuleb välja, et masin on lihtsalt üleõppinud :)
Anna andeks tubli nõudepesumasin, ma enam ei vihka sind!

Kange vein

No nii, eile sai siis mõõdetud veini kangust. Esimene kord, kui seda teha üritasime, olin vist natuke liiga palju veini joonud. Loed seda õpetust ja mitte milleski ei saa aru. No pikapeale siiski õnnestus. Õigetpidi, tagurpidi, hoia sõrm ees, lase lahti, keera, kalla... Nivoo sel mõõdikul on ka nii peenike, et hämaras toas (veinine seltskond) ei näinud me seda muudmoodi, kui taskulambiga. Ja mis oli siis tulemus? Uskumatu aga 15 kraadi näitas. Ma polnud ju lisanud midagi kangestavat. Käärimise lõppemist kontrollisin hüdromeetriga. Ja kuna keegi joojatest seda ei uskunud, tegime korduskatse. Siis saime tulemuseks 12 ja kõik olid rahul. No vot, selline see olema peab :) Ma olin küll natuke nõutu, et minu mõõdetud 15 valeks tunnistati aga ei osanud vastu vaielda.
Minu sisetunne aga ütles, et see vein on kange, kangem kui 12 kraadi.
Täna hommikul seisis veinimõõtja samas asendis mu laua peal ja näitas jonnakalt 12 kraadi. Päevavalguses ja lähemalt uurides selgus, et nivoo on auklik. No nagu katkine kraadiklaas. Õhumullid sees. Tegin uue katse. Kõige keerulisem oli saada see nivoo kohe alguses mullivabaks. Mitu korda tühjaks puhumist ja loputamist ning lõpuks see õnnestus. Sain selgeks, kuidas peab valama, et mulle ei tuleks. Ja mida näitas mu uus katse? 15! Siis tegin uue katse - 15, siis veel ühe... Nagu te vist isegi aimate, oli tulemus endiselt 15.
Seega, üllatavalt kange vein on välja kukkunud. Ja igavesti salakaval teine, jätab kerge veini mulje aga tegelikult peidab endast palju enam kangust. No igatahes ma ei imesta enam, et paar korda sellest joogist ehmatava sumina sisse sain.
Ahjaa, veine ümber villides juhtus pisike äpardus ja nii umbes kolm liitrit veini (ma loodan, et ainult kolm) valgus põrandale. Peab ikka vanade veinimeistrite manitsusi meeles pidama. Ära maitse liiga palju veini villimise ajal! Ja enda poolt lisan - ära villi, kui mitu asja korraga käsil, lapsed saada kodunt ära, et poleks segajaid ja söö kõht enne täis!

