Mulle meeldib haiglas :)

Kogesin taaskord, et pikale veninud kriisist aitab kõige kiiremini välja tulla uus kriis. Nimelt minu soigumiste peale jäi Kirke haigeks. Neljapäeva õhtul, kui ma usinalt pildistasin, helistas ema ja uuris, et kus lapse haigekassa kaart on, kiirabil on vaja teada. Ehmatasin korraks aga siis arvasin, et no jah arst ju koju ei tule, et lapsele tulebki kiirabi kutsuda, kui ise hakkama ei saa. Selgus, et asi on nõksa keerulisem. Kirkel olid sellised hingamisraskused, et pandi maski alla ja viidi haiglasse. Koju jõudsin öösel üheteist paiku, süda valutas aga emaga rääkida ei saanud, tal telefon tühi ja tumm. Hommikul pool kaheksa olin haiglas ja vahetasin ema välja. Kirke kiunus veidralt ja rääkis porgandi häälega. Arst vaatas lapse üle ja otsus oli lihtne - iga kahe tunni tagant tuleb adrenaliini lahust hingatada. Mõned rohud ka sisse võtta ja varsti peaks asi paranema. Aga koju muretsege see inhalatsiooni aparaat kindlasti - see asi hakkab korduma, hoiatas arst.
Kirkele haiglas meeldis, imelikud masinad ja vahva võrevoodi ja konnaprintsessi kardinad ja seebituubid kraanikausi kohal. Ainult süstimine ei meeldinud ja imelik olekski, kui see torkimine meeldiks. Vahelduva eduga rääkis kord kiunudes, siis tegi kolli häält ja korises. Kui ta laupäeval viimaks nagu vana mees rögisedes köhima hakkas, hingasin kergendatult - see on juba tuttav hääl.
Inhalaatori vajalikusest rääkis meile ka valvearst, kes meid laupäeva õhtul välja kirjutas. Ikka see sama jutt - see hakkab korduma. Eile käisime perearstil ja temagi alustas samaga. Ostke inhalaator koju. Neid kõige kallimaid (paartuhat krooni) pole mõtet muretseda, saab ka alla tuhande krooni eest kätte. Jah, kui meile teistele on selline masin lihtsalt mugav ja kiire vahend nohust-köhast paranemiseks, siis Kirkele on see esmaabi vahend. Otsingi nüüd sobivat aparaati, palgapäeval ostan ära. Loodan, et seda varem vaja ei lähe :)

Tahan olla vaalaskala

Panin sellise lause oma MSN-i nime taha ja nüüd nad muudkui küsivad, et miks ma vaalaskala tahan olla. Imelik, kui ma ütleks - tahan lennata, siis ei küsiks keegi, et miks? Selge ju kõigile - lennata oleks vahva. Mis mulle meeldib aga vaalaskala juures? Täpsutagem, pean silmas sinivaala. Mind võlub tema suur kogu ja majesteetlikus. Eeldan, et sellel loomal on rahulik meel. Suur on ta küll aga kiskja kombeid ei ole, ohutu seega. Kuigi hirmutav on juba fakt, et suur elevant mahub seisma tema keelele. Ja muidugi elab vaal keset suurt ja ääretut merd, kus nii ilus ja rahulik. Laine loksutab teda vaikselt (tema jaoks on iga laine väike), mulistab seal aeglaselt ja vahepeal puristab vett kõrgele taeva poole. Aeg-ajalt kohtub teiste omasugustega aga muidu selline eraku tüüpi või truu kaaslane oma paarilisele. Ja sinine on ta ka :) On ju ilus.

Fotokala uus tulemine

Ärevad ajad on jõudnud ka minuni. Pidev hirm koondamise ees, meeletu kiirusega suurenevad arved, sõnakuulmatud lapsed ja see tüütult pikale veninud paus suhete tasandil. Hulluks minemise eest kaitsen end peitu pugemisega. Unetud ööd on vaid üks märk stressist. Peale tööd istun kodus ja passin telekat, vahel loen, põletan küünlaid, ehh jooma pole õnneks veel hakanud :)
Üks silmarõõm mul siiski on ja see sobib mu praegusesse letargiasse vägagi. Nimelt olen lausa armunud fotokala uude kujundusse. Avaleht on magnet. Istun arvuti taga ja aina klõpsin seda linki - 4 järgmist juhuslikku pilti . Ja muidugi uurin hoolega nimesid, et kes kaladest hetkel sees on. Ma ei üritagi kellegagi suhelda, lihtsalt hea on tuttavaid nimesid näha. Ja pildid neil väikestel thumbidel tunduvad nii ilusad ja põnevad. Vahel klõpsan mõne neist lahti, reeglina suurest peast pool võlu kaob. Vahel kohtad tuttavat, juba ammu unustatud kaadrit - süda hakkab kiiremini taguma, nägu kisub naerule, meenub midagi ilusat. Jah, stressi vastu aitab üks korralik nostalgia laks alati. Lähengi tagasi kalasse :)

