Jõulurahu

Täna hommikul olin kui uus inimene - lõpuks ometi sain korralikult magada. Äratas mind kassipoeg, kes tahtis tuppa saada. Ta on isegi mõned "näud" selgeks õppinud ja pikib neid nüüd nende haledate piuksude vahele. Pole vist kunagi varem ärgates niimoodi rõõmustanud. Silmad olid aga kui kokku kleebitud ja nende avamine nõudis pingutust. Pole ka ime, eile olid silmad punased ja valusad. Õhtul ei näinud enam hästi. Üks udune pilt vaid silme ees.
Eile päeval linnas käies tekkis mitmel korral tunne, et nüüd kohe kukun. Põlved olid nõrgad ja pea käis ringi. Toetusin käies Kirkele ja mõnes poes leidsin istumiseks puki (no selline, mis mõeldud astumiseks, et kõrgelt asju kätte saada). Istusin seal ja andsin Kirkele korraldusi, otsi nüüd seda ja toda ja too kõik siia. Aju töötas säästureziimil ja kole kaua kulus asjade välja ütlemiseks ja mõtlemiseks. Apteegis jäigi käimata, tahtsin unerohtu osta. Aga õnneks ei läinudki vaja. Sain ilma hakkama.
Koju jõudes tuli uni peale. Tükk aega mõtlesin, kas lubada endale tunnike magamist või mitte. Kartsin, et siis ei saa jälle öösel und ja loobusin. Tundub, et tegin õigesti. Igatahes, see unine tunne läks mööda ja terve õhtu olin tegus. Lele tegi meile ise piparkoogitaigna ja see tuli nüüd ära küpsetada. Ja kuigi mul on endiselt tugev nohu, siis piparkookide lõhna ma tundsin. Super! Ilma lõhnatajuta on elu ikka kurb. Loodan, et õhtuks on see veel parem ja saan jõuluroogi täiega nautida. Sel aastal on plaanis ahjupart. Lele retsepti järgi, näis mis saab...
Igatahes olen hetkel lausa õnnelik, ootan õhtut ja selline mõnus jõulurahu tunne on sees.
Häid jõule kõigile!

Äratus

Viimased kolm ööd olen olnud unetu. Veider, aga kõigil kolmel ööl olen maganud vaid kolm tundi. Mina, kes ma tavaliselt jään kohe magama kui pea patja puutub, ei saa enam und.
Esimene öö tuli uni nelja paiku, seitsmest klõps üleval. Teine õhtu jäin juba peale kahte magama aga viiest oli uni läinud ja kuigi ma püüdsin enam und ei tulnud. Kolmas õhtu kustusin südaöö paiku. Ja kell kolm sai uni otsa.
 Olen tegelikult hämmingus ja mingi osa ajust keeldub uskumast, et see kõik tuleb stressist. Ma olen ju rahulik, pole mingit paanikat, mul ei saa olla mingit stressi!
Algas see kõik neljapäeval, sain lakoonilise SMS-i milles paluti mul määratud ajaks tööle tulla. Fotograafi jaoks pole see ju midagi erilist. Kuid selgeltnägija mu sees röögatas hetkel, kui seda sõnumit luges. Ma teadsin täpselt, miks mind kutsuti ja seekord mitte pildistama...

Mul on selline "ma tean mis juhtub" tunne mõned korrad varem ka olnud. Üks väga valus hetk oli see, kui lugesin teadet Kareli kadumise kohta. Vaid hetk, pisarad jooksevad ja ma teadsin, et teda pole enam. Järgmistel nädalatel eitasin seda tunnet, tüütasin pendlimehi ja kaardimoore ning kammisin koos sõpradega metsi läbi, lootuses teda elusana leida. Kuid paraku oli Karel siiski tapetud juba kadumise päeval.

