Hernestes

Nii tavaline pilt ju - laps herneid söömas, et milleks jälle see... Ma tahaks lihtsalt, et see hetk jääks talle alati meelde, mälestuseks lapsepõlve suvedest. Et koos pildiga meenuks suve soojus ja õhukeste herneste mahlane maitse. Teine põhjus miks olen hakanud koguma oma lastest selliseid lihtsaid ja argiseid kaadreid, on see, et need aitavad mul meenutada oma lapsepõlve ja minna ajas tagasi. Tagasi veidrale unistuste maale, kus kõik oli võimalik ja alles ees.

Hallpea vanamees

Paar vahvat päeva kolistasin ringi setumaal Taarka filmivõtteid uudistamas. Mõnus tunne jäi sisse, rahulik ja eesmärgi poole kulgev sebimine. Mõned tulihingelised setud küll nurisesid ja norisid filmigrupiga iga pisiasja üle. Kord sai nurina teemaks riietuse detailid (kaabud, jalanartsud, kuued jms.) siis jälle õige setu keel - enamasti tegi esisetu märkusi häälduse kohta ja vahle tikkus ka stsenaariumit muutma. No kõrvalt vaadates kuulus see lihtsalt asja juurde. Enamik kohale tulnutest olid siiski väga positiivsed ja nautisid tähelepanu ja filmis osalemise protsessi. Minagi kogusin endasse mõnuga seda suminat ja rõõmustain, et ometi on laialt käes materjali mida kaadrisse püüda. Eile kohtasin Lauritsat, setude sõpra. Tema kommentaar jahmatas mind esmalt, ta nimelt pidas seda halvaks palaganiks ja setude ärakasutamiseks, kus uhked setud on näljaste turistide ette heidetud nagu laadale toodud karumõmm seelik seljas. Mu hing sai sellest millegipärast haiget, sest küllap on tal mõneti õiguski. Olin ju minagi elus esimest korda setumaal kui üks eksootikat püüdev turist. Veidral kombel huvitasid mind aga juba võtteplatsil rohkem lihtsad setu vanamehed ja lapsed kui uhkelt ehitud setu naised. Ehk on mul veel lootust ja ma ei muutu haigutavaks turistiks, kes setudele mõeldes vaid leelotavaid ja kõlisevate ehetega naisi näeb.

Inglid

Nädalavahetus ja tantsupidu, laulupidu, lapsed, laste pidu - ehh nii ilus oli, et pisar tuli silma. Mitu korda ja täiesti kontrollimatult. Millegipärast mõjus just tantsupidu niimoodi, vaatasin neid noori (eriti just keska poisse) ja niuks tuli peale. Et kui ilus ja tore on see kuidas noored mehed tantsivad. Mõtlesin nende emade peale, kui uhked nad oma poegade üle on ja nende pruutidele ja nende tulevastele lastele. Mõelda vaid kui toredad isad neist kord saavad. No igatsorti veidraid mõtteid käis peas ringi ja jälle läksid silmad niiskeks. Kirket ei olnud peol kaasas, mõtlesin vaid kuidas ta vaimustunult kilkaks seda pidu nähes, jälle niuks. Lapsed on vahvad, eriti rõõmsad ja tegusad. Lele ütles mu jutu peale, vaata et sa enam lapsi ei saa. Khm, millest selline reaktsioon küll. No oleks ju vahva vaadata oma poega, kes asjalikult plikasid tantsitab, ehk võtab emagi tantsule :)
Jaanipäeval olime Julia ja Villi juures, sealt ka pilt Villist ja Inglist, nii armas kooslus. Täna sain veidi puhkust, kaks vaba päeva lisaks, et koos lastega olla. Töö on mind nii tümaks teinud, et tahaks ainult magada. Lastega on aga siiski vahva, jäätis ja maasikad ja liumägi ja kallid ja naerud. Ma ei jaksa neid ära kallistada, mu väiksed inglid :)

Tuulte meelevallas

Kohutav väsimus ja külm on ka. Selline see minu suvi siis on - tuuline, rõske ja üksildane...

