Kevadtööd

Reede - laupäev tegelesin unarusse jäänud aiaga. Õunapuude lõikus on üks kummaline tegevus. Algul sipsisin oksakääridega, natuke siit -veidike sealt. Siis tuli õeke, andis elektrisae ja näitas - julgemalt võta, see ja see! Valus oli see tunne, pärast tegin okstele pai - pookevahaga, südamel sai kergem. Kui puu otsast alla ronisin, tundus nagu poleks midagi teinudki - nii metsistunud on need puud seal ikka.
Kirke oli mamma ja Lelega kodus, üritasin siis võimalikult palju tööd ära teha, et ükski minut raisku ei läheks. Reede sadas päev läbi vihma, vastik oli aga saagisin ja saagisin, kuni käed olid tundetud. Laupäev paistis päike ja nii ilus oli seal õunapuu otsas istuda, et ei raatsinud kuidagi tööd lõpetada. Ahnus (ka liigne rassimine võib seda olla) maksis kätte. Pühapäeval kodus vajusin kokku - väsimusest. Pilt läks eest, kui Kirkega jalutama läksin, vaevu vedasin end koju. Ülejäänud päev möödus voodis. Aga suur töö on tehtud ja nüüd võib vabamalt hingata :)

Õeke jäädvustas mu untsu läinud lõikuse (algaja asi), koor murdus ja ma tõesti karjatasin ehmatusest ja kahjutundest, sest olin ju ometi allapoole lõike ette teinud, krrrrrr.