Näe kus peenutseja

Märkasin ühel päeval ehmatusega, et minu igapäevane lemmikjook ei maitsegi enam nii väga. Eelistan musta ja kange tee asemel hoopis valget teed, no roheline käib kah kuidagi. Ja et peol vaatan punasest veinist mööda, võtan meelsamini valget. Õlle olen hoopis ära unustanud. Oijah, hakkan vist snoobiks muutuma... Kui samas tempos edasi läheb, siis varsti hakkan veel taimetoitlaseks ja alkot ei tarbi enam üldse, joon vett - piisa mahlaga :)

Õhtul kooriproovis kuulasin kuidas mu korisev kõht laulmist segas. Alles siis meenus, et oot ma polegi täna suurt söönud. Hommikul kaks juustusaia, tass teed (rohelist) ja ongi kõik. Jälle üks selline päev kus ma lihtsalt unustan söömise. Toimetuses laua taga istudes joon vähemalt teed (seda valget) aga täna tormasin ringi ja polnud mahti sedagi teha. Oleks ju mõnus, kui sööma ei peakski iga päev vaid ainult siis kui aega on. Aega, et süüa teha ja aega, et seda nautida.
Ootan juba pühapäeva, siis on mul selleks aega :)

MinuMaja

MinuMaja pildid vedelevad mu arvutis juba pikemat aega. Sest see on üritus, kus kõik tulevad kaameraga ja muudkui klõpsivad üksteist. No vahele paar kaadrit kola ja loodust ka ikka. Esimese pildi kolmik pani mind vaikselt itsitama. Kõigil kaamerad kaelas - edevuse värk. See on üritus, kus võib vabalt kaameratega eputada, kes toob vana vene raua välja, kes demob uhkelt proffikat. Nemad itsitavad aga minu üle, kui ma neid üksteisele lähemale kamandasin ja loomulik olla palusin. 1:1
Teine pilt - Petslase rahulolev naeratus püsis pikalt ja et ta oli nii süvenenud oma kaadri imetlemisele katsetasin spioonivõtet. Teate küll, kaamera kõhul rippumas, väike kallutus ülesse ja umbes täpselt tulistad, sisse vaatamata, no lainurgaga tuleb see võte kindlamalt välja.
Järgmine tulistamise üritus on siis hingedepäeval Londonis. Peaks mingi suurema aktsiooni välja mõtlema, et lõbusam oleks.

Kolm kaunist sõna

Kui lapsed rääkima õpivad, teevad nad vahel nii armsaid vigu, et ei raatsi kohe kuidagi parandada. No vähemalt Kirkega on mul nii. Esimene sõna - KURVAD tähendab tema keeles pisaraid. Kas pole armas väljend ja seda ma pole tõesti raatsinud parandada ka mitte. Teine sõna on KUSTUKUMM aga temal käib see hoopis taskulambi kohta. Seda oleme me Lelega korduvalt parandanud ja naernud silmad märjaks, kui ta vastu vaidleb ja oma joru ajab. No mingi loogika selles ju on, et kustu-põlema seda lampi ju pannakse. Viimasel ajal on ta enamvähem nõus ka kustulambiga aga see on ka kõik. No jah, ega see olegi päris taskulamp, millega Kirke mängida tavatseb, täpsemalt otsmikulamp ja sellelgi on paelad ammu ära kadunud. Kolmas sõna NÄPUSÕRM käib loomulikult emme sõrmuse kohta. Seda ma öösiti sõrmes ei hoia ja Kirke jaoks on see igahommikune rituaal sõrmus või siis näpusõrm mulle näpu otsa aidata.
Nojah, lisaks sellele on ju veel vahvaid väljendeid. Näiteks, kui ta midagi teha ei viitsi, siis ütleb ta lihtsalt - mul on ju väikesed silmad, ma ei saa otsida (väiksed käed, ma ei saa teha jne). Ja kui ta ikka väga oma jonni ajab, siis võimsaima argumendina käib ta välja lause - mis minu asi on, see minu asi on! Vot selline plika siis.
Kõigele lisaks tundub mulle, et tal on ikka saarlase juured, sest miks muidu tema mötleb ja on röömus ja ei saa kuidagi seda õ-d välja öeldud :)