Tööd ja ööd

Paljud küsivad, et kuidas siis uus töö on ka? Tunnen nende küsimuses kerget irooniat, et noh naisteka fotograaf, mis töö see ka on. Nojah, eks ta olegi selline enesetunde asi või veidi väline, et mida teised arvavad. Õnneks mulle see korda ei lähe, sest töö ise ju mulle sobib - ikkagi erialane ja enamasti portreelood. Samuti meeldib mulle nädalaajakirja rütm, seltskond ise loomulikult ka :) Tööd on täpselt parasjagu - ära ei tapa aga laiselda ka ei lase. Mõned karmid päevad on ka, moekülgede pildistamine toimub minu jaoks tüütult hilisel kellajal. Toimetaja saab alles kella viiest lapsevabaks, mul tuleb lihtsalt sellega harjuda.
Mulle meeldiks rohkem töötada hommikuti, viin Kirke 9-saks sõime ja võikski kohe tegutseda. Nädalavahetused ja õhtused üritused on tsurrrrrr, ei tahaks üldse kohe aga vahel peab.
Töö hoiab mind mõnusalt pinges ja enamus ajast saab sellega täidetud. Kodus üritan rohkem puhata ja lastega tegelda, välja eriti ei kipu.
Ööd kipuvad aga olema sama tihedad kui päevad. Aga mitte selles mõttes nagu oodata võiks. Ma vajun väsinult oma voodisse (üksi) ja üritan vabaneda päevastest mõtetest. Asemele aga tulevad teised, kaugemad ja peidetud. Juba pikemat aega ei suuda ma vabaneda sellest öisest unereaalsusest. Kõik on nii ehe ja olemas. Näen selliseid unesid, et ärgates ei teagi enam, kumb on siis reaalsem, kas ärkvelolek või uni. Ühel ööl tundsin aga sellist lähedust vaid ühest kallistusest, nagu oleks mu iga rakk reaalselt tajutav. Olen käega löönud ja ei sõdi enam neile unedele vastu vaid naudin neid. Minevik, mida ma päeval unustada suudan, tuleb öösiti tagasi ja ma ei tahagi seda enam endale keelata. Vahel tunnen end küll vargana, perekonna lõhkujana ja igati vastiku ja paha inimesena, et mis ma ometi teen aga järgmisel ööl kordub sama. Veel mõni aeg tagasi tahtsin ma kõigest väest oma eluga edasi minna, unustada see õnnetu armastus, sest kaua võib ennast piinata. Kolme aastaga võiks ju sellest juba üle saada... Aga nüüd ei tahagi ma muud kui, et tuleks jälle öö ja need uned. Võtan seda kui lisaaega, boonusmängu, mis mulle sel veidral moel on saadetud.

Kalad

Et selline mees siis Tallinna linnas kondamas. Vana kala vaatab kuidas üks teine kala neelab saaki, et kohe ise saagiks saada. Fotokala muutus ka omaette saagiks, teise fotokala fotoaparaadi ees :) Selline sõnaleelotus siis aga tegemist on valitud nägude piiisikese pildinäitusega - Millimeeter maksab. Kalapilt on Guido Kangrolt, Naadi ja teiste fotosid saab näha Viru keskuse teisel korrusel.

Liiguhked peod tittedele :(

Tea, kas see tundub ainult mulle või ongi nii... Igatahes võttis mind ahhetama, kui lastesõime (3-aastased) lõpupeo eest küsiti 320 eeku (lilled kasvatajale selle summa sisse ei lähe) - korrutame selle nüüd 16-ga eeee????
See pole isegi mitte lasteaia lõpupidu, et uus eluetapp ja kooliminek ees. Minu jaoks lihtsalt ühest klassist teise liikumine. Ma olen ilmselt lootusetult naiivne aga no kuulge, mis te siis teete, kui laps kooli läheb. Ilmselt renditakse suur veekeskus ja tordist välja hüppav kloun teeb nalja. Ja kui ta keskkooli lõpetab, mis siis? Kingite auto või korterivõtmed...
Lele peod on siiani mõistlikud olnud, ei mingit ülemäärast tõmblemist ega hiigelsummasid. Kõik võtavad mingi näksi, limpsi kaasa ja ongi vahva ja pidu. Nii oli lasteiaias ja nii on koolis.
Vastik tunne jäi küll sisse aga otsustasin, et Kirke sellisel peol ei osale. Küll jõuab veel. Liiati on ta vaid kaks nädalat sõimes käinud, ühtki tantsu laulu ei tea. Ja sügisel läheb jälle sõimerühma. Ei võeta veel nende uhkeldavate aialaste hulka, kel emmed-issid raha laiali loobivad. No ilmselt ikka suurest armastusest ja uhkustundest.