Kingitud hobuse suhu ei vaadata

Käisin eile oma kasutütre sünnipäeval. Nimetan teda nii lihtsuse mõttes, pole ma ju otseselt talle ema eest olnud aga südamesse on teine pisitasa trüginud küll :) No vot, eile siis pidas ta oma 30-ndat. Need numbrid on alati nii ehmatavad, eriti kui su tuttavad lapsed ootamatult (!) suureks saavad. Väga armas pidu oli, nii tore, et ta mind sinna oma sõparade ja sugulaste vahele kutsus.
Eile seal istudes sain aru, et oma ema pole ma kunagi sünnipäevale kutsunud. On jah olnud selliseid sünnipäevaõhtuid, mida vaikselt kodus perega peetud aga ilma kutsumata, lihtsalt ja vaikselt. Sellist pidu, kus sõbrad ja vanemad läbisegi ei kujuta ma küll ette. Minu jaoks on need liiga erinevad maailmad, et kokku sobitada.
Juba paari päeva pärast saan nelikümmend, oeh. Peaks nagu suur pidu tulema. Aga kas ikka peab? Kes ütleb, et just nulliga lõppev sünnipäev on pauguga tähistamist väärt. Mul ei ole sel aastal tuju ega raha, et suurt pidu korraldada. Paar sõpra ikka kutsusin, sest päris ilma ka ei taha, natuke lusti peab ju olema. Kes teab, äkki siis, kui kukub 42 on mul just see õige pidutuju. No ja kui tunne on õige, siis tuleb ka uhke ja sõpraderohke sünna.
Vaatasin eile kahetusega, kui hästi oli Änn oma kingiteema lahendanud. Väikesed asjad, mis talle rõõmu teevad, tellis ta konkreetselt sõpradelt. Emalt aga korraliku tolmuimeja ja paistis, et kõik sujus. Kinke avades ta juba teadis, mis seal sees on. Nimekirjade asi (kusagil poes on nimetus asjadest, mida sa soovid ja külalised saavad siis sealt valida) pole mulle kunagi meeldinud, see tundub nii võõras ja mõjub nagu pandi lunastamine. Hirmutav. Aga kui su sõbrad on aru saanud, et oledki selline praktiline inimene ja oskavad seda hinnata, siis see on lausa super. No ja Änn suhtles ikka inimestega otse, mitte läbi poenimekirja.
Mina oma sõpradelt üldiselt kinke ei oota. Tihti olen lausa palunud, et ärge tooge kinke, võtke parem sööki-jooki kaasa, kinkige mulle see pidu. Muud ma ei vaja ja nii tunnen end kõige paremini. Sest mulle ei meeldi asjatu kulutamine. Mul on kuidagi piinlik kui liiga uhked kingid saan, sest ise ma ei saa teistele kalleid kinke teha. Aga õnneks nad alati ei kuula mind ja toovad vahel midagi toredat, siiamaani pole ma neis kinkides pettuma pidanud :)
Kunagi, kui olin paras teismeline, tahtsin meeletult üht lauamängu saada. See oli selline jõehobude mäng, kelle pead sõid pallikesi, kui kangile vajutad. Lunisin seda mängu aga ema arvas, et olen liiga suur ja kinkis mulle kohvitassid või voodilina, ausalt ma ei mäleta enam, mis see oli. Igatahes oli see midagi, mis ema arvates vajalik ja minu jaoks tobe. Vanaema kinkis tavaliselt raha aga ikka mingi kindla asja jaoks. Seda raha suvaliselt kulutada ei saanud. Kuidagi õnnestus mul vanaema pehmeks rääkida, ta vangutas küll pead ja imestas mu lapsiku soovi üle aga selle mängu ma sain. Ja olin ülimalt rõõmus. Vanaemalt sain üks aasta ka telgi kingiks, ikka nii, et juba varakult andsin teda, mida ma soovin. Oma isa, kes soovis mulle ülikooli lõpetades kuldsõrmust kinkida, rääkisin ümber, palusin anda see raha statiivi ostuks. Mind päriselt mõistmata, ta sellega lõpuks ka nõustus.
Täna olid ootamatult ukse taga mingid mehed, kes tutvustasid end (vene aksendiga) - Kodumasinad. "Laske sisse!", nõudsid nad. Mina neid muidugi sisse ei lasknud. Pole midagi tellinud. Mõtlesin veel, et eriti ülbed pätid. Vaat, mis ettekäändel üritav võõrasse majja tungida. Olime Kirkega kahekesi kodus ja laps läks aknale vaatama. "Kuule, neil on seal pesumasin." Appikene, ongi transamehed. Ära eksinud teised, oli mul hetkeks neist kahju. Helistasin emale, et rääkida, mis veider asi meil juhtus. Ja mida ütleb mu kallis ema? "Lase need mehed sisse! See on nõudepesumasin - kingitus sulle." Mida!!! Ma olin keeletu. Jooksin meestele järele, vabandasin ja lasin masina tuppa tassida. Nad muidugi ootasid oma transaraha, sulas. Seda mul ei olnud. Läksin siis poe juurde ja nemad sõitsid mul oma bussiga sabas. Arveldasimegi nii, läbi autoukse.
Oi ma olin tige! Ema peale muidugi. Miks ta pidi raha kulutama nii kalli ja nii mõttetu asja peale. Asja peale, mis mulle üldse ei meeldi. Igatahes on nüüd sünnipäev rikutud. Mina olen kurb, sest meie pere eelarves haigutab jõletu auk ja ema on solvunud, et mulle tema kingitus ei meeldi. Mossitame, kumbki oma toas. Ja ma tahaks nii väga, et ta oleks minuga seda asja arutanud. Ma ütlesin isegi talle otse, et tahan sünnipäevaks paari ilusat veiniklaasi. Mitte väga õrna vaid pigem midagi rohmakat, paksust klaasist. Ta käis ühtesid käsitööklaase vaatamas ja palus, et ma ütleks, kas meeldivad. Kui sobib, siis ostab ära. Mulle muidugi meeldisid aga hind oli kole soolane ja palusin, et las ta jääb. Ostku parem Selverist ühed klaasid, lihtsad ja tugevad. Kümme korda odavamad. Ja tundus, et jõudsimegi kokkuleppele. Aga võta näpust!
Nüüd on siis mu esikus üks kolakas, ja ma püüan harjuda selle mõttega, et paari päeva pärast hakkab see köögis kolisema. Ema ja Lele muidugi on seda masinat ammu tahtnud, olgu siis neil see rõõm. Minul kulub veel tükk-tükk aega, enne kui saan sellega leppida. Kas ma ka selle üle rõõmustada suudan? Raske öelda. Praegu näen vaid rahanumbreid, seda masinat nähes. Sünnipäevakingituseks võlad, tore lugu küll :( Sest kaudselt on ema võlad ka minu omad, oleme ju üks leibkond nagu öeldakse. Aga enam pole midagi teha, kingitud hobuse suhu ei vaadata, võta vastu ja ole tänulik!