Roosid minu akna all

Eile, enne öölaulule minemist sai need pildid tehtud. No on ikka visanud see roos pikkust. Igatahes akna taga on meil praegu korralik roosiuputus, lisaks punasele ja kahele kollase roosi puhmale, õitseb praegu ka pisikeste roosade õitega madal roosipõõsas. Valge kibuvits oli tänavu ka hullult õisi täis ja nii kõrgeks kasvanud, et peagi ulatub aknani. Aga meist saavad emaga varsti sellised kosmosemutid, kes aina istuvad akna peal ja vahivad üksisilmi õue. Siiski ei passi me niimoodi möödujaid, et oma uudishimu rahuldada vaid vaatame neid omaistutatud lillekesi nagu lapsukesi :) Rääkisin tööl, et mul akna taga õitsevad roosid, keegi küsis üllatunult - oot linnas või? Jajah, leidub hulle, kes oma kodutunde laiendamiseks istutavad ka paneelmaja ette roose. Valge kibuvitsa kaevasime välja metsast. Siis oli ta pisike nutsakas ja ega ma suurt lootnudki, et see üldse juurdub. Aga vot, nüüd on selline uhke põõsas kasvamas, kõigile imetleda. Ei ole kadedad :)

Hullud ajad

Leidsin Lauritsa kodukalt selle pildi ja üleskutse - Keera telekas kinni, aga ära teda veel komisjonipoodi vii. Äsja algasid Venemaa olümpiamängud Gruusias.
Ja-jah - hullud ajad. Ma pole küll nii äärmuslik, et põhimõtte pärast olümpiat ei vaata, mind see õnneks lihtsalt ei köida. Just - õnneks, sest muidu peaks veel tegema mingeid keerulisi otsuseid ja kellelegi aru andma. Nii juhtus hiljuti, kui ühe toreda sündmuse tarvis kingiraha koguti. Paraku pidin sellest ringist välja astuma, sest nii kogumise viis, kui ka palju muud hakkas mulle lihtsalt vastu. Ei osanud seda isegi väga täpselt sõnastada, lihtsalt tundsin, et ma ei taha selles osaleda. Seletama aga pidi ja sellest sündis tüli. Aga pigem olen tülis, kui sunnin ennast pidevalt tegema asju, mida mu sisetunne põlgab. Lihtsam olnuks anda see raha ja asi unustatud aga vot, miski mu sees käsib vastu puksida. Ja nii on see paljude asjadega, mõned neist väiksemad ja teised globaalsemad. Sisemine rahu sai ühest otsast taastatud aga teise otsa logistas ikkagi lahti. Hullud ajad...
P.S. Karelit pole me veel ikka leidnud.

Varjutus, osaline

Neli nädalat vabadust saigi läbi, homsest jälle tööle. Õnneks olid puhkuse viimased päevad mõnusalt päikest täis. Isegi päikesevarjutus ei suutnud kuuma suveilma rikkuda :) Paps nägi nii vahva välja, kui ta Türil oma aias seda ilmaimet uudistas, et võtsin seebika kotist ja tegin ühe klõpsu ka. Aga muidu sain kogu puhkuse ilusasti mööda saadetud, ilma et oleks suurt kaamerakolakat välja otsinud, ehh mis muretu elu.

Kus sa oled Karel?

Kareli kadumisest on nüüd juba nädal, lootus kord kaob, siis tuleb jälle. Ma ei teagi, mis on parem - kas haarata kinni neist õrnadest vihjetest ja selle ajel tegutseda ehk siis otsida ja edasi otsida või käega lüüa, pisaraid valada ja tuimalt oodata, millal see asi kord lõppeb. Ma ju ei usu igat ennustajat ja kaardimoori aga praegu nii tahaks. Olen tüüdanud erinevaid inimesi, kel sedasorti teadmisi ja loodan, et need niidiotsad viivad kuhugi. Milline ilus päev see oli, kui üks selgetnägija andis lootust, kust otsida, kirjeldas maja ümbrust ja kinnitas, et poiss on elus. Millise õhinaga me tuhnisime, neis võimalikes paikades. Tänased vihjed on mustad ja koledad. Neid ei taha vastu võtta. Pea lõhub otsas nagu hull, hea et on puhkus - tööd küll ei suudaks teha. Nüüd siis palvetan vaid ja loodan leida vastust unedest. Hull lugu küll, nii tahaks midagi teha, aidata aga kõik tundub liiva jooksvat. Kus sa oled Karel? Ära anna alla, me leiame su, lihtsalt peame leidma!