Barcelonas vol1

Olen nyyd siin, elavas ja uskumatult armsas linnas. See linnaosa, kus meie hostel asub j2tab mulje, nagu oleks me mingis pisikeses linnakeses. T2navad on kyll pikad aga nii kitsad, et k6rged majad j2tavad mulje nagu oleks pidevalt kellegi tagahoovis. Surutud myyride vahele. Meie toal on ka v2ike r6du, nii kitsuke, et sinna mahudki vaid seisma. Vastasmajadel on loomulikult ka samasugused r6dud ja seal seistes on tunne nagu saaks naabripoisile k2e ulatada, siruta end vaid veidike v2lja ja... No, olgu natuke j22b ikka puudu, nii umbes harjavarre jagu ;) Ma pole eriti sellest linnaosast kaugemale saanud ja praegu ei taha ka eriti. Kitsukesed t2navad on tihedalt t2is uskumatult armsaid poekesi, igayhel oma l6hn ja n2gu. See kaart, mille enne enda jaoks tegin, et n2ha kuidas hostelist kirikuni j6uda ei anna mitte mingit ettekujutust sellest, mida see paarsada meetrit t2nvaid tegelikult pakub. Ma olen t2iesti vaimustuses sellest k6igest ja kardan, et isegi piltidega ei suuda ma seda 6hkonda edasi anda. Juba eile saime kuulda kuidas linn pidutseb, isegi suletud akendest kostis m6nusat melu. Aga 88elu alles algab, t2nasest n2dalal6puni on siin suuremat sorti festival ja linn valmistub selleks suure hoolega. Samuti valmistuvad turistid ja no meie ka ikka. T2na on esimene kontsert, homme konkurs ja reedel v2likontsert. Jehhuu - ma olengi siin Barcelonas :)

Vanad asjad purgist välja

Ma leidsin selle purgi ühe naise aknalaualt, kui teda pildistamas käisin. Ta ütles, et korjab alati mere kaldalt, reisidelt mõne sellise puupulga kaasa. Mälestuseks. Vaevalt ta mäletab milline tükike kust rannast korjatud aga mõnus ja soe tunne tekib ikkagi neid vaadates. Isegi minul oli, kuigi pole neid oma käega kogunud. Olen ikka ilusaid hetki ja tundeid endasse kogunud ja tundub, et mitte asjata. Mälestuste purgil on kaas avatud, on aeg midagi ilusat taas välja võtta ja nautida. Ja aeg uusi kauneid hetki juurde koguda :)

See oli ilus

Tõesti, ilus oli see päev. Ma ei tundnud mingit raskust, ainult suurt rahu. Värinat, seda küll. Iga kallistus, mille ma sain kandis edasi soojust, mis mu värinad rahustas ja seda soojust oli küllaga. Tänan kõiki, kes seda mulle kinkisid! Kummaline aga ma lihtsalt vaatasin ja kogusin endasse igat hetke sellest päevast - Madrused kirstu kandmas, auvalve, Action laulmas "Sõidulaulu" vaikus, rahu ja kõik need kallistused ja käepigistused, kabelikellade kume kõla, päike ja metsavaade suurest kabeliaknast. Ainuüksi selle kabeli metsavaate ja kellade pärast soovitaks seda soojalt kõigile, kes kunagi peaks valima, kust oma lähedast saata. Seega lõppkokkuvõttes tuli see eksitus nende kabelitega ainult kasuks. Kes teab võib olla oli paps see, kes selle kõik niimoodi ära korraldas ;) Kuulasin Naatani jutust rohkem ehk selle kõla kui sisu, lohutasin oma lapsi, vaatasin nukralt oma pisarais õde ja vanemat tütart. Ometi oli see kõik ilus. Miks ma ei nutnud? Kes seda teab... Võib olla olen ma oma hinges isaga tihedamalt seotud kui ma seda mõista suudan. Ja kuna tema hinges oli rahu, siis oli see ka minu omas. Jah, pilti ei suutnud ma eriti teha, kolm klõpsu ja kõik. Selleks olid need hetked seal kabelis liiga kallid, ei raatsinud kaamera taha pugeda. Läbi objektiivi jäi nagu midagi nägemata, kinni püüdmata. Objektiivil on ju piirangud peal, kõik ei mahu kaadrisse...
Ja nüüd panen ma selle teema lukku, sest homme on uus päev ja uus aeg, mulle ja teistele kallitele mu ümber.