Tagasi neljapäeva. Olin eelmisel päeval haigeks jäänud ja plaanisin päeva voodis veeta. Lugesin teate läbi, ohkasin, sõin hommikust, saatsin lapse kooli, läksin vanni ja nutsin ennast tühjaks. Mõtlesin, et äkki peaks enne toimetusse minekut ühe välise kõvaketta ostma, siis ei peaks edasi-tagasi jooksma ja saan kohe oma isiklikud pildid maha tõmmata. Kaine mõistus aga eitas selgeltnägemist ja käskis enne ikka jutt ära kuulata, mitte asjata raha kulutama hakata.
Kohale jõudes selgus, et sisetunne ei petnud mind, kahjuks... Mind koondati päevapealt. Seda päevapealt osa ma küll oodata ei osanud. Mingil veidral kombel olin muutust tajunud juba viimased paar kuud. Me hakkasime kolima teise majja, kokku Õhtulehega ja palju räägiti ruumipuudusest uues kohas. Et näiteks kappe ei saa kaasa ja uued lauad tulevad väiksemad. Kui uurisin, kus ma siis oma fotokraami hoidma hakkan, sain vastuseks, et fotograafidel on Õhtulehes ühine kapp ja seal saavad olema ilmselt ka minu asjad. Olin häiritud mõttest, et ise istun ühes kohas aga kraam on kusagil mujal, eemal.
Pakkisin asju aga miski mu sees ütles, sina ei mahu sinna majja!
Nädal tagasi pesin oma kruusi (kunagi "Naiste" alguses maalisime terve toimetusega neid) ja mõtlesin, et huvitav kas uues kohas võib selle õhtul lauale jätta või viib koristaja kööki ja paneb pärast ühisesse kappi? Kuivatamise ajal libises kruus mu käest ja kukkus katki. Ehmatasin, see küll head ei tähenda...
Ja nii neid hetki kogunes, mis igaüks eraldi ütles, sinu aeg selles ajakirjas saab läbi.
Viimastel kuudel tundsin end väsinuna, ei osanud põhjust leida, sest tööga oli nagu alati. Vahel oli küll kiirem aga mingit ületöötamist nüüd küll ei olnud. Samas oli päevi, kui ma ei tahtnud tööle minna. Kõik tundus tüütu ja mõttetu. See tunne kadus tavaliselt kohe, kui kaamera kätte võtsin, pildistada mulle meeldib.
Sisemiselt olin ma koondamiseks valmis, tundsin juba viimane aasta, et tammun paigal ja peaks midagi muud tegema. Ainult, et kus ja mida, sellest polnud mul aimu. Seepärast imestangi, et millest nüüd see stress? Miks ma magada ei saa? Puhka nüüd ja pea jõulusid ja naudi seda vaba aega!
Äratus on see, mis mul magada ei lase. Kusagil lähedal on kell, mis pläriseb nagu pöörane aga mul on kõrvaklapid peas ning ma ei kuule seda. Mu alateadvus aga küll. Ilmselgelt tuleb nüüd klapid peast võtta ja kuulata, mis sellel kellal mulle öelda on. Ehk saan siis lõpuks magada ka.

Äratan üles ka oma blogi, sest mu pähe on palju väljaütlemata mõtteid kogunenud. Ja aega kirjutamiseks peaks nüüd jaguma.

Nii palju häid asju

Sain eelmise nädala keskel Pillekalt ülesande leida oma nädalast üles head asjad. Igast päevast kolm. Nojah, täitsa raske oli. Häid asju leida on märksa keerulisem kui tüütuid või segavaid. Näiteks rõõm ilusatest kingadest muutub kiiresti vaenuks, siis kui jalad tuld hakkavad lööma ja nende jalast võtmine on palju meeldivam tunne kui nendega eputamine J  Takistustest hoolimata sain need kolm, väikeste mööndustega, igast päevast siiski kirja.
Pildil kohe mitu head asja koduaknast nähtuna :)

Esmaspäev:  vaip, aken, laud  – mul käis kodus aurumasinaga mees, lubas vaiba ära puhastada aga sattus hoogu, tegi puhtaks nii vaiba, kui akna. Õhtul vaatasin kordus-TVst mingit saadet, kus Tätte oma kodu näitas. Kui ta ümmarguse laua juures seletama hakkas, kuidas naine palus teha laud, mille äärde mahuks kümme inimest, tuli mul pisar silma. Lihtsalt kena J Ilmselt tõi pisara see tema õhin koolimatemaatikas selgeks õpitud pii kasutusest ja jutt ühele inimesele kuluva laua äärse ruumi mõõtmisest.

Teisipäev: õunad, mokatass, linnud – sõitsin rongiga Pääsküla jaama pildistama, enne hüppasin Balta turult läbi ja ostsin kodumaiseid õunu. Türi aed on sel aastal tühi ja isu õunte järgi lihtsalt meeletu. Sõin enne Pääskülla jõudmist viis õuna ära ja nii hea oli olla J Kodus panin lõpuks ometi üles lindude söögimaja mille olin meisterdanud portselantassist. Imeilus. Jäin ootama, et millal linnukesed selle viimaks üles leiavad. Tõeline rõõm ja kauapüsiv naeratus mu näol, kui nad viimaks selle tassi leidsid J

Kolmapäev: kahvlid, kummirõngad, lotovõit – lihtsalt uskumatu, kui palju rõõmu võib olla kahest kahvlist ja peotäiest värvilistest kummirõngastest. Nimelt saab kahvlite abil kummijulladest toreda käevõru meisterdad. Lapsik aga vahva. Õhtul äratust kontrollides nägin, et Eesti Loto on mulle kirja saatnud, teemaks, teavitame võidust ja sisus kena number  100.90. Tänud! Kulub ära J

Neljapäev: rabarberivein, laadapäevad, valuvaigisti – hommik tööl algas rabarberiveiniga, kolleeg Ingel oli sünnipäev. Vein ise oli aga lummavalt hea, lätlaste oma. Minu teada teevad nad seda puhtast mahlast, pressitakse külmutatud rabarberitest. Maitse on tugev ja karge. Töölt koju minnes läksin poest läbi, oli vaja osta hommikukrõbuskaid. Õnneks olid Selveris laadapäevad ja sain superhea hinnaga. Võtsin kohe kaks pakki ja ostsin korvi üsna täis. Nii palju mõistliku hinnaga asju, et jaguks terveks nädalaks J  Eelmised kaks nädalat on tüütud peavalud olnud igaõhtune teema. Pingest ilmselt. Lahendan veini või tablettidega. Selgi õhtul oli valuvaigisti mu parim sõber J

