Kui kange on eestlase jonn

Vihmases Jaanilaupäevas pole midagi veidrat, neid on ikka olnud ja jääb olema. Aga paduvihmaga, vettinud kilemantlis külmetada ja vabaõhuetendust nautida, selleks peab ikka veidi hull olema. Ja tervet kampa hulle ma eile ka nägin. Passisin koos teistega Vargamäel, kummikud jalas ja kaks kilemantlit üksteise otsas, vihma sadas ja lõppu polnud näha. Vahepeal tuli padukat, siis rabistas niisama. Lootsin vaikselt, et etendus jäetakse ära ja saan tagasi koju - sooja teki alla. Aga ei, jonnakas eestlane niisama alla ei anna - lausvihmas kükitavale publikule tuli aina lisa, vabu kohti otsiti hoolega, mõned jäidki seisma. Näitlejad peitsid end lava taga vihmakeepidesse, varjusid soojakutesse (publikul seda võimalust polnud) ja viskasid naljagi - taevas na rahutu, tea kas kisub vihmale :) Etendus algas siiski, näitlejad viskasid keebid nurka, mõned neist jooksid mööda põldu paljajalu ja peagi olid kõik ligamärjad. Vedelesid järveks muutunud heinamaal pikali, sest etendus nõudis seda, vaatasid taevasse ja naerutasid publikut repliigiga - pilved on na rahutud. Jajah, ma üritasin pilte teha, tilkusin nagu näitlejadki, sest kilemantel ei pidanud sajule vastu ja hakkas vett läbi laskma, tagumik oli juba ammu märg ja ainult varbad olidki veel kuivad, tänu kummikutele. Vaatasin seda palagani ja imestasin, miks pagana pärast need näitlejad seda teevad. Sest nad on professionaalid? Miks ometi publik nii kannatlikult paigal istub. Sest nad on raha maksnud? Kas tõesti pole kellegil nii palju mõistust peas, et öelda - Vabandage aga tugeva vihma tõttu jääb tänane etendus ära! Näitlejad on ka inimesed, minge teiegi koju, tehke sauna ja ärge külmetage siin! Aga ei midagi, ohh seda jonni ja kannatliku meelt. Meie Ingaga igatahes põgenesime peale esimest vaatust. Vaevalt olime autosse istunud ja veidi sõita saanud, kui tuli järjekordne sahmakas padukat, sadu oli nii tugev, et teed polnud nähagi. Etendus Vargamäel aga ilmselt jätkus, ilma kiuste. Või leidus siiski keegi, kes tõusis ja kisas läbi saju - Minge koju!!!!!

Sinise lummuses

Nädal Portugalis täitis kõik mu ootused. Mõnus ja lihtne külaelu, imeilusad linnakesed, vahva seltskond ja muidugi see päike ja soojus ja vein :) Tegelikult ei viitsi ma praegu lobiseda, lihtsalt hea on olla. No ilm võiks ju siin kodus vähe soojem ja kuivem olla, aga seda mõnusam on toas kampsun seljas neid lõunamaa pilte vaadata. Teen mingi valiku, siis näitan rohkem.

Kolm kolli prügimäel

Polegi nagu midagi lisada...

Kevad aknalaual

Ma olen oma lilledega akanalaual kuidagi märkamatult sõbraks saanud. Ilmselt on aega rohkem, ei kihuta pidevalt ringi. Mõned aastad tagasi ei tahtnud ma oma tuppa võtta ühtki lille peale kaktuse, sest nagunii närtsivad ära. Nüüd on mul siin terve aed, mõned õitsevad, teised kasvatavad lihtsalt lehti. Paar päeva tagasi hakkas minu rõõmuks kannike õitsema, see pott kingiti kunagi Kirkele. Oeh ma naudin seda sini-sinist värvi - nagu killuke taevast. Nii ma siis eile istusin pea tund aega ja pildistasin seda pisikest õiekest (tegelikult oli neid siiski kolm). Pärast imetlesin teist arvutis ja miksisin pildi kokku.
Ahh, kevad vist :)

Merereis, mis mõnus vaheldus!

