Kolm kaunist sõna

Kui lapsed rääkima õpivad, teevad nad vahel nii armsaid vigu, et ei raatsi kohe kuidagi parandada. No vähemalt Kirkega on mul nii. Esimene sõna - KURVAD tähendab tema keeles pisaraid. Kas pole armas väljend ja seda ma pole tõesti raatsinud parandada ka mitte. Teine sõna on KUSTUKUMM aga temal käib see hoopis taskulambi kohta. Seda oleme me Lelega korduvalt parandanud ja naernud silmad märjaks, kui ta vastu vaidleb ja oma joru ajab. No mingi loogika selles ju on, et kustu-põlema seda lampi ju pannakse. Viimasel ajal on ta enamvähem nõus ka kustulambiga aga see on ka kõik. No jah, ega see olegi päris taskulamp, millega Kirke mängida tavatseb, täpsemalt otsmikulamp ja sellelgi on paelad ammu ära kadunud. Kolmas sõna NÄPUSÕRM käib loomulikult emme sõrmuse kohta. Seda ma öösiti sõrmes ei hoia ja Kirke jaoks on see igahommikune rituaal sõrmus või siis näpusõrm mulle näpu otsa aidata.
Nojah, lisaks sellele on ju veel vahvaid väljendeid. Näiteks, kui ta midagi teha ei viitsi, siis ütleb ta lihtsalt - mul on ju väikesed silmad, ma ei saa otsida (väiksed käed, ma ei saa teha jne). Ja kui ta ikka väga oma jonni ajab, siis võimsaima argumendina käib ta välja lause - mis minu asi on, see minu asi on! Vot selline plika siis.
Kõigele lisaks tundub mulle, et tal on ikka saarlase juured, sest miks muidu tema mötleb ja on röömus ja ei saa kuidagi seda õ-d välja öeldud :)

Roosid minu akna all

Eile, enne öölaulule minemist sai need pildid tehtud. No on ikka visanud see roos pikkust. Igatahes akna taga on meil praegu korralik roosiuputus, lisaks punasele ja kahele kollase roosi puhmale, õitseb praegu ka pisikeste roosade õitega madal roosipõõsas. Valge kibuvits oli tänavu ka hullult õisi täis ja nii kõrgeks kasvanud, et peagi ulatub aknani. Aga meist saavad emaga varsti sellised kosmosemutid, kes aina istuvad akna peal ja vahivad üksisilmi õue. Siiski ei passi me niimoodi möödujaid, et oma uudishimu rahuldada vaid vaatame neid omaistutatud lillekesi nagu lapsukesi :) Rääkisin tööl, et mul akna taga õitsevad roosid, keegi küsis üllatunult - oot linnas või? Jajah, leidub hulle, kes oma kodutunde laiendamiseks istutavad ka paneelmaja ette roose. Valge kibuvitsa kaevasime välja metsast. Siis oli ta pisike nutsakas ja ega ma suurt lootnudki, et see üldse juurdub. Aga vot, nüüd on selline uhke põõsas kasvamas, kõigile imetleda. Ei ole kadedad :)

Hullud ajad

Leidsin Lauritsa kodukalt selle pildi ja üleskutse - Keera telekas kinni, aga ära teda veel komisjonipoodi vii. Äsja algasid Venemaa olümpiamängud Gruusias.
Ja-jah - hullud ajad. Ma pole küll nii äärmuslik, et põhimõtte pärast olümpiat ei vaata, mind see õnneks lihtsalt ei köida. Just - õnneks, sest muidu peaks veel tegema mingeid keerulisi otsuseid ja kellelegi aru andma. Nii juhtus hiljuti, kui ühe toreda sündmuse tarvis kingiraha koguti. Paraku pidin sellest ringist välja astuma, sest nii kogumise viis, kui ka palju muud hakkas mulle lihtsalt vastu. Ei osanud seda isegi väga täpselt sõnastada, lihtsalt tundsin, et ma ei taha selles osaleda. Seletama aga pidi ja sellest sündis tüli. Aga pigem olen tülis, kui sunnin ennast pidevalt tegema asju, mida mu sisetunne põlgab. Lihtsam olnuks anda see raha ja asi unustatud aga vot, miski mu sees käsib vastu puksida. Ja nii on see paljude asjadega, mõned neist väiksemad ja teised globaalsemad. Sisemine rahu sai ühest otsast taastatud aga teise otsa logistas ikkagi lahti. Hullud ajad...
P.S. Karelit pole me veel ikka leidnud.