Reede: vann, kleit, takso – töölt tulles, täpsemalt  kahe töö vahel sain koju ja pinges pea vaja turgutust. Seekord ma lihtsalt vajasin üht kuuma vanni. Milline õndsus. Oleks võinud peale vanni pikutama jäädagi. Aga selle asemel ajasin selga piduliku õhtukleidi ja tegin ennast kenaks. Vaev tasus ennast ära, sest nii palju komplimente, kui sel õhtul, pole ma ammu saanud. Kõik tänu kleidile J Töö tehtud unistasin vaid sellest, et saaks kingad jalast. Lennusadamasse minnes ronisin nagu kaitseväelane üle kraavide ja kangutasin lahti metallist piirdeaia. Oma rumalus, sest läksin vana head teed kaudu, läbi Kalmistupargi. Vahepeal oli aga Kultuurikilomeeter üles kaevatud ja kolakas aed ette topitud. Polnud just kõige uhkem saabumine. Hommikul arvasin, et nägin seda unes aga paraku mitte. Mu kodutee tegi mugavaks takso, ei mingit turnimist J

Laupäev: ebaküdooniad, õunamahl, peokutse – hommikul sõitsin rongiga Türile, ebaküdooniaid korjama, ikka selleks, et saaks laari head veini teha. Nende lõhn ise on lihtsalt joovastav, siirup ja vein samuti J  Türil oli käimas ka õunafestival, lootsin suurema portsu mahla saada aga kuna enamus linlasi on õuntest sel aastal priid polnud kellegagi kaupa teha. Minu rõõmuks siiski üks tädike leidus, kes liitri kaupa mahla müüs. Olin õnnelik sellegi üle J Koduteel helistas vana sõber Peeter ja kutsus oma sünnipäevale. Kuigi samal päeval mul juba on üks peokutse sain üsna kohe aru, millise peo ma valin. Ehk nagu mu tütar ütles, kuule, kui sul on valida vanad sõbrad, keda pole ammu näinud või võõrad ja lihtsalt tuttavad, kes teevad head veini, siis mina küll läheks sõprade juurde. Nii ongi J

Pühapäev: hommikusöök, lodža, purgioad – pühapäevahommikud on maailma parimad, kui sa just kuhugi sõitma ei pea. Ma jumaldan pikki hommikusööke, kui pole kiiret ja saad toitu nautida. Ma olen üldse aeglase söömisega aga hommikuti tahaks mõnuleda, nüüd see ka õnnestus. Päev möödus ebaküdooniaid lõikudes, pikapeale hakkasin neid pisikesi pabulaid lausa vihkama. Mis sest lõhnast, kui mu käed lõid tuld ja valutasid veel täna hommikulgi. Üks kotitäis ootab veel tükeldamist. Rõõmustasin aga hoopis lodža üle. Praegu just parajalt jahe, et veine mulksutada ja selitada. Korraga mahub mitu tünni ja lisaks veel pakid ja pudelid. Joomiseks sobivalt jahedad veel ka. Parim koht J Õhtuks olin läbi mis läbi, koristamisest ja muust (villisin selgeks saanud veini ümber). Rõõmu tõid purgioad. Lihtne teha, toitev ja maitsev õhtusöök paari minutiga. Õnneks armastavad neid peale minu ka lapsed J

Meri mu meri

Minu merelembus on aina süvenev nähtus. Aastaid tagasi tundsin aeg-ajalt sisemaal olles, kuidas õhku nagu ei jaguks ja miski nagu rõhub, nagu oleks kusagil kinnises ruumis, sein on ees. Arusaamatu ja veider tunne, seletada väga raske. Kui seda metsa ees ei oleks... Nüüd tahan pidevalt merd enda lähedal hoida. Metsa ei kipu üldse kohe.
Sel suvel olen saanudki merd kenasti nautida, ikka tänu sõbranna jahile ja sõbralikule meeskonnale. Tänud selle eest!

Ausalt, ma ei tea mida ma selle võimaluseta teeksin. Uluksin nagu hunt mere ääres ja vaataks igatsevalt silmapiiri. Meres on midagi seletamatut, midagi mis tõmbab, annab vabaduse tunde ja rahustab. Isegi siis, kui tormab. See, et ma vahel kiljun, kui laev kreenis on, ei tähenda midagi. Plikade värk!