Käisime lastega Stockholmis - nädalavahetuse kruiis, kaks ööd laevas ja päevake linnas. Enamus ajast kulus muidugi lastesõbralikes muuseumides - Junibacken ja Aquaria
Sinna Djurgardeni saarekesele oleks võinud jäädagi, sest lõbus oli nii lastel kui minul. Junibackeni ristisime kohe Pipimaaks ümber, kuigi seal on palju muudki. Kirke pärast vast eelkõige, sest juba hetkest, kui olime reisi plaani võtnud, rääkisime talle, et sõidame laevaga Pipi juurde. Kahjuks just seal, kus vaatamist kõige rohkem, pilte teha ei tohtinud. Väikeste vagunitega sõidutati meid mööda imelist maailma, pisikesed tegelased andsid minietendusi ja rong loksutas kord otse, kord keerutades, siis jälle kiigutas kõrgele lae alla. No, mis sa hing veel tahta oskad! Sabas seistes kirusime, et rong nii aeglaselt liigub, sõites tahtnuks aga hoogu maha võtta. Vahva oli!
Paljukiidetud Vasa muuseumi käisime aga viie minutiga läbi, sealt ei leidnud me endile midagi põnevat. Akvaariumid pakkusid aga jälle korraliku elamuse. Taaskord üks koht, kuhu ikka ja uuesti tulla sobib. Kahju ainult, et need põnevad kohad kodust nii kaugel asuvad. Päev sai kuidagi liiga kiirelt otsa ja Stockholmis niisama tiirutamiseks meil suurt aega ei jäänudki. Tagatipuks suutsime veel ära eksida ja kui laeva väljumiseni oli vaid kolmveerand tundi jäänud, seisime nõutult suure purskaevu juures ega teadnud kuhu poole joosta. Tallinki transfeer väljus kusagilt bussijaamast milleni me ei jõudnud ega jõudnud, kaardilt paistab ju kõik lihtne aga kohale ei saa. Otsustasime viimases hädas linnaliini kasuks aga ka see ei õnnestunud, sest sedagi peatust ei suutnud me kiirustades ülesse leida ja keegi ei osanud aidata ka. Nii tuligi oma viimased kroonid taksojuhile anda. Väike hirm oli sees küll, et tea kas viibki kohale, sest eestis ma sellise taksojuhiga sõita ei julgeks (teate need tumedad mehed). Aga laevale tagasi me saime ja oeh kui hea tunne see oli, tükike kodu ootas meid truult ja võttis ka vastu.
Reisist oleks rääkida veel palju, sest laste rõõm reisist oli kirjeldamatu. Kirke sai endale reisipikenduseks koju kaasa Pipi nuku ja Lele mingi veidra pusa, mis olevat jubbe moodne. No peaasi, et kõik jäid rahule. Minu suurim rõõm oli vaadata oma õnnelike lapsi :)

Varahommikune vallatus

Tänane päev sai veidi liiga pikk, äratus 5.30, kõik ikka selleks, et teha üks piisike reportaaž StarFM-i hommikuprogrammist. Kella viie ajal õhtul ma veel rabelesin viimaseid pilte klõpsida (juba sootuks teisel teemal), üllataval kombel aga väsimus veel tunda ei andnud. Koju jõudes pinge langes ja väsimus hiilis kiirelt ligi. Tegin lastele söögi valmis ja nägin tõsist vaeva, et mitte samasse köögilaua taha magama jääda. Nõrk olen, mis muud! Aga oli see päev nagu ta oli, tempokas ja töine, ühe värskendava vaatepildi osaliseks sain ma ometi. Ja juba varahommikul, raadioeetris ilusat musklimeest imetledes. No tegin pildi ka, ega sellist nalja juba igapäev näe - paljas poiss annab raadio otseeetris intekat :)