Varjutus, osaline

Neli nädalat vabadust saigi läbi, homsest jälle tööle. Õnneks olid puhkuse viimased päevad mõnusalt päikest täis. Isegi päikesevarjutus ei suutnud kuuma suveilma rikkuda :) Paps nägi nii vahva välja, kui ta Türil oma aias seda ilmaimet uudistas, et võtsin seebika kotist ja tegin ühe klõpsu ka. Aga muidu sain kogu puhkuse ilusasti mööda saadetud, ilma et oleks suurt kaamerakolakat välja otsinud, ehh mis muretu elu.

Kus sa oled Karel?

Kareli kadumisest on nüüd juba nädal, lootus kord kaob, siis tuleb jälle. Ma ei teagi, mis on parem - kas haarata kinni neist õrnadest vihjetest ja selle ajel tegutseda ehk siis otsida ja edasi otsida või käega lüüa, pisaraid valada ja tuimalt oodata, millal see asi kord lõppeb. Ma ju ei usu igat ennustajat ja kaardimoori aga praegu nii tahaks. Olen tüüdanud erinevaid inimesi, kel sedasorti teadmisi ja loodan, et need niidiotsad viivad kuhugi. Milline ilus päev see oli, kui üks selgetnägija andis lootust, kust otsida, kirjeldas maja ümbrust ja kinnitas, et poiss on elus. Millise õhinaga me tuhnisime, neis võimalikes paikades. Tänased vihjed on mustad ja koledad. Neid ei taha vastu võtta. Pea lõhub otsas nagu hull, hea et on puhkus - tööd küll ei suudaks teha. Nüüd siis palvetan vaid ja loodan leida vastust unedest. Hull lugu küll, nii tahaks midagi teha, aidata aga kõik tundub liiva jooksvat. Kus sa oled Karel? Ära anna alla, me leiame su, lihtsalt peame leidma!

Kui kange on eestlase jonn

Vihmases Jaanilaupäevas pole midagi veidrat, neid on ikka olnud ja jääb olema. Aga paduvihmaga, vettinud kilemantlis külmetada ja vabaõhuetendust nautida, selleks peab ikka veidi hull olema. Ja tervet kampa hulle ma eile ka nägin. Passisin koos teistega Vargamäel, kummikud jalas ja kaks kilemantlit üksteise otsas, vihma sadas ja lõppu polnud näha. Vahepeal tuli padukat, siis rabistas niisama. Lootsin vaikselt, et etendus jäetakse ära ja saan tagasi koju - sooja teki alla. Aga ei, jonnakas eestlane niisama alla ei anna - lausvihmas kükitavale publikule tuli aina lisa, vabu kohti otsiti hoolega, mõned jäidki seisma. Näitlejad peitsid end lava taga vihmakeepidesse, varjusid soojakutesse (publikul seda võimalust polnud) ja viskasid naljagi - taevas na rahutu, tea kas kisub vihmale :) Etendus algas siiski, näitlejad viskasid keebid nurka, mõned neist jooksid mööda põldu paljajalu ja peagi olid kõik ligamärjad. Vedelesid järveks muutunud heinamaal pikali, sest etendus nõudis seda, vaatasid taevasse ja naerutasid publikut repliigiga - pilved on na rahutud. Jajah, ma üritasin pilte teha, tilkusin nagu näitlejadki, sest kilemantel ei pidanud sajule vastu ja hakkas vett läbi laskma, tagumik oli juba ammu märg ja ainult varbad olidki veel kuivad, tänu kummikutele. Vaatasin seda palagani ja imestasin, miks pagana pärast need näitlejad seda teevad. Sest nad on professionaalid? Miks ometi publik nii kannatlikult paigal istub. Sest nad on raha maksnud? Kas tõesti pole kellegil nii palju mõistust peas, et öelda - Vabandage aga tugeva vihma tõttu jääb tänane etendus ära! Näitlejad on ka inimesed, minge teiegi koju, tehke sauna ja ärge külmetage siin! Aga ei midagi, ohh seda jonni ja kannatliku meelt. Meie Ingaga igatahes põgenesime peale esimest vaatust. Vaevalt olime autosse istunud ja veidi sõita saanud, kui tuli järjekordne sahmakas padukat, sadu oli nii tugev, et teed polnud nähagi. Etendus Vargamäel aga ilmselt jätkus, ilma kiuste. Või leidus siiski keegi, kes tõusis ja kisas läbi saju - Minge koju!!!!!