Kardan jah, et vette potsatan. Ujuda ma ju eriti ei oska. Samas armastan ma seda laeva taga köites rippumist. Jajaaa, ka siis võtab aega enne, kui ma redelist lahti lasen ja usaldan ennast rakmete kanda. (See pilt ühes varasemast suvest, nüüd julgen juba üksi ka ja lasen otsast lahti, pildi tegi ilmselt Kalle)

Puhkus möödus suuresti merel olles. Pikema tuuri tegime Triiniga ümber Hiiumaa. (Pirita-Lohusalu-Kärdla-Sõru-Rohuküla-Lohusalu-Pirita). Mina tulin Rohukülas maha, ülejäänud meeskond loksus veel kaks päeva kodusadamasse. Lihtsalt laps oli kaldal ja ootas emmet, viis päeva eemal oli lapsele juba niigi pikk.
Nojaa, Kärdla-Sõru etapp jäi ka vahele, hirmust merehaiguse ees. Veetsime koos Fikoniga toreda päeva Kärdlas ja sõitsime Sõru sadamasse bussiga. Ootaja aeg on teadagi pikk. Oma meeskonda oodates kulus palju head kraami.

Aga lõpuks nad tulid siiski :)

Iga sadam oli erinev ja seal kohtas palju tordedaid inimesi. Ja nende ilusaid jahtisid.

Suurem osa sellest reisist oli tõeline suvitaja ilm oli ehk siis plekkis pidevalt, tuulevaikuses jaht suurt ei liigu ja päikese nautijale lihtsalt suurepärane. Alguses ekslesime veidi udu sees, ämblikud pidasid kuni Lohusaluni vapralt vastu. Võrk puhvis nagu purjetaks nemadki.

Udus seigeldes oli üks suur laev valel ajal vales kohas (õigemini küll meie koperdasime faarvaateril) aga saime üksteisest kenasti mööda, õnneks...

Siis tuli veidi vihma ikka ka ja pärast paistis jälle päike!

Ja kui tuul tõusis sain teada milleks on vaja purjesid rehvida ja kuidas see käib :)

Ja mida teha siis, kui tuult pole

ja kui seda sugugi juurde ei tule.

Paar päeva kaldal ja siis tegin Miaga retke Virtsu-Pirita. Oi kuidas ma oleks tahtnud vahepeatust Dirhamist aga vot, polnud ette nähtud. Vaprad purjetajad sõitsid vahetustega aina edasi ja edasi. Alustasime keskpäeval ja sõitsime kuni uue päeva hommikuni. Öine sõit on omaette elamus, mina aga ei raatsinud päevast loobuda ja seetõttu magasin öösel, nagu korralik maarott kunagi ja päeval kolasin rannas.

Kurb oli see, et enamuse ajast sõideti mootoriga.
Tundsin ennast nagu koer, kes on lahtise autoga sõitma viidud ja nüüd naudib tuult oma kõrvades aga tegelikult tahaks põgendeda pläriseva mootori eest. Kõik oli ilus ja moodne, plastik ja purjed mingist fiberist ja no kõik muu väga sportlik ja edev.

 Eks ma seal olin nagu vaene sugulane aga vähemalt nägin ära kuidas elu võistlusjahis käib. Või no nii silmanurgast, sest võistlust ennast ma ju ei näinud.
Õnneks sain peagi tagasi Triini peale, see vana puust alus on ikka nii kodune ja armas. Sinna sobin ma paremini.
Tegime ühe kahepäevase sõidu Pranglile. Kelnase sadam oli puupüsti täis.

Taaskord tuulevaikus, sai palju ujuda, nägime hüljest ja võitlesime sääskedega. Sõime, jõime, võtsime päikest ja hingasime sisse kuuma õhku. Mõnus!

 Ahh, emotsioonid on juba kusagil peidus, lihtsalt hea on olla. Vaatan endiselt mere poole, et millal on järgmine sõit. Isu pole veel otsa saanud.
Meri - see on minu õige hingamine, vabadus, rahu ja rõõm :)

Rattaga või rattata, rat-ta-ta või saab ka bussiga...