Verivorst ja sushi

Jõululaupäev möödus traditsioone järgides. Õhtusöök nagu ikka - sealiha praad, verivorst, hapukapsas. Kirke on, nagu ma talle armastan hellitavalt ütelda, "tõeline eestlane". See tähendab seda, et ta armastab süüa verivorsti ja seda rohke pohlamoosiga. Moosi kulub palju, nagu pannkookidelegi :) Nii olimegi kõik eile söögi suhtes üsna üksmeeles. Kõigile sobis. Ja üle pika aja oli see esimene kord, kui ma jõululauast ägisedes püsti tõusin. Juba aastaid vangutan ma liigsöömisest kuuldes pead, ahh see kusagil Ameerika maal, võõras mure... Ei tea, mis kiiks see mulle pähe lõi, et niimoodi priiskama kippusin. Ju tahtsin end ka kuidagi suuremana tunda ;)
Täna rikkusime aga veel üht vana kommet - süüa ära eelmise päeva lihalõigud. Tegime hoopis sushit. Täpsemalt siis norimakit, lõhe ja kurgiga. Rullimisega tegeles Lele. Mina keetsin riisi ja marineerisin isegi ingverit, sest meie poes seda sushi ingverit ei müüda. Sõin seda veel toorelt, taldrikule läksid tükid lausa kuumalt :) Aastavahetuseks peaks see aga parajalt tõmmanud olema. Wasabipulber seisab mul ka juba pikemat aega kasutult, nüüd läks siis asja ette. Väga tore oli, vahelduseks. Tahaks veel... Ema ja Kirke pidid aga võileibadega leppima, mis parata see toit neile ei kõlvanud. Kirke vaeseke hoidis lausa nina kinni, kui ma värske sushiga tuppa astusin. Nii jube-vastik tundus talle see.
Kõht läks kohe tühjaks, kui seda siin kirja panen. Peaks vist külmkapi kallale minema, natuke riisi on veel alles. Sojakastet peale ja ongi söök!

Vihma trotsides

Ma pole siia mõnda aega kirjutanud. No, kiire on olnud. Lisaks viib see pidev mure vanema tütre pärast, mõtted enda tühistelt teemadelt eemale.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.