Halenaljakas lugu

...juhtus minuga esimesel septembril. Lülitasin ööseks isa mobiili välja, sest noh üks hull helistas iga natukese aja tagant, ei jaksanud enam temaga rääkida. Hommikul aga taipasin, et ei tea ju pin koodi. Aga telefoni oli veel vaja, paarile isa sõbrale vaja helistada, et ärasaatmise aeg ja koht teada anda. Vahepeal käisin matusebüroos, isa riideid viimas ja siis selgus, ohhooo veel üks aga palju suurem jama. Panime kinni suure kabeli aga ups kirja oli läinud väike kabel. Paha lugu, rahvast on tulemas kõvasti, lisaks veel lipukandjad ja auvalve Mereväest. Sobivaid aegu suures kabelis muidugi enam ei olnud. Mida teha? Veidi nuputamist ja kolisime kõik Metsakalmistule ümber. Nii, egas muud kui telefoni otsa. Inimesi läbi helistama, uus koht, sama aeg. Meenub taas isa telefon, seal ju kõik olulised kontaktid. Lähen EMT-i teenindusse, järjekord on hiigelpikk. Saal on pidulikke esimese klassi põnne täis, ootamas oma esimest telefoni. Aeg venib. Saan viimaks leti äärde, seletan milles asi, mul on seda vähemalt laupäevani vaja, siis on matused. Näete, kaks korda proovisin aga rohkem ei julge. Klienditeenidaja noor neiu küsib surmatunnistust, kougin selle kotist välja. Oot, aga teil pole ju number blokeeritud, ütleb ta. Nojah, ma kolmas kord ju ei proovinud. Mis koode proovisite? No 0000 ja 1111, vastan. Aga kas te 1234 ka proovisite, naeratab ta malbelt ja toksib numbrid sisse. Näete, ongi :)
Tundsin ennast tõelise lambana, olin seisnud seal oma veerand tundi, närvitsenud, isa surmatunnistus näpus. Seisnud selleks, et teada saada, need neli maagilist numbrit on 1,2,3 ja 4. Kas pole tobe?

R.I.P.

Isa on nüüd seal, kus valusid enam ei ole. Eile hommikul läks. Minus on aga mingi seletamatu rahu. Ma ei imesta enam enda üle - ju see siis peab nii olema, et pisarad tulevad kunagi hiljem... Ma olin ju selleks minekuks valmis, lähenev lõpp andis ennast iga päevaga aina enam märku. Reedel hoidsin ta kätt, tegin pai ja ütlesin homme näeme, ise teades, et mina näen aga kas ka tema... Hommikul kui mulle helistati ja uudist teatati läksingi kohe isa juurde. Pai tehes tundus nagu ta magaks, laup veel soe ja silmad veidi pilukil. Isegi Kirke tegi mitu paid, natuke nuttis aga pärast isa asjade kokku pakkimist tahtis tagasi vanaisa juurde, et veel paar paid teha. Tegigi ja sai oma rahu kui arvas, et vanaisa saab nüüd Jumalale kõiki neid toredaid meremehelugusid jutustada. Õhtul vaatasime Tartus jõeparaadi, mõjus kuidagi sümboolselt. Kõrvus kummitas Tätte laul - iga vesi jõuab ükskord jõkke. Kirke ohkas küll vahepeal, et kahju vanaisa ei näegi... Täna hommikul käisime aga Valga Jaanis. Naat pidas seal teenistust ja valis mälestuslauluks ühe lihtsa sõnumi ja ilusa viisiga laulu. Olgu see siis isa mälestuseks ka siin:

Tähtede taga
kord koidab sul taevas,
ootus ja lootus
seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud
ja kannatand vaevas,
kõik seal sust igavest
maha siis jääb...