Sinise lummuses

Nädal Portugalis täitis kõik mu ootused. Mõnus ja lihtne külaelu, imeilusad linnakesed, vahva seltskond ja muidugi see päike ja soojus ja vein :) Tegelikult ei viitsi ma praegu lobiseda, lihtsalt hea on olla. No ilm võiks ju siin kodus vähe soojem ja kuivem olla, aga seda mõnusam on toas kampsun seljas neid lõunamaa pilte vaadata. Teen mingi valiku, siis näitan rohkem.

Kolm kolli prügimäel

Polegi nagu midagi lisada...

Kevad aknalaual

Ma olen oma lilledega akanalaual kuidagi märkamatult sõbraks saanud. Ilmselt on aega rohkem, ei kihuta pidevalt ringi. Mõned aastad tagasi ei tahtnud ma oma tuppa võtta ühtki lille peale kaktuse, sest nagunii närtsivad ära. Nüüd on mul siin terve aed, mõned õitsevad, teised kasvatavad lihtsalt lehti. Paar päeva tagasi hakkas minu rõõmuks kannike õitsema, see pott kingiti kunagi Kirkele. Oeh ma naudin seda sini-sinist värvi - nagu killuke taevast. Nii ma siis eile istusin pea tund aega ja pildistasin seda pisikest õiekest (tegelikult oli neid siiski kolm). Pärast imetlesin teist arvutis ja miksisin pildi kokku.
Ahh, kevad vist :)

Merereis, mis mõnus vaheldus!

Käisime lastega Stockholmis - nädalavahetuse kruiis, kaks ööd laevas ja päevake linnas. Enamus ajast kulus muidugi lastesõbralikes muuseumides - Junibacken ja Aquaria
Sinna Djurgardeni saarekesele oleks võinud jäädagi, sest lõbus oli nii lastel kui minul. Junibackeni ristisime kohe Pipimaaks ümber, kuigi seal on palju muudki. Kirke pärast vast eelkõige, sest juba hetkest, kui olime reisi plaani võtnud, rääkisime talle, et sõidame laevaga Pipi juurde. Kahjuks just seal, kus vaatamist kõige rohkem, pilte teha ei tohtinud. Väikeste vagunitega sõidutati meid mööda imelist maailma, pisikesed tegelased andsid minietendusi ja rong loksutas kord otse, kord keerutades, siis jälle kiigutas kõrgele lae alla. No, mis sa hing veel tahta oskad! Sabas seistes kirusime, et rong nii aeglaselt liigub, sõites tahtnuks aga hoogu maha võtta. Vahva oli!
Paljukiidetud Vasa muuseumi käisime aga viie minutiga läbi, sealt ei leidnud me endile midagi põnevat. Akvaariumid pakkusid aga jälle korraliku elamuse. Taaskord üks koht, kuhu ikka ja uuesti tulla sobib. Kahju ainult, et need põnevad kohad kodust nii kaugel asuvad. Päev sai kuidagi liiga kiirelt otsa ja Stockholmis niisama tiirutamiseks meil suurt aega ei jäänudki. Tagatipuks suutsime veel ära eksida ja kui laeva väljumiseni oli vaid kolmveerand tundi jäänud, seisime nõutult suure purskaevu juures ega teadnud kuhu poole joosta. Tallinki transfeer väljus kusagilt bussijaamast milleni me ei jõudnud ega jõudnud, kaardilt paistab ju kõik lihtne aga kohale ei saa. Otsustasime viimases hädas linnaliini kasuks aga ka see ei õnnestunud, sest sedagi peatust ei suutnud me kiirustades ülesse leida ja keegi ei osanud aidata ka. Nii tuligi oma viimased kroonid taksojuhile anda. Väike hirm oli sees küll, et tea kas viibki kohale, sest eestis ma sellise taksojuhiga sõita ei julgeks (teate need tumedad mehed). Aga laevale tagasi me saime ja oeh kui hea tunne see oli, tükike kodu ootas meid truult ja võttis ka vastu.
Reisist oleks rääkida veel palju, sest laste rõõm reisist oli kirjeldamatu. Kirke sai endale reisipikenduseks koju kaasa Pipi nuku ja Lele mingi veidra pusa, mis olevat jubbe moodne. No peaasi, et kõik jäid rahule. Minu suurim rõõm oli vaadata oma õnnelike lapsi :)