Mamma Mia! Sa polegi veel näinud!!

Esimene kord, kui sujuvalt filmiteemale minnes kuulsin, et Fikon polegi veel Mamma Miat näinud, ajasin lihtsalt silmad punni. Mine kindlasti, õhutasin teda takka. Ma ise käisin vist neli või viis korda kinos vaatamas. Nojaa, siis rääkisin koorikaaslastele, et näete on veel inimesi, kes pole tõelist hitti näinud. Nemad vaatasid häbelikult lakke ja teatasid, et pole ka näinud. Apppi! Mul võttis lausa hinge kinni, kuidas nii saab!? Ajasin nemad ka kinno, sest see muusikal jookseb veel Kosmoses. Praegu vaatan seda kodus arvutis, üks hea kolleega, nähes minu vaimustust, tegi väikese kingituse. Kuigi peaks veel korra suurelt ekraanilt vaatama, see on oluliselt võimsam.
Mis mind vaimustab Mamma Mia juures? No eelkõige muusika, näitlejad ja mis seal salata, see lõputu keerutamine armastuse ümber. Igatsorti armastuse. Veel üks boonus - Abba lauludest saan tänu subtiitritele palju paremini aru, enne mul sellist huvi ei olnud. Esimest korda filmi vaadates hakkasid pisarad jooksma juba päris alguses. Lihtsalt heast peast. Teine kord suutsin end kauem vaos hoida aga ikkagi läksid silmad märjaks. Kui ma lõpuks seda filmi arvutis vaatasin, olin kindel - enam seda ei juhtu, suudan filmi kergelt ilma niuksumata läbi vaadata. Võta näpust! Ei õnnestunud. Ja tore on, sest film, mis suudab nii palju emotsioone tekitada on väga-väga hea. Minu jaoks lausa superleid. Ahjaa, mul need silmad lähevad märjaks ka naerust või lihtsalt liigutusest, ei pea alati kurb olema.
Tõeliselt nauditav oli aga Meryl Streep´i näitlejatöö, tema laulmine, duett Pierce Brosnan´iga - oehh. Ja kõik need tantsud ja see loodus ja see mõnus huumor ja veel ja veel ja veel.
See on film, mida on hea vaadata üksi kodus olles, sõbrannadega, väikese veini ja shokolaadiga. Ahjaa, pehmed salvrätid peaks ka ikka ligi olema :) Ma ootan juba kannatamatult millal DVD välja tuleb.