Koolituse lõpetas ruudulipp

Tänu kapriissele staarile (selle nädala kaanetüdruk ei lubanud end pildistada), sain kiirel tööajal terve päeva vabaks. Kasutasin selle ka mõnuga ära, läksin nimelt Overalli pressifotograafide koolitusele, muidu oleks pidanud pilte arhiveerima ja see töö mulle ju ei istu. No vot, oli vahva päev, sain mõned head ideed ja kinnitust juba teada-tuntud faktidele. Aga koolituse parim osa oli loomulikult vabakava, ehheee teadagi :) Ja kui fotograafid (vähemalt mul on selline mulje jäänud) tavatöös konkurentsi ei tunneta, erinevalt ajakirjanikest, ärapanijatest, siis tõelist võistlust sai nautida kardirajal. Ma olin esmalt veidi kõhklev, et eeee ilmselt ma siiski vaid vaatan. Aga, pärast esimest ringi tekkis hasart. Uhhhuuu ja veel milline! Poleks iial osanud arvata, et kihutamine ja kurvide võtmine võiks sellist naudingut pakkuda. Ja üllatus, üllatus - see spordiala, kus sisuliselt ju ainult istud ja veidi käsi liigutad, võttis mu higiseks ja hingeldama. Üllataval kombel sain ka korralikud ajad kirja, khm isegi mõnest mehest sai kiiremini sõidetud. No naiste konkurents oli olematu, kolmekesi võisteldes polnud raske esimeseks tulla. Nüüd tahan ma aga veel põrr-põrrrr-põrrrrrrr põristada. Suvel peaks minema mõnele suuremale rajale, noh et oleks vabalt ruumi neist ees koperdajatest mööda tuhiseda. Seal siserajal oli see veits keeruline, vähemalt minusuguse algaja jaoks.

Õnnepall

Kuidas kirjeldada ülimat õnnetunnet, sellist, mis tahab südame seest rebida, tõstab sind õhku ja paneb totakalt naeratama. Kõlab nagu armumine aga kas ikka on? Viimased paar hommikut olen ma just sellises meeleolus ärganud, õnnetunne, mida unes kogen on nii suur, et ma ei suuda edasi magada ja ärkan punkt 7.00 (tunnike enne seda, kui äratuskell tirisema hakkab).
Muidugi näen ma unes, et olen meeletult armunud - oma unenägude printsi. Esimene kord, kui selleks oli Naat, võtsin seda lihtsalt kui oma saamatust minevikust lahti lasta. Teisel hommikul aga oli mu objektiks üks kena sugulane ja see fakt ehmatas mind kergelt. Et, mis toimub - päris ära keeranud või. Aga kuidas saaks ma keelata endale armumist, olgu või unes. Sest jõu ja rõõmu annab see tunne ju terveks päevaks. Kevad ikkagi :)

Õnnepall ise oli mu esimeses unes selgelt näha. Unes kohtusin Naadiga mingis keldrisööklas. Märkasin ta laste käes jäätiseid ja tahtsin endale ka ühte. Kergelt lenneldes (õnnetunne oli mind juba haaranud) tantsisin nagu baleriin ruumi teise otsa külmikute poole. Mu hoog oli nii suur, et jäätist koukides vajusin kättpidi sügavale külmakirstu jalad õhus siplemas. Sain oma maiuse siiski kätte ja läksin lauda istuma. Mu pilk saatis ainiti järjekorda, naeratus mu suul venis aina suuremaks ning totakamaks. Ühtäkki tekkis mu käte külge seebimulli meenutav pall. See kasvas ja kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Käsi liigutades venis see kaasa aga küljest ära ei tulnud, vedrutas vahvalt. Mina aga nautisin koos mulliga kasvavat õnnetunnet - õnnepalli, ega suutnud end paigast liigutada. Ma lihtsalt vaatasin kuidas Naat jõudis kassani, imetlesin oma õnnepalli (see sillerdas kaunilt nagu suur seebimull aga oli tugev, katki ei läinud vaid vetrus kergelt) ja nautisin õnnetunde kasvamist. Ärkasingi selle peale, et süda lõi liiga kiiresti ja õhk hakkas otsa saama.
Pärast vedelesin voodis ja mõtlesin, et teeks õige sellise maali - söökla, järjekord ja naeratava näoga naine seda vaatamas, patsutams oma käte vahel üht suurt ja veidrat mulli. Paneks pealkirjaks - Õnnepall. Huvitav, kas keegi saaks aru, mida paganat ma sellega öelda tahan. Igatahes seda maaliga edasi anda tundub hetkel magusalt suur väljakutse. Pilt on mu silmade ees väga selge aga teostada ma seda ilmselt ei suuda... Fotolavastus, isegi koos korraliku arvutitöötlusega, poleks aga pooltki nii lummav, et seda kõike edasi anda. Et las jääb edasi minu fantaasiate raamatusse, seal on nii mõnigi vahva kaader ees ootamas.