Kirke läheb issiga rattamatkale ja mina ei saa öö läbi magada. Teadagi, emmede asi, muretsevad ette ja taha.
Kõige suuremat peavalu valmistas mulle ratta transport Tallinnast Tartu. Tundub ju lihtne, et istud rongi peale ja minek. Aga vot, laps läheb üksi koos rattaga ja mina pole sugugi kindel, et ta ratta sealt konksu otsast õigeks ajaks alla saab, lisaks seljakott, mis on talle üle jõu tassida. Rong, mis normaalsel ajal väljub, liigub edasi Valga suunas, seega pole ka vastutulijast abi. Ok, läheb bussiga.
Peagi hakkan pabistama, sest võtsin vaevaks lugeda pagasiveo eeskirju. Kuri kiri võtab käed higiseks -Jalgratta pagasiruumi mahtumise võimalikkuse otsustab bussijuht kohapeal vastavalt olukorrale vahetult enne reisi väljumist.  Ma ei saa ju ainult bussijuhi heatahtlikuse peale lootma jääda, või saan?! Helistan bussifirmasse ja seletan, et tahan lapse koos rattaga bussi peale pakkida ja ootan kinnitust, et ma mõtlen üle ja pabistamiseks pole mingit põhjust. Paraku satun (vist?) praktikandi peale, sest ta paneb mu pikaks ajaks ootele ja teatab siis, et bussijuht võtab ratta peale, kui ruumi on ja otsustab selle enne bussi väljumist. Nagu paberilt loeb, ei mingit lohutust, ei lootust. Loomulikult pole ka broneerimise võimalust.
Helistan lapsele ja tutvustan talle ideed, et äkki ta läheb siiski rongiga. Kõlab protsestihääl, "Mida ma seal rongis tegema hakkan?!" Thjah, selle peale ma ei mõelnudki, täistunnibussis on ju kõik, mis ühele lapsele õnneks vaja - telekas ja mängud ja... Rongis seda ju pole, emme telefoni ka mitte :(
Tagasi bussireisi juurde, ma ei hakka enam uuesti helistama, et mis saab siis piletist, kui bussijuht pagasit peale ei võta, kas ma saan sellle ümber vahetada järgmisele reisile. Otsustan piletit mitte osta, küllap on õigem osta bussijuhilt, kui asi kindel ja ratas peale mahub. Kahtlused ja hirmud närivad mind aga edasi.
Meenub seegi tore tõsiasi, et Tallinna ühistransporti jalgrattaga ei saa. Olen korduvalt näinud, kuidas bussijuht rattaga inimesi välja ajab. Ka lapsi, ka katkise rattaga, ka katkise ratta ja vihmase ilmaga. Ühesõnaga, buss pluss tramm jääb ära. Isegi, kui ratas on korralikult kokku pakitud, oleks selle transa meeletult keeruline, sest bussipeatusesse ja sealt edasi trammi peale, sealt bussijaama tuleb ju ka kuidagi saada. Pakitud ratta ja seljakotiga, khm  - ei ma ei ole mingi imeinimene, ma ei jaksa :(
Taksoga bussijaama, tundub ju lihtne. Aga võta näpust, tuleb välja, et enamus taksofirmasid kasutab väikese pagassiga masinaid ja ratast sinna võtta ei taha. Asusin asja uurima päev varem, et kindel olla - kas ma ikka saan (kokkupakitud) rattaga takso peale. Juba kolmas taksofirma on valmis appi tõttama. Saan Sõbra taksoga kaubale ja dispetšer soovitab järgmisel hommikul vähemalt pool tundi varem helistada.
Õhtul ei pea närv vastu ja ostan siiski bussipileti ära, saagu mis saab. Veel tobedam oleks bussist maha jääda, kui vabu istekohti pole.
Öö möödub unetult väherdes, ratas on lahti harutatud ja kompaktselt kokku pakitud, kotis on vist kõik õiged asjad või on midagi puudu. Pole kindel. Näen unes, kuidas Naatan võtab kõik lapsed ja kõik kotid ühe ratta peale, mina istun ette lenksule ja sõit läheb lahti. Kohutav! Mul käib pea ringi, sest ratas on majade kõrgune. Naatan naerab ja väntab, nagu poleks sellel monstrumil kaalu ollagi.
Hommikul ajan lapsed üles ja helistan igaks juhuks kolmveerand tundi varem taksofirmasse :) Vastab sama dispetšer, asjaga kursis ja lubab, et üheksaks on masin maja ees. Viis minutit enne üheksat helistab tagasi: "Tere, ei ole kahjuks suurt masinat..." Tunnen, kuidas kõrvades hakkab kohisema, hoian kapist kinni ja peas on sada küsimust, mis edasi?!?!  "..Aga ma sain ühe taksojuhi nõusse, kes võtab teid peale!"  Oeh!
Saame ratta kuidagi taksosse, iste tuleb siiski alla lasta. Lapsed istuvad tagaistmel üksteise süles, taksojuht pigistab silma kinni. Mina ka. Bussijaama jõuame 40 min enne bussi väljumist. Ei ühtki ummikut :) Lele läheb tööle, meie jääme passima. Pean olema esimesena bussi juures. Tegin isegi soengu korda ja värvisin huuled, piserdasin ennast hea lõhnaga ja panin ilusa pluusi. Bussijuht ei saa meile ära öelda, ma väga loodan, pöidlad pihus... Ootame, vaatan õela pilguga kõiki, kes lähenevad suurte kohvritega. Krrr.. Õnneks läheb enamus neist Riia bussile. Mõni jääb siiski Tartu bussi ootama. Krrr...
Saabub buss, olen esimene, ratas kaenlas, laps sikutab seljakotti. Bussijuht vaatab mind ja ratast, ei ainsatki küsimust, ei ühtki emotsiooni. Paigutab ratta vastu seina, koti seda toetama. Võtab järgmised. Ja järgmised. Nii lihtsalt see käiski!!!!
Ma olen õnnelik, ratas on bussi peal. Uued kotid aina tulevad ja kõik sujub. Enne bussi ärasõitu vaatan pagasiruumi, poolgi pole täis. Siia mahuks vähemalt nelikümmend ratast, ütleb mu rattatundlik pilk. Täiesti asjata sai pabistatud :)

Ma pole turist, ma elan siin

Tänaöine unenägu tõi korraga meelde nii palju vahvaid mälestusi.

