Videvik

... ei mitte see pensionäride ajakiri, nagu keegi arvas. Vähe nooremad (khm) reageerivad sellele sõnale sootuks teisiti. Nende jaoks on see hoopis popp vampiirisaaga. Ma ei tea paljud emad oma tütarde riiulist need raamatud vaikselt ära on hiivanud. No mina näiteks olen. Ja nüüd olen sõltuvuses ka. Videviku sarjast on ilmunud neli raamatut, üks põnevam kui teine. Olen praegu teisel ringil, loen aeglasemalt kui esimene kord. No, et liiga ruttu otsa ei saaks. Maiustan :) Praegu ei kujuta ma näiteks ette mida Lele tundma pidi, kui ta oli ühe raamatu läbi lugenud aga uut polnud veel ilmunud. Sest mina pidin uue osa kohe saama, kohe, kohe - ei minutitki hiljem. Neljanda raamatu lõpus ma urisesin (raamatust õpitud, ic) - nii tädi, kirjuta edasi, ruttu, ruttu - ma olen janune su lugude järele, rrrrr (nagu üks vampiir või libahunt.)
Aga kui rääkida raamatu sisust, siis see on üks kaunimaid armastusromaane. Arvaku need teismelised mida tahes, see vampiirindus on vaid jälgede segamiseks. Võib olla haarab see mind hoopis seetõttu, et pidevalt on mul peal see déjà vu tunne, eelkõige käib see esimese raamatu kohta. Ma olen seda varem kogenud, see oli täpselt nii, isegi ohked ja mõtted ja naeratused, uskumatu! Ma lendan ajas kümme aastat tagasi ja kuigi see teeb kohati haiget on see ilus valu. Ja ma võtan selle raamatu uuesti kätte ja upun seda nautides...
Filmist ma parem ei räägigi - see noor poiss (Robert Pattinson) oeh - ma tahaks teismeline plika olla :)