Kallistused

Teate neid kohustuslike pilte, et tee üks pilt meist koos. Ma ei oska neid enam hinnata, sest see on muutunud rutiiniks ja kunagi pole see mina kes pildile jääb, ikka teised. Eelmine nädal aga ma lausa ootasin oma järjekorda, mil saaks koos Kaika Lainega poseerida. tegelikult ootasin aga tema kallistust, pildile püüdmine oli vaid ettekääne. Varastatud kaisutusena see aga ei mõjunud, vana inimene värises üle terve keha, et mul tuli tahtmine teda hoida. Kõvasti ja kindlalt, et ta värin kaoks. Tundsin end suure emmena, kes pisikest kaitsta püüab teda enda vastu surudes. Ometi oli just Laine see, kes võttis ära mu nädal aega kestnud valu küünarnukis. Valuvaigistite ja kompressidega see ei taandunud, plaanisin juba arstile minekut, et kaua võib seda närivat valu kannatada. Mõistus hakkas juba sassi minema, olin tige lausa, nii valus oli see käsi mul. Ise ma Laine tädilt abi küsida ei tihanud, õnneks oli Inga, kes seda suutis :) Suured tänud neile, kes oskasid ja nägid aidata!

Ajanihked

See üürike hetk une ja ärkamise vahel, tõeline meeltelumm, kui pea on täis kummalisi aistinguid ja mõtteid ja keegi ei saa neid sult võtta. Ma tõesti naudin seda ja tahaks, et see kestaks ja kestaks. Täna tundus aga mulle, et see hetk ei lõpegi ja on veninud lõputult pikaks. Nagu poolearuline tuikusin tänases päevas ja ütlesin välja asju, mida muidu enda teada hoiaks, suutmata oma öisest unest välja tulla. Unes olles teen vahel meelega midagi tobedat, sest tean, see on vaid uni. Või karjun ja märatsen mõnuga, sest siis on hommikul kerge tunne. Aga ärkvel olles tuleb end siiski kontrollida, paraku... Ma loodan, et minust pole saamas hullumeelset veidriku, sest tõmme on suur. Et keeraks lihtsalt ära, hüppaks kuskilt alla või lõhuks midagi või röögiks ja siis läheks tipa-tapa ilusasti rohelise plangu taha, tabelette neelama. Pilgutaks süüdimatult silmi, et oih, kas ma tegin midagi valesti, srry.
Ma tean küll, mis mind sellesse letargiasse viis. Üks hommikune telefonikõne tiris mind ajas tagasi ja kõnet lõpetades ei tahtnud ma enam siia aega ega linna tagasi tulla. Millal ma ometi suudan selle köie läbi nüsida, mis mind nõnda kinni hoiab? Heameelega teeks kohe nii, et lendaks ajas pikalt-pikalt edasi, et kõik see vahepealne piinlemine ära jääks. Lendaks otse aega, mil ma olen juba vanaema, ei parem juba vanavanaema. Istun oma metsaonnis, seitse seelikut ülestiku ja tõmban trepil istudes piipu. Lapselapselapsed jooksevad mööda õue ringi ja ma lihtsalt istun ja vaatan neid, ei muud...