Vabaduse väljakule jõudes olin sattunud paadiralli finišisse. Minu unemaailmas on see muide traditsiooniline kevadüritus. Tavaliselt võtan ma sellest ka ise osa, seekord mitte. Veidral kombel polnud ka väga kahju, ainult ülevoolav rõõm teiste innust. Seda on vahel raske teistele seletada, et mis moodi saan ma nautida massiüritusi. See on ju kari?! Mulle on see teiste rõõm ja õhin lihtsalt nii nakkav, et suunurgad kerkivad iseenesest ja jalad hakkavad hüplema ja “tahaks lennata” tunne on valdav. Unes alati, elus tihti. Seekord siis vaatasin seda paatide, süstade, kanuude sebimist ja juubeldasin. Kurb, et ise ei saa aga ikka tore. Jõgi muide voolab mööda Roosikrantsi, keerab siis Kaarli puiesteele ja jõuab (loomulikult) Tartu välja. Meenusid kõik need korrad, mil ma ise osalesin, sõbrad ja seiklused, oeh kui ilus ja põnev see oli.

Vaatasin mõnda aega sillal seistes seda askeldamist ja rõõmsat sekeldamist, edasi liikudes märkasin, et uus jalakäijate tunnel on avatud. Ehk siis jälle, tüüpiline unedele - mul on juba olemas see  teadmine, seekord siis teadmine, et tunnel on uus ja ma pole seal veel käinud. Isegi ajakirjanukuna mitte :P Tunneli kohale, kahe sissekäigu vahele on ennast mahutanud väike välikohvik. Treppi pole veel paigaldatud aga see tuleb kõigest paari astmega seega pole mul sinna ronimisega raskusi. Sõbralik teenindaja nähes, et olen üle ukse roninud (madal paks ja liivpritsiga kaunistatud klaasist uks) soovitab tunneli kasutamiseks see aktiveerida. “Tallinlane?”, küsib ta rohkem moe pärast, sest mu näkku on see kohaliku teadmine - meie uus tunnel ja õhin - lõpuks ometi avatud, suurelt kirjutatud.
 ”Jaa!”, vastan uhkelt.
”Puudutage siis peoga ust! Te ronisite enne sellest üle.” Puudutan, klaas mu peo all hakkab helendama ja uks avaneb. Ilus, mõtlen ma.
Tütarlaps pakub mulle klaasist purki, väga retro, kaks eurot. “Milleks”, imestan ma. Tunnelist saab iga üks klaasitäie värskat, tahad rohkem, koju kaasa võid saada purgitäie. Tänan, ei. Seekord jätan vahele.

Nojah, tunnelisse ei jõudnud, äratus. Aga meelde tuli hoopis aegu tagasi päriselu samas kohas. Roosikrantsi nurga peal Tallinna panka polnud veel ehitatud, vundamendi auk vist juba oli. On volbriöö, tudengipäevad ja meie Alpiklubiga seintel rippumas ja üksteist sikutamas. Mul  oli seljas must ülikond, valge särk, käes tõrvik. Poisid hoidsid mind seal rippumas ja mina avasin õigel ajal tõrviku. Saime selle töö (mis töö, puhas rõõm!) eest tasu ja seda patakas rublades. Minumeelest olid enamus ühesed aga võin ka eksida. Rublad, appikene, millal see veel oli! Pärast läksime Pedasse neid rublasid sirgeks lööma, pidu, pidu... 
Väga eredalt on aga meeles need emotsioonid seal väljaku ääres, mingi ühtsuse ja kuhugi kuuluvuse soe tunne ja kohaliku üleolev uhkus (elasin Roosikrantsi tänava teises otsas). Need kaks - see ammune ja tänaöine olid väga sarnased. Tõeline deja vu. Küllap see tunnel ikka üks ajamasin on, järgmine kord siis vaatan, mis seal sees veel juhtuma hakkab... 

Selguse huvides olgu öeldud, et see uni on siiski juba paari nädala vanune. Lihtsalt ei hakanud ümber toimetama, emotsiooni panin kohe kirja aga siia ei jõudnud tõsta veel. Liiati kõlab tänaöine oluliselt paremini, kui kahe nädala tagune :)

Kui telefon targutab

Suutsin oma uue telefoni nii tobedalt maha kukutada, et sain klaasi katki. Külmaga ei viitsinud kindaid käest võtta, see ülitundlik puuteekraan lubab kinnastega kasutada küll. Igatahes leidis telefon mingi paari sentimeetrise lumevaba tüki asfalti ja sinna ta end katki lõigi. Kurb lugu aga nalja saab ka, seda hoopis asendustelefoniga, mille EMT teeninindusest sain. Veider telefon, aina küsib ja pärib iga toimingu kohta. Kas olete ikka kindel, kas soovite rakenduse sulgeda, kas jah, nüüd ma tõesti sulgen selle va rakenduse jne. Ok veidi teiste sõndaega aga ikkagi. Ilmselt saaks selle ebakindluse tast välja juurida, mingeid sätteid näppides aga ma ei ole seda kohta leidnud. Ja väga ei näe vaeva ka, ikkagi ajutine asi. Siis muidugi see tüütu õpetamine. Kas teatsite et... tüüpi nõuandeid tuleb ka pidevalt.
Näiteks selline - panin endale hommikuks äratust. Esmalt teatab telefon, et ka telefon tahab öösel puhata. Ja soovitab mul telefoni ööseks välja lülitada, äratuse pärast ei pea muretsema, telefon äratab mind ka välja lülitatud reziimis. Ok, ma ei pööranud sellele tähelepanu. Siis teatab aga, et ärkamiseni on jäänud 7 tundi ja 17 minutit. Ma tõesti imestan, et telefon ei hakanud nüüd seletama, kuidas magama peaks vähemalt kaheksa tundi ja pakkunud äratuse hilisemaks lükkamist :)