(KLPR 261)

Üks hea tunne

Teadmine, et seal kusagil on sõbrad - see on ikka üks paganama hea tunne :)

Ma seisin vahepeal üsna serva peal ja oli tahtmine ennast alla kukutada. Eelmine sissekanne oligi kirjutatud soovist ennast tühjaks karjuda, et seda ei juhtuks. Õnneks tulid kusagilt netiavarustest ja telefoniliine pidi paid ja kallid. Neist oli palju abi. Sõbrad, küll on hea, et te ikka olemas olete!

ja viimane salm mu täna treitud luuletusest ka:

Pisarad kuivatab soojus,
südameheadus
ning tunne -
üksinda pole sind jäetud
abi on
kõikjal su ümber...

Murdumine

Murdumine tuleb siiski. Imestasingi, et seni veel püsti seisin ja veel täna hommikul tabasin end taas mõttelt, see on kõik liiga lihtsalt läinud, midagi on valesti. Kolm väga rasket nädalat on läinud küll visalt aga ma olen seni jaksanud. Tõesti, mul oli vahepeal tõsine hirm, et jään oma tööst ilma. Enamuse kallist tööajast olin ju kodus, valvasin isa. Mis siis, et kõik tööd said tehtud aga ikkagi, sant tunne oli. Raske oli see päev, kui üks kindel hooldaja alt ära hüppas, tema ei jaksa enam. Õnneks tuli Lele laagrist koju ja saime kuidagi hakkama. Öösiti valvas enamasti ema, siis kui hakkama ei saanud ajas minu üles. Õnneks mitte igal ööl. Aga ikkagi, väsimus on kohutav...
Täna hommikul viisin isa haiglasse, lõpuks jõudis järjekord kätte. Diakoonihaigla hospiitsi. Kuigi oleks pidanud tundma nüüd kergendust, tekkis veider hirm ja süütunne. Kodus oleks tal ehk parem või siis mitte. Sada kahtlevat küsimust peas jäin siiski otsusega rahule. Haiglapersonal on väga vastutulelik ja nii mitmes mõttes on isal seal parem. Liiati, ei mäleta ta ei seda, mis haigus teda vaevab ega sedagi, kus ta on. Iga päev pidin talle mitu korda seletama, et ei ole võõras kajut vaid kodu on. Kes mina talle olin, noh kord ta mäletas aga enamasti olin ta jaoks üks valvemadrus, ei muud...
Haiglast läksin otse tööle, oli kohe selline hoogne tunne ja tundsin rõõmu, et saan jälle süveneda ja mõttega töö juures olla. Vaevalt veerand tundi laua taga ja juba helises telefon. Seekord tuli kõne lasteaiast. Kirkel 39 palavik, viige koju. Lendasin nagu püssikuul. Koju!!! Bussis istudes tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad. Murdumine oli algamas. Tõin lapse koju, rohud, kompressid, tekid. Kui ta lõpuks magama jäi istusin arvuti taha, et maksta ära isa haiglaarve. Ettemaks, voodipäev 136.- , arvutan 30 korda, summa, pin ja siis tuleb lahinal - pisarad voolavad, nuukseid hoian tagasi, laps ju magab...
Murdumine tuleb siiski, isegi kui tundub, mitte mina, mina jõuan veel, jaksan, suudan. Ei suuda lõputult. Varsti ajan end uuesti püsti, ajan selleks, et uued ja raskemad ajad üle elada. Vaja last ravida, isale toeks olla, kodu eest hoolitseda, sööma peab vist ka ja juba homme vaja paar pilti teha, asjalik olla. Ja ma olengi :)

Peatu hetkeks

Aeg peatub?
Hetkeks kindlasti,
kui ise -
võtad aja maha,
et kuulda rohu kasvamist
ja oma hingamise kaja.

Aeg leia
mõtteid uurida,
neid, milleks varem polnud mahti.
Näe seda, mis sind juhatab
taas teele,
kuhu minna tahtsid!

