Klassiõhtu

Sortisin Lele tehtud pilte ja avastasin, et saab-saab digiga teha tehnilist praaki ja hulgi. Aga milline meeleolu ja tunnetus, super! No eks ma ole praegu lihtsalt üks uhke lapsevanem aga ikkagi, on ju ilusad :) Igatahes mulle meeldis niivõrd, et panen need siia vaatamiseks. Tegemist on neljanda klassi stiilipeoga ja kuna tunniplaanis ka näitlemine, siis koos lühikeste etüüdidega. Pole vist väga raske aimata, milline teos selle peo teemaks oli.

Müstikat igal sammul

Mõnda tegelast ei oskaks ma kuidagi oma unenägudes kohata aga vaat, üllatusi igal sammul. Eile oli seal siis oma täies hiilguses Savisaar ise. Toimus tema järjekordse raamatu esitlus, millegipärast Kunstiakadeemia ruumides. Pärast piduliku osa tuli Edgar oma riiete ja asjade järgi, fotokateedrisse ja andis mullegi oma raamatu. Tahtsin siis viisakas olla ja hakkasin talle lahti seletama kaanefoto semantilisi tagamaid, et miks just see pilt hea ja sobiv on. (Savisaar oli kujutatud suure imikuna...) Pidin korraks toast väljas käima ja tagasi tulles oli mees kadunud, samuti raamat ja kringel ka, niuks. Küsisin siis teistelt, et kus mu raamat??? Vastuseks aga hakkas Kai mulle seletama, et millal ma kavatsen oma ettekande fototeooria kohta ära tuua, diplom juba käes aga töö tegemata. Oigasin, see jube paks ja igav-tüütu raamat vaja läbi töödelda ja just siis tuletavad meelde, kui titega nii palju sebimist. Kujutlesin ennist, kuidas ma tugitoolis mõnuledes Savisaare pajatusi loen (kust küll sellised mõtted?) aga vot, võtavad käest selle jutuka ja annavad asemele raamatu, mida peab sõnastik teises käes läbi närima, krrrrrr....
Reet saatis täna kalamulli veel ühe killukese müstikat :)

Kes keda?

Nädalavahetuse tormamine Türile: Magasin sisse (tundus, et lootusetult), kuid vedasin end siiski liikuma, titt potile, asjad kokku (15 min) ja jooksuga jaama (20 min), Mamma tegi kohvi kaasa, jõin rongis püstijalu, krrrrr see logisev rauakolak oli tihkelt täis kiilutud... Siis Papsi juures kerge hommikueine ja õunu korjama, kasti, korvi, kotti ja vanaema juurde, mahl vinkusse ja vinku tagasi uue laari tarvis, veel söömiseks mõned õunad kotti ja jooksuga (ehhh, hingeldaks kui aega oleks) rongile. Nagu kiuste ajas Mamma rongi ajad sassi (mitte 16.56 vaid 16.46) ja siis läks rabelemiseks. Olime toppinud kottidesse nii palju õunu ja mahla, kui tassida jaksasime, pluss titt käruga aga jooksmiseks polnud see koorem mõeldud. Igatahes olime jaamas tavalise poole tunni asemel viieteist minutiga, higist tilkuvad ja jõuetud. Jõudsin ukseni rongi pikkuse võrra enne Mammat ja palusin jaamakorraldajat, et ta ema ka ära ootaks. Seisime seal ja vaatasime kuidas Mamma jooksis, kui äkki ronis rongi alt välja purupurjus mees!!!!!!! Ahhetasime mõlemad, tõstsin siis vankri ja kotid rongi, aitasin ema ka ülesse ja mõtlesin, kas tõesti see joodik pääses eluga tänu sellele, et meie rongile hiljaks jäime või siiski jõudsime meie rongile, sest rongijuht märkas rongi alla roninud joodikut?

Unustatud

Vaat, mis teevad!

Jälgisin siis minagi veidi Lauritsa tegemisi, tegelikult oli päris põnev seda vaadata, kuulata. Mingi fluidum selles ju on... Ja samas tahaks lõpptulemust ikka ka näha, puurida neid detaile juba näituseseinal või siis otse arvutist, läheb ju weebis see osa kaotsi.








Ja siit kuni 16 okt kella 21-24 otselülitus Kütiorgu.

Ahelreaktsioon

Ja-jaaa karm aeg ja stressav töö on oma teinud sest tundlik Jaak astub sammu tagasi (?) kui tema hää sõber Indrek paneb selga häbitu Juku-Kalle kingitud punase T-särgi. Aga meie, fotokalad oleme ka palju kannatanud, sest kalafoorumis loobitakse meid poriga ja pildi alla kritseldatakse õelusi ja nüüd on Vladislav suisa riigitelevisoonis ja... Ega´s muud kui, Fotokalad ühinege ja kassid ahju, vot niiiiiii!

Minu omad :)

Eilsest on mul siis kolm kümmet - 10a, 10k ja 10d. Kõige kauem on minu oma olnud Lele, tema on 10a, eile möödus juba kümme kuud Kirke sünnist ja vastu ööd saabus Tartu linnast kohale ka kõige pisem minu oma - 10d. Kümned sobivad omavahel päris hästi. Lele saab hakkama nii Kirke hoidmisega, (eile käisin kooriproovis ja lapsed olid omapead), kui pildi tegemisega (lahmib küll ülemäära palju aga noh, las õpib). 10k ja 10d saavad ka hakkama, kaamera otsib lõbusa titenäo ülesse, et pildiks teha ja 10k topib oma näpud 10d-le silma, et sõprust sõlmida.

10D

Nagu esimese klassi õpilane ootan homset päeva, väike ärevus hinges, segu rõõmust ja murest. No seda ikka uue-vana digikaamera (10D) ostu pärast. Jajaaa, kaua oli remondis (õieti küll remondimehe laual) see kaamera aga nüüd on triksis-traksis ja valmis uuteks seiklusteks. Tartu linnas paraku aga noooh, küll ma ta siia meelitan. Mälukaardi ostsin ka ära, enda meelest vinge, tervelt 1GB aga nagu välja tuleb, siiski suht pehmo on see tegijate kõrval. Igatahes suurtänu Naatanile, kes remondimeest utsitas ja sellele kaamerale käpa peale pani ja Allarile, kes oma pehmokaardi mulle maha äris.
Nüüd jääb vaid loota, et kaameraost end ka õigustab ja et see kohe käest ei lagune ja et jaksaks ikka selle kinni ka maksta :)

Kiiksuga sõna

Ma ei sa aru, kas on see minu kiiks või ongi asi imelik aga... Mind häirib, kohutavalt häirib, kui avaldatakse kaastunnet kellegi surma puhul, mitte surma tõttu. Kõlab nagu oleks see mingi suursündmus, juubel või aastapäev. Kõik surmakuulutused kirjutatakse nii ja tekstides kasutatakse aga mina jonnin ja tunne ütleb, et kõlab valesti. Eile torkas jälle, kui AK uudistes räägiti leinaseisakust Parki surma puhul.

Mummulised vahtrad

Kütiorus olid pea kõik vahtrad mummulised. Miski uus trend? Ja-jaaaa võrumaal algab sügis teisiti :)