Tikka masala Süda tänava kvartalis

Usutavasti peegeldavad unenäod mingil moel meie mõtteid, hirme ja unistusi. Minu tänane unenägu oli täis unistusi :)
Esmalt - tagasi lapsepõlvekodus Pärnu mnt ja Roosikrantsi nurga peal. Olin seda korralikult tuuninud. Mingi eendi ehitanud, aken otse ja lisaks veel külje peale. Tänava nägemiseks ei pidanud ennast enam peadpidi aknast välja upitama. Aken oli põrandani välja ja ma vedelesin sealsamas maas, vahtisin mööduvaid autosid, linnasiluetti ja Süda tänava kvartali katuseid.
Muidugi on mu unistuste linnaosa tegelikusest teisem. Süda, Tatari, Sakala ja need teised tänavad. See armas puumajade rajoon on oluliselt suurem ja põnevam. Seal on ohtralt hoove, kummalist arhitektuuri, parke, tänavad on käänulised ja alluvad mingile veidrale loogikale. Võõral on seal lihtne eksida. Mul on need kohad aga selged, sest käin seal unedes tihti. Vahel on mul seal isegi väike ateljee. Ja kõige ilusam on see, et koledat Liivalaia tänavat ei tulegi. Selle asemel on meri, vahel ka mets või mõlemad.
No vot, vaatan siis seda kvartalit ja tekib soov kolama minna. Peagi jalutan juba tuttavas kohas ja otsin seda uut hoovikohvikut. Leian selle pea kohe, kui mõte mu peas tekib.
Hoov on imeline, müüride külge on ehitatud väikesed orvad, et iga seltskond saaks veidi privaatsust. Samas on melu ja õhkkond nagu ühes korralikus tänavakohvikus, kus lastakse häälel kõlada ja tuntakse ennast vabamalt, kui mistahes ruumis. Ühes seltskonnas istuvad kaukaaslased ja keegi uhke punamusta kostüümiga mees ütleb toosti. (See on ilmselge mõjutus eilselt R2 Aastahitti peolt, pildistasin unelmate bändi, vaata SalSalleri kostüümi ja teiste "relvasid")
Keset õue on lett, maiustusi pilguga süües märkan, et aniisi koogikesed on alla hinnatud aga need mind kahjuks ei huvita. Olen siin Tikka masala pärast. Ma tunnen selle maitset juba suus ja mõmisen etteruttavalt. Mul on veidi kahju poisist, kes selles perefirmas tööd teha rügab ja mõtlen, et kas ta suvel ikka sõpradega randa ja mängima saab.
Hoovis vabu kohti ei ole aga lootus on pääseda rõdule, seal on väiksemad lauad. Vaatan üles, suu jookseb vett ja püüan aru saada, kas on mõni vaba tool või mitte. Peas ainult üks mõte, mmmm...
Unenägudega on see tobe asi, et nad kipuvad kõige magusama koha peal katkema. Nii ka täna. Unelmate kohvikust välja kukkununa ma siiski silmi ei avanud, vaid kujutasin endale ette täiusliku Tikka masalat, kanatükke kuldses ja kreemjas kastmes. Pidin selle nüüd ise tegema. Limpsisin kastet valmistades näppe, mmm super, tundsin kõiki neid imelisi lõhnasid ja oleks nagu kõhu täis saanud. Ärgata ei raatsinud. Maitse tahtis nautimist.
Veider on see, et ma pole Tikka masalat kunagi söönud, mitte kunagi! Ilmselgelt pean ma selle roa nüüd ära proovima ja loodan väga, et see ei valmista pettumust. Sest ootused on meeletud :)
P.S. Minu kujutluses oli koostises kookospiim aga paraku retsept nii ei arva, seega olen juba praegu natuke pettunud. Aga isu on ikka alles ja äkki peaks uue retsepti
tegema, kookospiimaga :)

Hirmust üle, viimaks ometi :)