Aeg tormab kiirelt edasi...
Kui tahes kindel on su meel;
et kuulda end -
tee peatusi,
siis süda
laulab kaasa teel.

Kirjutasin selle luuletuse nädalapäevad tagasi "Eesti Kirikule" ja siis kohendasin helilooja Sirje Kaasiku palvel täpsemasse rütmi. No ikka nii, et igas salmis oleks sama silpide arv, muidu ei saavat laulda. Algne tekst oligi tegelikult veidi koba, nii et hea oli, et keegi selle kallal noris ja parandamist nõudis.
Keeruline on see eesti keel, laulutekstides peab pidevalt mõtlema lauljate peale, et kas ja kuidas see kostma hakkab. Selles tekstis näiteks hakkavad kõrvuti asetsevad sõnad - end ja tee - laulus kokku kleepuma ja kõlama ebamäärasel - entee. Kahju, laulu pärast muutsin selle koha küll ära aga siia jätan siiski alles. Lugedes koos pausiga seda kleepumise ohtu ju ei teki :)

Kui kassid loeksid

Kassi tugitool ehk mõned vanad raamatud - piibel, lauluraamat, "Mõistlik mesinik" ja Remarque´i "Aeg antud elada, aeg antud surra..."

Valu pole kõige hullem

Täna kutsusime isale kiirabi, tuvastati morfiini üledoos - valuarsti poolt välja kirjutatud ja raviskeemi järgi sisse võetud ravimitest. Kiirabi süstis antidooti ja soovitas kannatust varuda - edaspidiseks... Need on kuivad faktid ja kiirabibrigaadile ilmselt tavarutiin. Meile aga... Ma ei tahagi kirjeldada seda, mida me oleme üle elanud - eemalt vaadates on see liiga hirmutav. Ma imestan iseenda üle. Imestan, et olen suutnud jääda rahulikuks. Olen ära õppinud selle, kuidas isa neil hullusehetkedel rahustada, olgu see siis, kui õudne tahes. Ma tõesti saan selle olukorraga hakkama, praegu veel saan...
Ma olen leidnud paar head nippi, mis paneb ta mõneks ajaks oma kinnisideid unustama. Vahel piisab viiest-kümnest minutist, et mõistus jälle selgineks. Tegevust on vaja, sellist tegevust, mis sunnib paigal olema. Mõneti meenutab see lastele mõeldud mänguasju. Anna aga titele auguga kast ja pall kätte, ning tükiks ajaks on rahu majas. Selliseid "nuputamis" ülesandeid ma isale pakungi. Selle, võiks öelda teraapilise nipi, avastasin ma puht juhuslikult. Ta oli taaskord kuhugi minemas ja püüdis esikukapist riideid kätte saada. Vana kipakas kapiuks oli aga nööriga kinni tõmmatud, et see ise lahti ei vajuks. Ei midagi keerulist, paar tiiru ümber kapinupu. Seda nööripundart harutades, milleks kulus tal kaua aega, unustas ta oma algse "põgenemise" plaani. Talutasin ta voodisse tagasi. Täna hoidis teda kuni kiirabi tulekuni tegevuses üks läbipaistev minigripp kilekott, mille sees plastist voolikujupp. Koos proovisime seda läbi kile suruda. Tal oli mõneks ajaks midagi, mis mõtted mujale viis ja teda rahustas. Süst rahustas muidugi tõhusamalt, selge see.
Miks ma seda kirjutan? Ma ei ole arst aga kogemustestki saab õppida. Ehk on kellelgi sellisest teadmisest abi. Abi teadmisest, kui vähe on vahel vaja, et vaigistada inimest, kes pole hull vaid lihtsalt suures segaduses. Et uue segaduse tekitamisest võib palju kasu olla. Et kannatlikus on ainus, mis sellisel puhul aitab. Ja kui tahes hullu juttu sa kuulma ei peaks, kaasanoogutamine töötab paremini kui vaidlemine.