Kevadlumm

Nädalavahetus Türil - lillelaat, õites puud, kuum päike, puhkus ja töö vaheldumisi. Nagu ikka, natuke siit ja veidike sealt. Maa kaevamises olin ma nüüd küll laisk, midagi sai tehtud aga oleks rohkem pidanud. Liiga palju ahvatlusi teel...
Lillelaat oli sel aastal hullult rahvarohke. Kohale jõudes oli esimeks märgiks ummikud Türi tänavatel, nagu Tallinnas tipptunnil. Tigusammul venivatest masinatest olid siiski vaid osa teel laadale, enamus neist seda taktistust ilmselt oodata ei osanud ja nüüd jäi üle vaid end kiruda. Aga laadal oli siiski massid koos ja lilli ja taimi oli ka ohtralt.
Pühapäeval lõpetasid piletimüüjad oma töö juba poolest päevast, sest polnud enam pileteid, mida rahvale maha müüa. Pühapäevane tõmbenumber oli teadagi Trikimees. Imestasin alguses, et näe täna palju vähem rahvast aga mass tungles lava ees. No jah, mina siiski trügima ei hakanud, pagesin koju ära.
Õhtul tegi onu Mart mulle veidi õppesõitu, ehheee - polegi palju ära unusanud. Ja sõidu ajal jooksis kits teele, päris lähedal oli teine. Õnneks oli mu kiirus väga väike, et ei pidanudki pidurit pressima. Mu ainus reaktsioon oligi - oi kui ilus loom!
Kirke jäi Türile maha, ehk saab ka veidi päikest ja õhku ja lilli ja liblikaid...

Varastati voodi

Täna öösel nägin jälle veidralt sürri und. Mu toa aken oli õhutuse peal, teate küll neid uusi pakettaknaid, kui aken on kergelt kaldus ülalt lahti alt kinni. No vot, nägin oma akna all lõbusat seltskonda noori näitlejaid. Ühel hetkel libistas end sellest väiksest akanapraost sisse laulja Hele Kõre. Kergelt voolas ta mu tuppa, malbe naeratus näol. Üritasin veel akent avada, et teda sisse lasta aga tema ainult naeratas ja sõnas, pole vaja ma saan küll. Teisedki olid ühel hetkel mu toas ja vaatasid uudistades ringi. Olin kergelt segaduses aga käitusin nagu oleks see igati normaalne. Mingist unemälusopist meenus, et mõni aeg tagasi oli ka üks teine seltskond käinud. Ju siis nii ongi.
Nagu hea perenaine kunagi tahtsin külalisi kostitada ja läksin kööki teed tegema. Panin vee keema, tõstsin küpsiseid kaussi ja valisin tasse, tuppa tagasi minnes nägin aga, et see oli tühi. Koos lõbusa seltskonnaga ol kadunud ka minu voodi. Nägin vaid aknast kuidas plikad seda eemale vedasid, see oli mitmeks tükiks laiali lammutatud. Ma karjusin ja nutsin ja palusin - andke mu voodi tagasi, mu voodi. Nemad aga ainult naersid ja jooksid edasi, koos roheliste vooditükkidega...
Ärkasin võpatades, Kirke magas risti üle voodi ja üritas mind maha tõugata. Ehh, küll tahaks seda unenäos pihta pandud voodit tagasi. Mõnus suur diivanvoodi oli (lapsena magasin ka sellisel) hea oleks seal koos Kirkega laiutada, ilma et üksteist välja trügiks :)

Koogi ja kommidega

Lasteaias läheb esialgu väga hästi, täna sai Kirke viimaks ka lõunauinakuks jääda. Ja ärgates tuli uus üllatus - pidu! Tantsu ja laulude ajal ei lausunud see plika ühtki sõna, kordagi ei ilmunud näole naeratust, vaikselt istus vanaema süles ja vaatas suu lahti - mis ometi siin toimub. Viimaks ronis mulle sülle ja pidin kaamera käest panema. Ta aina vaatas seda möllu enda ümber ja kogus endasse kõike uut. Tardumusest vabanes alles siis, kui kook söödud. Koduteel kordas aina kuuldud laulusõnu ja naeris rõõmsalt :)
Jah mu kallis laps, see oligi pidu!

Aga see uus töökaamera on ikka jubbe raske, esimesel päeval võttis lausa käed värisema...