Aasta lõpp läheb teadagi kiirelt. Selle aasta detsember ja novembri viimased päevad on olnud veidralt segased. Äärmusi täis, eelkõige just meeleolude kõikumise tõttu. Tagasi vaadates tundub see sahmerdamine isegi värskendav, pealesunnitud eneseanalüüs ja teraapia.
Millalgi novembris avastasin endal rinnast valutava moodustise. Hirm oli aga püüdsin sellest huumoriga üle saada. Lõpuks peale paari nädalat piinlemist läksin arsti juurde. Perearst suunas edasi, sealt edasi mammgraafile. Polnud just kõige julgem tunne, kui arst lausub - "Ma ei saa aru, kas on mass või mitte. Eks pilt näitab paremini."
Ja siis sa ootad, alguses seda aega, millal uuringule minna saad, siis vastuseid. Kontrollid pidevalt oma meile ja uurid telefoni, kas ikka t88tab.
 Vastus pidi tulema nädala jooksul, kui hea uudis, siis meili peale, halva sõnumi korral lubati helistada. Aeg m88dus närveldades, vastust aga ei tulnud. Täpselt nädal hiljem ei pidanud ma vastu ja helistasin ise, infotelefonile. Sealt muidugi rahustati ja kästi oodata. Mis mul üle jäi. Ootasin...
Et elu poleks liiga lihtne suutsin haigeks jääda. Min piinas hull väsimus, olin pidevalt näost valge, silme ees virvendas ja s88giisu kadus. Peeglisse vaadates nägin üht kahvatut ja mustade silmaalustega võõrast nägu. Tundsin ennst kohutavalt vanana. Pole vist kunagi varem nii palju meiki kasutanud, kui siis...
Ühel sellisel jõuetul päeval avastasin enda käel, ilmselt veresoones mingi tüki. Ei osanud midagi mõelda, katsusin seda tuima ükskõiksusega. Veidraks muutus asi siis, kui see hernetera suurune tükk soont m88da edasi liikus. Jahmusin. T88kaaslased ja mu ema suutsid mind korralikult endast välja viia. " Nüüd on sul tromb, mine kohe EMOsse! " Tõeline kambakas! Helistasin siiski vaid perearstile ja panin järgmiseks päevaks aja kinni.
Ometi ei pidanud närvid õhtuni vastu ja peagi istusin EMO vastuvõtus. Paari tunni pärast vaatas nooruke doktor mu üle, vangutas pead ja ütles: "Ma tõesti ei tea, mis see on?! Olete ikka kindel, et see liikus? Minge perearstile!"
Tundsin ennast tobedalt. Et nüüd siis mõtlen endale tõbesid külge, näen viirastusi. Algul see nõela tunne rinnas, nüüd veider tükk käes. Lollakas!
Järgmisel õhtul perearsti ukse taga sain kätte viimaks ka vastuse mammograafilt. Õnneks, ei leidnud nad midagi. Kergendustunne ja alandus korraga. Olen ma tõesti mingi luulude all kannataja? Oma liikuvast tükist rääkisin juba naerdes ja eneses kaheldes. Äkki ma tõesti kujutasin seda ette? Käele olin ma eelmisel päeval pastakaga ringi joonistanud. Juhuks, kui see tükk peaks taaskord kohta vahetama. Nüüd aga püsis see ilusti paigal. Tüüp sellinne!
Perearst õnneks mu üle ei naernud. Soovitas võtta verd vedeldvaid tablette ja määrida Lioton geeliga. Ja kui hakkab uuesti liikuma, siis tagasi EMOsse. Aga muud tarka ei osanud temagi teha ega 8elda.
Praegu võtan usinalt rohtu, jälgin seda tulnukat kullipilgul. Ilmselt suurest hirmust on see väiksemaks jäänud. Paras talle! Ja mulle :)
See tüütu aeg on m88dumas. Kahvatu ja sinise naha vastu aitab isepruunistuv kreem ja arooniavein paneb põsed õhetama.
Kõlab nagu uue aasta lubadus aga otsustasin, et ei lase ennast enam hirmutada. Õnneks on praegu aega puhata, tervis paistab korras, veini jagub ja tundub, et kõik läheb ülesmäge. Elame veel!

Kelle musi?

Selveri kassasabas seistes sain telefoni sõnumi: "Mõnusat musi & head 88d!"
 Minul kohe totter naeratus näol ja heameel sõnumist, loogiline ju ;) Siis tuli imestus - miks telefon nime ei näita?! Siis - head 88d, kell kuus õhtul, mida? Peast käis läbi veel mitmeid küsimusi, kas sms saab hilineda, kes see nüüd ära on väsinud, ja muud totrused. Alles siis mõistsin, et tegu on tundmatu numbriga. See kõik käis tegelikult väga kiiresti aga ikkagi, paariks sekundiks lõi pulsi kiiremini käima, mis on ju igati tore.
Kuna see keegi kindlasti ootas vastust ja oleks tobe ta teadmatusse jätta, saatsin sõnumi vastu: "Unedeks varavõitu, musi võiks ju kinni püüda, teaks vaid kellelt?"
  Jäin ootama, oli isegi kerge flirtimise tunne, et mis too tundmatu ka vastab või äkki ikka pole tundmatu... Mõne aja pärast helises telefon. K8hatasin hääle puhtaks: "Daisy kuuleb."
"Oih, vabandust!" vastas mulle ehmunud naisehääl ja katkestas kõne. Njah, saada võõras musi ja seegi tütarlapselt, ikka täiesti m88da, seekord siis niimoodi :)